Matteuse evangeelium 16. peatükk internetis (piibel.net)

Ajamärgid (Mt 16:1–4)

Variseride ja saduseride (salm 1) omavahelised suhted olid üldiselt halvad. Saduserid olid sekulariseerunud – nad ei uskunud mh ülestõusmisse. Seevastu variserid olid „religioossed fanaatikud”. Aga seekord ühendas neid ühine vaenlane.

Saduseridel oli nii vähe huvi Jeesuse vastu, et neid mainitakse Matteuse evangeeliumis vaid kolm korda: siin (salmid 1, 6, 11 ja 12) ning Mt 3:7 ja Mt 22:34. Variserid olid Jeesusele lähemal ja sellepärast nad ka vaidlesid tihti Jeesusega.

Tunnustäht (märk; salm 1) oli miski, mis tõendas, et Jumal oli Jeesuse taga. Aga Jeesus ei olnud sellega nõus. Ta oli andnud juba arvukalt tunnustähti oma messiaanlikkusest. Kui neid ei soovita näha, ei aita ka ükski uus tunnustäht. Sellepärast ei hakanud Jeesus oma vastastega asjatult vestlema ega sõnelema (salm 4).

Jeesuse kõne on täis „sõnamänge”. Tema vaenlased oskasid hinnata taeva (inglise „sky”) märke, aga mitte taeva (inglise „heaven”) märke. Nad oskasid ennustada järgmise päeva ilma, aga ei näinud, et koitmas oli päästepäev.

Joona märk (salm 4) oli Jeesuse ülestõusmine kolmandal päeval:

Aga tema ütles neile: „See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, ent talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht, sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd. (Mt 12:39–40)

Kuid samas oli see ennustus, et paganad võtavad evangeeliumi vastu, aga juudid lükkavad selle tagasi, nagu nad olid teinud Jumala sõnumiga prohvet Joona aegadel.

„Niineve mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona!”
(Mt 12:41)

Pane tähele: Jeesus ütleb, et Jumala antud mõistust on luba kasutada ka usuasju hinnates (salm 3). Üksnes tundest lähtudes on tulemuseks tihti väga pinnapealne vaimulikkus.

Jeesus hoiatab valeõpetuste eest (Mt 16:5–12)

Vastaskallas (salm 5) tähendab evangeeliumides üldiselt Genneesareti järve idakallast. See oli paganate piirkond ja sellepärast oli leiva unustamine tähtis küsimus: sealt ei saa osta juutide tehtud leiba. Selle taustal on mõistetavam, et kui Jeesus kõneles haputaignast, suundusid jüngrite mõtted leivale (salm 7).

Jeesus tuletab neile meelde, milline on tema meelevald (salmid 9 ja 10): nad ei sureks nälga ka siis, kui leiba ei ole kaasa võetud. Meiegi peaksime oskama õigesti usaldada seda, et Jumal saab meid uuesti õnnistada samamoodi, nagu ta on meid varem õnnistanud.

Õpetus ei ole tähtsusetu. See võib viia meid õiges ja vales suunas. Õpetuse ja elu vastandamine on tihti kunstlik. Õigele õpetusele peaks järgnema ka õige elu. Pelk õpetus viib meid „kuiva õigeolemiseni”, aga kui meie usku valitseb tunne, võime ilma õpetuseta sattuda veel suurematesse raskustesse.

Õpetus mõjustab isegi seda, mida me märkame ja mõistame. Üks näide selle kohta on teadus: kui mõni koolkond pääseb võimule, tõlgendatakse tähelepanekuid selle alusel. Kui võidule pääseb uus koolkond, saavad paljud vanadki tähelepanekud uue tähenduse. Suurest filosoofist Hegelist jutustatakse, et talle toodi surivoodil sõnum, et viimased tõsiasjad on tõestanud tema teooria väärust. Ta oli vastanud: „Seda halvem tõsiasjadele!”

Taas on salmides 9 ja 10 tõlgitud kaks erinevat kreeka sõna ühtviisi „korvitäiteks” (ühtviisi nii 1968. kui ka 1997. aasta tõlgetes), ehkki need sõnad väljendavad eri mahuga korve. 1938. aasta Soome Piibli on selle erinevusega arvestatud, 1992. aasta tõlkes mitte.

