Johannese Ilmutus 22 internetis (Piibel.net)

Uus Eeden (22:1–5)

Piibli alguspeatükkides jutustatakse Eedeni paradiisist. Seal oli elupuu, hea ja kurja tundmise puu ja jõgi, mis voolas läbi paradiisi. Loomisloole järgneb pattulangemise kirjeldus. Jumal oli keelanud inimesel süüa hea ja kurja tundmise puust. Kui Eeva ja Aadam Jumala käsust üle astusid, aeti nad paradiisist välja, patt haaras inimese oma meelevalda ja hakkas valitsema maailma. Salmid 1–5 kirjeldavad paradiisi, mille Jumal kord loob. Neid salme uurides on hea meeles pidada Vana Testamendi loomislugu.

Salmis 1 jutustatakse eluvee jõest, mis voolab uues Jeruusalemmas. Vahest kujutab see jõgi igavest elu, mis uues loodus on reaalsus. Johannes näeb ka elupuud. Öeldakse, et selle puu lehed annavad tervist rahvastele. Seega saavad taevasse pääsenud terveks. Selles elus on vaevu, puudusi ja haigusi. Taevas neid ei ole. Seevastu hea ja kurja tundmise puust ei kõnele Johannes midagi. Seda uues loodus ei ole. Seega ei ole võimalust uuesti pattu langeda. Taevane rõõm on lõputu.

Pattulangemine tähendas needust kogu inimkonnale. Seda needust saame tunda iga päev. Johannes ütleb, et uues loodus ei olda enam needuse ahelais. Pattulangemine ja selle tagajärjed (1Ms 3:17–19) enam ei kehti, ja sellepärast on kadunud vaevad, mis praegu on reaalsus.

Selles maailmas ei suuda inimene vaadata Jumala palet. Mooses omal ajal lootis, aga talle öeldi: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!” (2Ms 33:20) Uues maailmas on seegi võimalik. Salm neli tõotab, et usk muutub nägemiseks. Kui see toimub, ei vaeva uskmatus enam kedagi. Uues maailmas täitub Jeesuse tõotus: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.” (Mt 5:8)

Salmiga 5 lõpeb viienda peatüki alguses alanud lõik. Johannesele on näidatud suur hulk nägemusi ja lõpuks on ta näinud uut loodut. Ajast on jõutud igavikku. Nüüd on Ilmutusraamatu lõpusõnade kord. Need jagunevad viide lõiku.

Ustavad ja tõelised sõnad (22:6–7)

Johannes kuuleb, et sõnad, mida talle on kõneldud, vastavad tõele ja on sellepärast usaldusväärsed. Sõnade usaldusväärsus lähtub sellest, et nende taga on Jumal ise. Tema, kes on Tõde, ei valeta.

Salm 6 tuletab meelde, et Jumala prohvet ei kõnele oma sõnu. Jumala prohvetis tegutseb Jumala Vaim, ja nii jutustab ta seda, mida on Jumalalt saanud. Johannes on Jumala prohvet. Selle, mis ta on öelnud, on ta saanud Jumalalt, ja sellepärast on see usaldusväärne.

Salmis 7 on Ilmutusraamatu kuues õndsakskuulutamine. Jeesus õnnitleb seda, kes võtab Ilmutusraamatut tõena. Ilmutusraamat jutustab lugejaile, et Jeesus on kuningate Kuningas ja tuleb kord kohut mõistma selle maailma üle. Kes seda tõena võtab, seda tasub õnnitleda.

Johannes ja ingel (22:8–9)

Nüüd jutustatakse sarnasest sündmusest nagu 19. peatükis (Ilm 19:10). Johannes heidab maha selle ingli jalge ette, kes on näidanud talle Ilmutusraamatus kirjeldatud nägemusi. Ingel keelab rangelt Johannesel teda kummardada. Ingel teab, mida ütleb esimene käsk.

