Matteuse evangeelium 17. peatükk internetis (piibel.net)

Kirgastusmäel (Mt 17:1–8)

Ka Markus (Mk 9:2–8) ja Luukas (Lk 9:28–36) jutustavad kirgastusmäe sündmustest. Kõik mainivad, et see toimus umbes nädal pärast Peetruse tunnistust Filippuse Kaisareas (Mt 16:13–20). Miks soovivad evangelistid rõhutada seda seost? Ma arvan, et Luukas on andnud meile vihje, kui ta ütleb, et Mooses ja Eelija vestlesid Jeesusega tema surmast (Lk 9:31). Kui Peetrus oli mõistnud Püha Vaimu juhatusel, et Jeesus oli Jumala tõotatud Messias, ei olnud ta mõistnud, et tolle Messia teeb viib kannatusse. Nüüd said nad kirgastusmäel näha Jeesuse kirkust. Aga ka kuulda, kuidas ta pidi surema.

Nii Mooses kui ka Eelija olid lõpetanud oma maise elu eriliselt. Jumal oli matnud Moosese salajasse paika (5Ms 34:6) ja Eelija oli võetud tuliste vankritega taevasse (2Kn 2:1–18). Jeesuski pidi surema erilisel viisil. Mitte sama hiilgavalt kui Mooses ja Eelija, aga veelgi märkimisväärsemalt: ta pidi lepitama kogu maailma patud Kolgata ristil.

Jüngritel oli äärmiselt raske mõista, et kirkuse Issand võiks olla ka Issanda kannatav sulane. Kirgastusmäel said nad tõendi Jeesuse kirkusest, võimust ja pühadusest. Ometi oli umbes pool aastat hiljem ees Kolgata kannatus ja surm. Jumala teed ei ole meie teed (Js 55: 8–11).

Peetrus, Jaakobus ja Johannes (salm 1) moodustasid jüngrite rühma tuumiku. Neid võttis Jeesus ka Ketsemanis enda juurde (Mt 26:37). Peetrus meenutas neid sündmusi oma umbes kolmkümmend aastat hiljem kirjutatud kirjas (2Pt 1:16–18). Ka Johannese evangeeliumis on viide neile sündmustele (Jh 1:14).

Mägi (salm 1) oli kõige tõenäosemalt Hermon. See oli Filippuse Kaisarea lähedal ja selle tipp oli asustamata – on ju see umbes 2800 meetrit üle merepinna. Vaevalt on õige koht traditsiooniliselt selleks peetud Tabor. Selle tipp oli asustatud juba Jeesuse ajal ja see asus üsna kaugel – Lõuna-Galileas.

Mooses (salm 3) esindas seadust ja Eelija (salm 3) prohveteid. Mõlemad olid viidanud tulevasele Messiale. Jeesus tuli täitma seaduse nõudeid ja paljud prohvetid olid tulevast Messiat ette kuulutanud.

Markus (Mk 9:5) ja Luukas (Lk 9:33) ütlevad, et kui Peetrus pani ette ehitada mäele kolm lehtmaja, ei saanud ta aru, mida ta ütles, (salm 4). Luukas ütleb, et see ettepanek toimus, kui Mooses ja Eelija olid lahkumas. Ilmselt oleks Peetrus soovinud jääda mäele, suurte vaimulike kogemuste keskele. Aga Jeesuse ülesanne jätkus keset tavalist elu. Samuti tahab Jumal tänagi anda meile vaimulikke kogemusi usu kinnituseks, aga need ei tohiks juhtida meid eralduma tavaliselt elust, vaid vastupidi: viima sõnumit Jumalast ja tema väest sinna, kus on nõrkust ja pattu.

Kiriku ajaloost võib noppida loendamatuid näiteid erinevatest erakutest. Kloostreid on ehitatud mägedele ja kõrbetesse. Aga Jumal ei soovi, et tema omad eralduksid maailmast.

Õige vaimulik kogemus teeb alandlikuks (võrdle salmid 6–7), mitte ei pane kiitlema ega tundma vaimulikku uhkust (võrdle 2Kr 12:7–9).

Jumala tunnistus (salm 5) on sama, mida kuuldi Jeesuse ristimisel Jordani jõel (Mt 3:17: „Ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!””). Nüüd lisati manitsus võtta Jeesust kuulda.

Pilv (salm 5) oli juba Vanas Testamendis Jumala ligiolu märk (2Ms 19:16–25 – seaduse andmine; 2Ms 40:34 – pilvesammas teejuhiks kõrberännakul; 1Kn 8:10 – templi pühitsemine ja Ap 1:9 – pilv viis Jeesuse taevasse).

Kohtumine püha Jumalaga tekitab inimeses hirmu (salm 6; võrdle 2Ms 33:12–23, eriti salm 20: „Ja ta ütles veel: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!””). Saame kohata Jumala pühadust üksnes Jeesuse kaitse all, nagu õpetas usupuhastaja Martin Luther.