Evangeeliumi kese (Mt 16:13–20)

See lõik paikneb Matteuse evangeeliumi keskel. Vanaajal oli tihti tavaks panna tähtsaim asi kirjutise keskpunkti. Nii on talitanud ka Matteus. Evangeeliumide keskseim küsimus on: kes on Jeesus (võrdle Jh 20:31: „...aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.”) Kui seda ei mõisteta, ei ole evangeeliumide lugemisest tõelist kasu.

Filippuse Kaisarea asus Genneesareti järvest põhja pool Hermoni mäe jalamil. Sealt algas Jordani idapoolseim haru. Selle varasem nimi oli Paneas – kreeka jumala Paani järgi, kelle tempel seal oli. Praegu on selle koha nimi Banias. Oldi seega paganate piirkonnas, väljaspool Galilead. Siit algas Jeesuse teekond Kolgata risti poole (võrdle salmid 21–23).

Soome 1992. aasta Piiblis on salmi 13 lisatud sõna „temast”, mida algtekstis ei ole. Piiblitõlkekomitee üks ettepanek oli lisada sõna „minust”, mis esineb mõnes vanas käsikirjas. Jeesus ja jüngrid said niikuinii aru, et jutt on Jeesusest, mitte kellestki teisest. „Inimese Poeg” (salm 13) pärineb Taanieli raamatust, kus see on lõpuaja tegelane:

„Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane. Ja ta saabus Elatanu juurde ning viidi tema ette.”
(Tn 7:13)

Inimeste arvamused olid iseenesest ilusad ja ülevad (salm 14), aga kõigi nende järgi oleks Jeesus olnud ainult suur Jumala mees. Peetruse vastus ütleb seevastu selgesti, et Jeesus on Jumal (salm 16). Selles on tänapäevalgi põhiline erinevus õigete ja valede arvamuste vahel: kas Jeesus on ainult inimene või Jumal ja inimene, nagu kirik on algusest peale õpetanud.

Paulus ütleb, et „suuga aga tunnistatakse päästeks” (Rm 10:10). Sellepärast küsis Jeesuski jüngritelt, mida nemad arvasid. Milline oli nende arusaam Jeesusest. Keegi ei saa end peita avaliku arvamuse või isegi mitte kiriku õpetuse taha. Igaüks peab vastama isiklikult küsimusele, kes on Jeesus.

Jeesus ütleb, et Peetruse tunnistus ei pärinenud inimestest, vaid Jumalast (salm 17). On tähtis lugeda ka järgmisi salme (21–23), millest selgub, et küsimus ei ole selles, kes on Peetrus, vaid selles usutunnistuses, mille Peetrus andis. Selle usutunnistuse alusele on kristlik kirik ehitatud ja ehitatakse endiselt (salm 18). Roomakatoliku kirik on tõstnud vääralt Peetruse kiriku aluseks. Paulus ütleb kirjas efeslastele, et kirik on ehitatud alusele, mille on paika seadnud apostlid ja prohvetid, ja et selle nurgakivi – ehk see, mille najal see seisab või langeb – on Jeesus Kristus. Teie olete:

„...pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.”
(Ef 2:19–20)

Pane tähele, et Matteus on nimetanud Siimonat Peetruseks raamatu algusest peale (Mt 4:18), ehkki oleks pidanud seda õieti tegema alles sellest salmist alates. Tal oli veel üks nimi: Keefas. Peetrus tuleb kreekakeelsest kaljut tähendavast sõnast „petra” (Petros), Keefas aga sama tähendavast aramea sõnast „keefaa”. Paulus nimetab Peetrust Keefaseks: 1Kr 1:12; 3:22; 9:5; 15:5; Gl 1:18; 2:9,11,14; peale selle leidub see nimi ka Jh 1:42).

Messias tähendab aramea ja heebrea keeles „võitu, salvitu”. Sedasama tähendab kreeka sõna Kristus (salm 16).

Sidumine ja lahtipäästmine (salm 19) viitab pattude andeksandmisele (võrdle Mt 18:15–20). See on kiriku tähtsaim ülesanne maa peal. Võtmetest saigi apostel Peetruse tunnus – näiteks Helsingi Toomkiriku lae sammastel.

