Matteuse evangeelium 14. peatükk internetis (piibel.net)

Ristija Johannese surm (Mt 14:1–12)

Heroodese suguvõsa oli tuntud omavaheliste abielude ja suhete poolest. Neist on jutustanud juudi ajaloolane Josephus.

Kui suri Heroodes Suur (aastal 4 pKr), jagas Rooma tema riigi ta poegade vahel nelja ossa. Sellest nimetus „nelivürst” (salm 1). Rahvas kutsus neid ikkagi kuningaiks (võrdle salm 9).

Filippus (teine) (Lk 3:1) sai enda valitseda põhjapoolseima osa – piirkonna Hermoni mäe ja Damaskuse lähistel. Heroodese poegadest noorim oli Heroodes Antipas – selle loo Heroodes. Tema valitseda jäid Galilea ja Perea (piirkond Jordani idakaldal). Ta oli nii hea valitseja, et võis püsida võimul aastani 39 pKr. Suurel Reedel viidi Jeesus Pilaatuse ülekuulamiselt tema ette (Lk 23:1–12).

Arhelaos (Mt 2:22) sai enda valitseda Samaaria ja Juudamaa, aga juba aastal 6 pKr võttis Rooma nood alad oma otsealluvusse. Seal oli Rooma maavalitseja – Jeesuse ajal Pontius Pilaatus.

Filippus (esimene) ei saanud ühtki piirkonda. Tema veetis oma aega Roomas. Heroodias oli temaga abielus, aga Roomas käies meelitas Heroodes Antipas ta oma naiseks. Ilmselt huvitas Heroodiast rohkem mees, kel oli tõelist võimu. Elusoleva venna naise ülelöömine oli Moosese seadusega vastuolus (3Ms 18:16; 20:21). Varem oli Heroodes Antipas olnud abielus Damaskuse kuninga Aretase tütrega (2Kr 11:32). Abielulahutusel oli seega ka poliitiline mõju. Heroodias ise oli Heroodes Suure poja Arheaose tütar, seega oli ta mõlemal puhul abielus oma lellega.

Heroodiase tütre – Josephuse järgi oli tema nimi Saloome – isa oli Filippus (esimene). Temagi abiellus oma poollelle Filippus teisega. Hiljem abiellus ta oma nõbu Aristobulusega.

Heroodes Antipas oli lisanud judaismi hellenistlikke mõjusid. Ebausu mõjul uskus ta, et Ristija Johannes on surnuist üles tõusnud (salm 2). Johannese sõna Heroodesele (salm 4) võis vabalt pärineda tema jutlusest – vaevalt ta pääses kuninga juurde oma sõnumit viima.

Matteus lühendab Markuse jutustust Ristija Johannese surmast. Kuna ta ei ütle, et Heroodes ja Johannes omavahel vestlesid – ega maini nende vestluste mõju Heroodesele (Mk 6:20) –, jääb lugejale pisut ebaselgeks, miks oli Johannese hukkamine Heroodesele nii vastumeelne (salm 9).

Heroodes oli tüüpiline oma suguvõsa esindaja: probleemid raiutakse ära veriselt. Aga kuna rahvas austas Johannest (salm 5), ei söandanud ta rahvast ärritada. Ta kartis rahvast, mitte Jumalat! Kuna Johannest ei söandatud tappa, viidi ta Jordanist ida pool asuvasse Makariose kindlusesse. Ehk olid pidustused seal või oli ta ajutiselt mujale viidud.

Heroodes oli käinud ka Roomas ja soovis näidata oma võimu, korraldades suurejoonelised pidustused Rooma stiilis. Sünnipäevade tähistamine oli paganlik tava, mida juudid ei aktsepteerinud. Vaadeldav sõna võib tähendada ka „võimuleastumise aastapäeva” (salm 6). Idamaades ei tohi naist avalikult vaadata. On selge, et Saloome tants (salm 6) oli kuningliku pere liikmele sobimatu.

Heroodes andis rumala tõotuse (salm 6). Ta soovis näidata oma võimu, aga lõpuks jäi oma sõnade vangiks (võrdle Jk 3:1–12). Moosese seadus oleks vabastanud ta vandest ohvri abil (3Ms 5:1–13), aga kuningas ei soovinud end alandada ja ohvrit tuua. Nii pidi Johannes maksma oma eluga selle eest, et oli söandanud välja öelda Jumala tahte (salm 10). Johannese hukkamine oli ebaseaduslik – kohut ei peetud. Juudi pärimus jutustab, et Heroodias käsitses Johannese pead eriti häbiväärselt.