Matteus lõpetab oma loo mõjusalt: lõpuks on tähtsaim üksnes Jeesus (salm 8). Midagi muud pole tarvis, kusagile mujale pole vaja vaadata. Vaimulikud kogemused luituvad ja lõpuks ununevad, aga Jeesus ei kaota iialgi oma tähendust. Me ei saa rajada oma usku millegi muu alusele. Kõik muu variseb lõpuks kokku (võrdle Mt 7:24–27).

Ilmselt olid Jeesus ja kolm jüngrit kirgastusmäel kogu öö, sest Luukas jutustab, et jüngrid vajusid sügavasse unne (Lk 9:32) ja et mäelt tuldi alla alles järgmisel päeval (Lk 9:37).

Küsimus Eelijast (Mt 17:9–13)

Viiendat ja viimast korda Matteuse evangeeliumis käsib Jeesus jüngritel nähtust vaikida (salm 9). Selle taga on taas rahva väärad messiaootused. Jeesus ei soovinud kuidagi tiivustada rahva ootusi maisest messiast, ülestõusu juhist (võrdle Jh 6:14–15). Pärast ristisurma ei olnud enam ohtu, et keegi oleks soovinud teha Jeesusest ülestõusu juhti. Teisest küljest tasub näha ka seda, et võit pimeduse jõudude üle saadi alles Kolgatal: enne seda oleks olnud jutt Jeesuse kirkusest „ennatlik”.

On huvitav, et Peetrus seostab kirgastusmäe sündmused oma kirjas sellega, et inimene ei saa loomu poolest mõista Jumala ilmutust, vaid selleks on tarvis Püha Vaimu tööd:

„...me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis talle hääl: „See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel!”
– Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos temaga pühal mäel. Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.
Seda mõistke esmalt, et ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada, sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest.” (2Pt 1:16–21)

Markus ütlebki, et jüngrid ei saanud aru, mida tähendab Jeesuse jutt surnuist ülestõusmisest:

„Ja nad pidasid meeles need sõnad, ent omavahel arutasid: „Mida tähendab surnuist üles tõusma?””
(Mk 9:10)

Kirjatundjate traditsiooniline tõlgendus Ml 3:22–24-st (mis on meie Vana Testamendi lõpp) oli selline, et enne Messiat tuleb maa peale Eelija. Jeesus ütleb, et Ristija Johannes oligi too Eelija, aga rahvas ei võtnud teda ja tema tunnistust vastu (salmid 11–12; võrdle Mt 11:11–15; vaata ka Mt 14:1–12). Samuti hüljatakse Jeesus ja temagi sureb rahva käes (salm 12). On huvitav, et Johannes kõneleb sellest, et maailm ei võtnud Jeesust vastu (Jh 1:9–11), vahetult enne kõnet Kristuse kirkusest.

Kurja vaimu väljaajamine (Mt 17:14–21)

Kirgastusmäelt naasevad Jeesus ja jüngrid eluliste probleemide keskele. Seekord on tegu just kurja vaimu põhjustatud haigusega (salm 18). Ometi võis meditsiiniline diagnoos olla väga hästi epilepsia, nagu paljudes piiblitõlgetes on salmis 15 tõlgitud. Tegu oli korduvate haigushoogudega, mida vanaajal seostati kuu liikumisega taevas. Ega kõik haigused ole pärit kurjadest vaimudest, aga seegi on võimalik ka tänapäeval. Haiguste nimesid on alati keeruline tõlkida. Kuutõbi (salm 15) oleks tähttäheline tõlge, aga meil kõneldi varem langetõvest, nüüd epilepsiast.

Markus jutustab, et laps oli tumm (Mk 9:17) ja Luukas jutustab (Lk 9:38), et poiss oli pere ainus laps. Seega oli küsimus ka isa mures: kes hoolitseks tema ja ta naise eest nende vanaduses?

Kui Jeesus läkitas oma jüngrid evangeeliumi kuulutama, oli andnud neile meelevalla tervendada haigeid (Mt 10:8). Nad olid kahtlemata ka seda teinud. Aga seekord see neil ei õnnestunud (salm 16). Seekord oli põhjuseks eriti tugev vastane (salm 21, mis puudub enamikust käsikirjadest ja on seetõttu nurksulgudes – kõige tõenäosemalt on see üle võetud Markuse evangeeliumi vastavast kirjakohast Mk 9:29, kas teadlikult või kopeerimisvea tõttu: ümberkirjutajad oskasid tihti teksti peast, ja nii võis tulla kaasa lauseid teisest evangeeliumist kui see, mida parajasti ümber kirjutati). Jüngrite usk ei olnud piisav (võrdle Ap 19:11–16 ja Lk 14:25–35).

Kõige olulisem on tulla Jeesuse juurde (salm 17: „Tooge ta siia minu juurde!”). Seal leidub meile abi. Piisab ka väikseimast usust (salm 20), sest see hoiab endas kõiki Jumala võimalusi.