Rahval olid valed messiaootused (võrdle Jh 6:14–15, mis olid seotud eelpool kirjeldatud toitmisimega, Mt 14:13–21). Neid ootusi polnud vaja toita, vaid jüngrid pidid Jeesuse messiaanlikkusest vaikima (salm 20). Ka nad ise ei saanud veel õieti aru, milline Messias Jeesus tegelikult oli (salm 22). Kannatamine Kolgata ristil oli neilegi suur üllatus ja pettumus.

Kannatamise esimene ettekuulutus (Mt 16:21–23)

Juba varem oli Jeesus kõnelnud varjatult oma surmast (Mt 9:15, peigmees võetakse ära, ja Mt 12:40, Joona tunnustäht), aga nüüd ütleb ta esimest korda otse, et ta tapetakse ja et ta tõuseb kolmandal päeval surnuist üles.

Nüüd soovib Jeesus kõnelda, mida tähendab õieti Messia järgimine. Milline tee on jüngrite ees (salmid 21–23) ja mida see tähendab (salmid 24–28).

Vanemad, ülemreestrid ja kirjatundad moodustasid juutide Suurkohtu, kõrgeima võimuorgani (salm 21).

Näib, nagu ei oleks Peetrus ja teised jüngrid kuulnudki Jeesuse viimaseid sõnu. Nad kuulsid ainult kannatamist ja surma, aga mitte ülestõusmist. Nii võib juhtuda ka meiega: kuuleme või loeme ainult osa Jumala Sõna tõotustest.

Kaljust saab komistuskivi: nüüd ei kuule Peetrus Jumala kõnet, vaid oma südant ja lausa saatana kõnet. Sellepärast ütleb Jeesus talle karmid sõnad (salm 23). Sõna „saatan” tuleb heebrea keelest ja tähendab „vastane” või „süüdistaja” (võrdle Ii 1:6–12).

Olen tihti mõelnud, kas Peetruse eksiteele mineku põhjus oli uhkus ja enese ülehindamine pärast Jeesuse kauneid sõnu. Võib-olla. Vähemalt on vaimulik uhkus tihti erinevate langemiste ja probleemide põhjuseks kirikus.

Jeesuse järgimise hind (Mt 16:24–28)

Ees on näide sellest, mida tähendab iseenese salgamine: Peetrus pidi loobuma oma mõtetest ja ootustest ning nõustuma Jumala tahtega Jeesuse suhtes.

Jumal on andnud meile elu. Ja üksnes tema saab anda meile tõelise vaimuliku elu. Üksnes Jeesuse lepitustöös võime saada endale igavese elu. Sellest loobumine on totrus, sest meil ei ole midagi, millega saaksime lunastada oma hinge, kui loobume Jumala armust (salm 26).

Salmi 26 tähendust ja tõsidust mõistavad paljud inimesed alles siis, kui nad on ohverdanud oma elu selle maailma altarile. Võitlus inimeste eest ei ole sugugi taandumas, vaid lõpu lähenedes püüab saatan üha innukamalt riisuda inimesi ära Jumala riigist. Me peaksime sügavalt mõistma, millest ja milleks meid on päästetud.

Salm 27 on esimene ettekuulutus Jeesuse teisest tulemisest.

Salm 28 on üks evangeeliumide raskeimaid salme. See tundub silmas pidavat, et Jeesuse teine tulemine toimub veel tolle sugupõlve ajal. Ehkki nii ei läinud, austas algkogudus nii sügavalt Jeesuse sõnu, et säilitas need, ehkki nende mõistmine ei olnud kerge. Ja need sõnad ei pea tähendama tingimata vaid toda üht tõlgendust. On võimalik, et neis on viide sellele, mida Matteus jutustab kohe järgmiseks: Kirgastusmäel sai kolm jüngrit näha Jeesuse kirkust. Tundub siiski kummaline, miks rõhutatakse, et osa on veel elus, kui jutt on millestki üsna varsti toimuvast.

Võimalik, et Jeesus kõneleb ülestõusmisest ja Püha Vaimu väljavalamisest, mis paljastasid tema võidu saatana võimu üle. Aga ka siis jääb probleemiks rõhutamine, et vähemalt osa on elus. Suurem osa jüngreid ju nägi seda.

Võimalik, et Jeesus kõneleb aastast 70, mil hävitati Jeruusalemma tempel. See oli lõplik vana aja lõpu märk: pärast seda ei olnud enam vana lepingu ohvriteenistust.