Eksiõpetus, mis tõstis inglid Jumala kõrvale, levis esimesel sajandil paljudes kogudustes. Nüüd hoiatatakse selle eksituse eest. Inglid on Jumala loodud ja neid ei tohi tõsta Looja kohale. Üksnes Jumalat tohib kummardades paluda.

Jeesus kõneleb (22:10–17)

Jeesus peab oma viimse kõne Ilmutusraamatus. Algul käsib ta Johannesel levitada raamatu sõnumit kõikjale. Taanieli raamatus on just vastupidine käsk: Taanielil kästi oma raamatut varjata ja teha see avalikuks alles hiljem (Tn 8:26). Nende käskude vastandlikkust saab seletada ilmselt nii: Taanieli ajal elati Jumala päästeloos alles faasis, mil Jumal pidas heaks varjata Taanielile antud nägemusi. Johannese ajal oli olukord teine. Jumala Poja tegevus maa peal oli juba selja taga ja hetk, mil ta naaseb maa peale, nii lähedal, et kõik pidid teadma, mida Johannes sai näha ja kuulda.

Salm 11 ei ole lihtne. Selles õhutatakse jumalatuid jätkama jumalatut elu ja pühadel kästakse edeneda pühaduse teel. Mida see salm tähendab? Ilmutusraamat on kirjutatud kristlastele, mitte niivõrd neile, kes Jeesust ei tunne. See salm ei ole õhutus jääda uskmatusse ja elada jumalatult. Selle otstarve on kõnetada just Jumala kogudust ja öelda sellele: „Te näete, et jumalatu maailm ei hooli Jumalast ega tema tahtest. Talitage teie just vastupidi. On kuidagi loomulik, et jumalatu maailm jääb jumalatuks, elab teisiti, kui Jumala sõna ütleb, ja võitleb Jumala vastu. Sama loomulik peaks olema, et Jumala kogudus elab püha elu, püsib usus ja võitleb Jumala eest.” Tuleb pidada kinni sellest, mis Jumalalt on saadud. Kui me selle kaotame, peab Jeesus naastes mõistma meie üle kohut koos jumalatu maailmaga.

Inimkond jaguneb kahte rühma. Ühed on rüvedad ja teised pühad. Meie ei näe, kust läheb piir, aga Jumala silmis on jaotus selge. Pühad on need, kes on Jeesuse omad ja kellel on Jeesuse pühadus. Rüvedad on need, kes lükkavad tagasi Jeesuse ja tema pühaduse. Mingit kolmandat rühma ei ole – igaüks kuulub kas pühade või rüvedate hulka.

Salmis 13 ütleb Jeesus, et ta on A ja O, esimene ja viimne. Tema kaudu on maailm loodud ja tema on viimselpäeval maailma Kohtunik. Jumal Isa on öelnud seda enda kohta Ilmutusraamatus kaks korda (Ilm 1:8 ja 21:6). Jeesus on Jumala Poeg, ja seda, mida saab öelda Isast, saab öelda ka Pojast. Johannese evangeeliumis Jeesus ütlebki: „Mina ja Isa oleme üks.” (Jh 10:30)

Viimselpäeval leitakse, et iga inimene on Jumala ees süüdi. Üksnes see, kes on saanud patud andeks, peab vastu Jumala ees. Seda tähendab rüüde pesemine salmis 14. Kes on saanud patud andeks, see pääseb taevasse – kellel seda pole, sellele taeva väravaid ei avata. Salmis 15 kõneleb Jeesus koertest, kes ei pääse pühasse linna. Juudid võisid nimetada koerteks neid, kes ei kuulunud valitud rahva hulka. Sama mõte on ilmselt ka siin. Need, kes on väljaspool Jumala rahvast – viimaste hulka kuuluvad ristitud ja Jeesusesse uskujad –, ei pääse uue loodu hulka. Neil läheb nii nagu kuradil. Teda on nad oma elus ehk teadmatult teeninud. Seda ütleb ka salmi lõpp, kus kõneldakse valest. Kurat on vale isa (Jh 8:44). Need, kes armastavad valet, armastavad kuradit, ja neile kuulub sama kohtuotsus nagu nende isandale. Muudki selles loetelus mainitud teod ütlevad, et nende tegijad teenivad Jumala vaenlast.