Pärast seda hakkas lõviosa Ristija Johannese jüngreist ilmselt järgima Jeesust (võrdle Jh 3:30), aga on teada, et Ristija Johannese õpilasi oli veel kümneid aastaid pärast Jeesuse surma (võrdle Ap 18:24–28).

Halba südametunnistust (salm 2) tuleb rahustada. Kahjuks talitavad paljud nii nagu Heroodes: nad ei ole nõus meelt parandama, mis oleks ainus õige rohi. Kui keegi sind patu pärast noomib, teeb ta sulle teene. Sellepärast ei tuleks teda vihata ja taga kiusata, vaid tänada (võrdle Mt 18:15–20).

Toitmisime (Mt 14:13–21)

Toitmisime tähtsust rõhutab asjaolu, et sellest jutustab ka Johannes oma evangeeliumiraamatus (Jh 6:1–15; vaata ka Mk 6:30–44; Lk 9:10–17). Ja just Johannes seostab toitmisimet armulauaga: tema evangeeliumis järgneb ju sellele Jeesuse kõne tema liha söömisest ja vere joomisest (Jh 6:22–59).

„Kui Jeesus sai sellest kuulda” (salm 13) viitab salmidele 1–2 ehk Heroodese huvile Jeesuse vastu (võrdle Lk 23:8). Märkame, et sellest alates veetis Jeesus rohkem aega kõrvalistes paikkondades. Nüüd järgnes pigem rahvas Jeesusele, kui et Jeesus oleks läinud linnadesse. Selle tagamaana võime näha peale riigivõimu huvi tema tegevuse vastu (võrdle Lk 13:31–35) ka kodulinnas toimunud tagasilükkamist (Mt 13:53–58).

Puhkusest ei tulnud midagi välja, sest rahvahulk sai teada, kus Jeesus oli (salm 14). Soome 1992. aasta Kirikupiiblis on kummaline lisandus „kõik haiged”. Vaatasin mitmeid eri tõlkeid ega leidnud seda kusagilt mujalt – ka algses kreeka tekstis ei ole sõna „kõik”.

„Õhtu jõudes” (salm 15) võib tähendada aega kell 15–18, sest salmis 23 kasutatakse väljendit, mis tähendab kell 18, mida peeti tegelikuks õhtu alguseks. Kell kolm toodi templis ohver.

Nemad aga ütlesid talle: „Meil ei ole siin rohkem kui vaid viis leiba ja kaks kala.” (Salm 17)

On tähtis märgata, et Jeesus ei küsi meilt seda, mida meil ei ole, vaid seda, mis meil on. Kui nood toiduained (salm 17; võrdle Jh 6:9) oleksid jäänud kõrvale, ei oleks keegi saanud söönuks. Jeesus saab õnnistada ja mitmekordistada seda, mis meil on. Aga kui me ei soovi anda seda Jeesuse kasutusse, jääb see üksnes selleks, mis see loomu poolest on. Johannes mainib, et tegu oli odraleibadega (Jh 6:9), mis tähendab vaese rahva toitu.

Salm 19 viib meie mõtted armulauale ja selle seadmissõnadele. Juudi söögipalve oli mh selline: „Õnnistatud ole sina, Issand, meie Jumal, maailma kuningas, kes sa lased leiva maast kasvada!”

Salmis 20 kasutatakse nii soomekeelses 1992. aasta tõlkes kui ka eestikeelsetes uuemates tõlgetes – erinevalt kreekakeelsest algtekstist – mahuühikuna sama sõna nagu Mt 15:37 (viimasega sama sõna on kreekakeelses algtekstis ka Ap 9:25: „Kuid ühel ööl ta õpilased võtsid ja lasksid ta korvi sees müüriava kaudu alla.”) Nii ei saa lugeja viidet sellele, et eri kordadel olid korvid erinevat mõõtu. Siin on tegu väikese korviga, apostel Paulus aga lasti müürilt alla suures korvis.

Juudid sõid nii, et mehed olid omaette rühmana ning naised ja lapsed omaette rühmana. Sellest lähtub Matteuse „peale selle” salmis 21.

Imele antud „loomulik seletus” lähtub sellest, et too väikese poisi eeskuju pani teisigi võtma välja oma toitu.

Me peaksime pigem meeles pidama, et iga-aastane saak on Jumala ime. Põud või liigne vihm võib hävitada kogu saagi. Vanas Testamendis on samasuguseid imesid. Muidugi on tähtsaim eelkuju mannaime kõrbes (2Ms 16:31–35), aga ka prohvet Eliisa elus leidub kaks sarnast imet: 2Kn 4:42–44 – prohvet toidab sada meest kahekümne leivaga – ja 2Kn 4:1–7 – lesknaise õli, mida jätkus seni, kuni oli tühje nõusid. Prohvet Eelija sai imelisel viisil süüa Sarepta lese juures (1Kn 17:7–17).