Ometi on tähtis meeles pidada, et elav usk isegi ei palu midagi muud kui seda, mis on Jumala tahe. Usu suurteod ei ole mingid nõiatembud, vaid need toimuvad usu sünnitamiseks ka teistes inimestes (võrdle Jh 20:30–31). Usk saab teoks teha vaid seda, mis on Jumala tahe. Paulus kõneleb erinevatest usu armuannetest, mille kaudu usk võib eriti vägevasti ilmneda (1Kr 12:9: „...ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus...”)

Sinepiiva (salm 20) oli väikseim tuntud kultuurtaime seeme (võrdle Mt 13:31–32).

Matteus ei jutusta isa ja poja usku puudutavast vestlusest (Mk 9:22–24). Ehk soovis Jeesus jüngrite ebaõnnestumise tõttu kinnitada isa nõrka usku. Pane siiski tähele suurt erinevust uskmatuse (salm 17) ja väikese, nõrga usu (salm 20) vahel. Uskmatus saab inimesele hukatuseks. Väikest usku saab Jumal kasvatada.

Teine kannatamise ettekuulutus (Mt 17:22–23)

Pärast Peetruse tunnistust oli Jeesus kõnelnud jüngritele esimest korda avameelselt oma kannatusest ja surmast (Mt 16:21–23). Nüüd kõneleb ta sellest teist korda. Matteuse järgi kõneles Jeesus oma kannatusest ja surmast ka viimsel teekonnal Jeruusalemma, kui tõusti Jeerikost Jeruusalemma poole (Mt 20:17–19).

Jeesuse kõnedes oli küll mujalgi mitu korda viiteid tema kannatusele, aga need kolm selget kannatuseteadet on Matteus oma evangeeliumiraamatusse kirja pannud. Inimeste kätte andmises (salm 22) sisaldub viide Jeesuse äraandmisele.

Esimest kannatuseteadet jüngrid ei mõistnud ega võtnud vastu. Nüüd mõistsid nad juba rohkem, kuna Jeesuse kõne tegi nad kurvaks (salm 23). Aga ikka veel ei kuulnud nad kõike, mida Jeesus ütles: jutt ülestõusmisest ei jõudnud ikka veel pärale.

Templimaksu maksmine (Mt 17:24–27)

Moosese seaduses oli määratud, et iga 20-aastaseks saanud juudi mees pidi maksma pool seeklit „isikumaksu”. See oli kõigile ühesugune: rikas ei tohtinud maksta rohkem kui vaene (2Ms 30:12–16; vaata ka 2Aj 24:9; Ne 10:32–34). Maksu kasutati templi väljaminekuteks. Kapernaum oli tollal Jeesuse kodulinn ja üks maksude kogumise keskusi. Sellepärast oli loomulik, et maksu küsiti just seal.

Ilmselt kahtlustati, et Jeesus ei soovi maksu maksta (salm 24). Esseenid ja mõned muud rühmad olid tolle maksu vastu. Nad ei hinnanud templiteenistust.

Peetrus on taas kord üliinnukas ja vastab, ilma ei oleks korralikult järele mõelnud (salm 25). Jeesus selgitab, et tema ei peaks õigupoolest maksu maksma, aga et ei tekiks tüli, palub ta Peetrusel minna kalale, võtta kala suust raha ning maksta maks Jeesuse ja iseenda eest. Jeesus oli seega valmis käima kaks versta ühe asemel (Mt 5:41): Peetruselt ei olnud ju maksuraha küsitud (ka liikumise puhul oli tegu maksuga: see oli teene, mida okupeeritud alade elanikud pidid sooritama roomlastele).

Jeesus oli tulnud tegelikult templiteenistusele lõppu tegema, nagu selgitab Heebrea kirja kirjutaja (Hb 9:1–10:18; võrdle Jh 2:13–25). Aga ta soovis alistuda sellele võimule, mille Jumal siis oli andnud, ja mis ta hiljem surma mõistis (võrdle Rm 13:1–10).

Tolle aja riigid nõudsid tihti makse just vallutatud rahvastelt. Näiteks Rooma kodanikel oli mitmeid eesõigusi, võrreldes „tavaliste inimestega”.

Kreeka keeles – nagu ka vene keeles – kõneldakse salmis 24 „kaksikdrahmist” ja salmis 27 „staterist” ehk neljast drahmist. Hõberahast piisas nii Jeesuse kui ka Peetruse maksuks. See maks vastas umbes kahe päeva palgale.

Genneesareti järves elav Galilea karpkala (Pilepa galilae) kandis poegi oma suus. Selle suust on leitud ka rahasid. Raha leidmine kala suust ei olnud iseenesest suur ime. Ime oli see, et tegu oli just õige suurusega rahaga ja et see oli esimese kala suus, mille Peetrus sai.

Sellest jutustab ainult Matteus. Kuna ta kirjutas juutidele, on lihtne mõelda, et teema oli tema lugejaile ajakohane. Seega näib Matteus olevat kirjutanud enne templi hävitamist aastal 70 pKr. Pärast seda kogusid roomlased seda maksu oma tarbeks.