Salmis 16 nimetab Jeesus end Taaveti juureks ja säravaks koidutäheks. Jesaja raamat kõneleb Taaveti soo juurte võsust (Js 11:1) ja peab silmas kuningat, kes kord sünnib oma võimu kaotanud Taaveti soost. Nimetades end Taaveti juureks, ütleb Jeesus, et ta on Vanas Testamendis tõotatud Messias. Temas on Jesaja ennustus täitunud, tema on see oodatud Taaveti Poeg. Koidutäht paistab uue päeva alguses. Ja just seda on Jeesus. Tema surm ja ülestõusmine alustas uut päeva inimkonna ajaloos. Uus päev algab ka siis, kui ta naaseb oma kirkuses maa peale.

Ilmutusraamatu alguspeatükkides on seitse kirja seitsmele kogudusele. Salmis 17 naastakse koguduste elu juurde. Jumala kogudus, mida nimetatakse mõrsjaks, ootab Jeesuse tagasitulemist ja palvetab koos Jumala Vaimuga, et see toimuks peagi. See salm tuletab meelde ka seda, mida Jumala kogudusel on anda. Kogudus jagab eluvett kõigile, kes seda tahavad. Eluvesi kujutab ilmselt igavest elu, millest saadakse osa just Jumala koguduses.

Range hoiatus (22:18–19)

Neis salmides on tõsine hoiatus. Hoiatus oli mõeldud eriti neile, kes omal ajal Ilmutusraamatut kopeerisid. Enne, kui leiutati trükitehnika, tehti koopiad käsitsi. Oli reaalne oht, et kopeerija ei kirjutanudki kõike, mida kopeeritavas kirjutises lugeda oli, või et ta tegi teksti oma lisandusi. Nüüd hoiatatakse selle eest. Kindlasti võib hoiatust laiendada ka igale Ilmutusraamatu lugejale ja seletajale. Sellest raamatust ei tohi jätta midagi välja ega tohi seda täiendada omatehtud lisandustega. Raamatut lugedes ja seletades ei tohi seda lühendada ega täiendada – see peab jääma selliseks, nagu see meile on antud.

Vaevalt küll Johannes aimas, et Ilmutusraamat saab Piibli viimaseks raamatuks. Nii siiski juhtus, ja vähemalt mina näen selles Jumala käejälge. Nüüd lõpeb kogu Piibel tõsise hoiatusega. Nii meile öeldakse: Kogu Piibel on Jumala kõne ja sellesse tuleb suhtuda sellise austusega, nagu sobib Jumala sõnale. Seda ei tohi moonutada, sellesse ei tohi teha oma lisandusi ega tohi sellest võtta midagi välja. Seda tuleb kuulutada lühendamata ja täiendamata. Kiriku ajalugu tunneb mitmeid juhtumeid, kus see Ilmutusraamatu hoiatus on tõeks osutunud: kus on kuulutatud lühendamata Jumala sõna, seal on kogetud Jumala õnnistust – kus on hakatud Jumala sõna parandama, seal on olnud needust.

Lõputervitus (22:20–21)

Ilmutusraamatu lõputervituses on kaks osa. Salm 20 on ilmselt varase kiriku jumalateenistusliturgia osa. Sellesse kuulub Jeesuse sõna: „See on tõsi, ma tulen varsti,” koguduse vastus: „Aamen,” ja koguduse palve: „Tule, Issand Jeesus!” Esimeses Korintose kirjas on sarnane koht (1Kr 16:22). Salm 21 on lisaks soovile ka kinnitus igale Ilmutusraamatu lugejale: Jeesuse arm on meiega. Armu usaldades ootame meie Issanda tagasitulemist. Armu varju all ei ole meil häda. Jeesuse arm on meiega iga päev, ka sel päeval, mil Jumal mõistab kohut selle maailma üle.