Jeesus kõnnib vee peal (Mt 14:22–33)

Ka Markus (Mk 6:45–56) ja Johannes (Jh 6:16–21) jutustavad, kuidas Jeesus kõndis vee peal, aga ainult Matteus jutustab Peetruse kõndimis(kats)est.

Selle ime „looduslik seletus” on nii arutu ja ebaloomulik, et see näitab, kui kaugele on inimmõistus valmis painduma, et „seletada ära” Piibli imed. Seletuse järgi sõudsid jüngrid kalda lähedal, ja kuna õhk väreles, ei saanud nad aru, et Jeesus kõndis kaldal – on ju sellele seletusele leitud ka „piibellik põhjendus”: „Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale...” (Jh 6:21). Selle seletusega kaasneb mitu probleemi:
1. Oli öö ja torm. Õhk ei saanud kuidagi väreleda.
2. Osa jüngreid olid kogenud kalurid: nad olid harjunud tegema järvel õigeid tähelepanekuid.
3. Markus ütleb just, et paat oli keset järve (Mk 6:47).

Jüngrid ei mõelnud üldse, kuidas pidi Jeesus neile ilma paadita järgi tulema. Nad lihtsalt kuulasid Jeesuse käsku (salm 22).

Jeesus oli tulnud sinna kanti, et olla üksi (salm 13). Nüüd oli tal võimalus olla ööpimeduses Isaga kahekesi (salm 23). Ehk oli seekord selleks eriliseks põhjuseks asjaolu, et rahvas tahtis teda kuningaks teha (Jh 6:14–15): Jeesus pidi erilisel viisil otsima Jumala tahte teed, mis oli kannatava Issanda sulase tee.

Pane tähele ka seda, et tuli torm, ehkki Jeesus oli käskinud jüngritel järvele minna (salm 24). Alati ei tähenda Jeesuse tahte täitmine hõlpsat või probleemitut elu. Võib tõusta karmgi vastutuul!

Neljas öövahikord tähendas kell 3–6 hommikul (salm 25). Salm 26 tuletab meile meelde, et vahel tuleb Jeesus üllatades ja isegi arusaamatul viisil.

Salmis 27 kasutab Jeesus lühikest tähelepanuväärset väljendit „Mina olen” (võrdle 2Ms 3:14), mis oli judaismis Jumala nimi. Kui seda öeldi rõhutatult, öeldi üksiti: „Mina olen Jumal.” (võrdle salm 33). Nüüd on Jumala nimi tekstist ära kaotatud.

Peetrus innustus kergesti. Korduvalt tegutses ta jüngrite „eestkõnelejana” (salm 28). Aga jällegi jäid tal arvutused lõpuni tegemata: kui ta pööras oma pilgu Jeesuselt tormise järve lainetele ja tundis tuule tugevust, kaotas ta usu Jeesuse väesse ja hakkas vajuma lainetesse (salm 30). Seda tasub meilgi meeles pidada: tuleb vaadata Jeesuse, mitte olukordade või oma võimaluste poole.

„Hädapalved” on lühikesed: „Issand, päästa mind!” (salm 30).

Esimest korda nimetavad jüngrid Jeesust Jumala Pojaks (salm 33). Kui Johannes Jeesust Jordanis ristis, oli kostnud taevast hääl, mis nimetas Jeesust Jumala Pojaks (Mt 3:19). Ka kurjad vaimud olid juba varem ära tundnud, et Jeesus on Jumala Poeg (Mt 8:29).

Haiged tervenevad (Mt 14:34–36)

Genneesaret (salm 34) tähendas kitsast kaldariba Genneesareti järve läänekaldal Kapernauma lähedal. Jälle tulevad inimesed Jeesuse juurde (salm 35).

Pane tähele: siingi ei öelda, et kõik tervenesid, vaid et „kõik, kes puudutasid Jeesuse kuue palistust”, tervenesid (salm 36; õieti „hõlmatutte”, vt 4Ms 15:38; võrdle salm 14). Soov puudutada Jeesust oli juba usu märk. Jeesus ei tervendanud automaatselt, vaid kohtus alati inimesega.

Salmis 36 on mõnedes tõlgetes öeldud: „said täiesti terveks.” Siin on kreeka sõna „diasodzō”: dia – läbi, sodzō – tervendama, päästma. Evangeeliumides ongi kohti, kus on raske öelda, kas inimene „tervenes” või „pääses”. Kui Jeesus tervendas, pidas ta alati silmas ka hinge päästmist.