Matteuse evangeelium 15. peatükk internetis (piibel.net)

Isade pärimusreeglid (Mt 15:1–9)

Jeruusalemmast tulid „inspektorid” uut õpetajat vaatama (salm 1). Enamik kirjatundjaid olid ka variserid (salm 1), aga on hea meeles pidada, et need kaks olid siiski eri rühmad. Kirjatundjad olid juudi usuõpetajad: seega Vana Testamendi ja sellega seotud pärimuse tundjad. Variserlus oli aga „äratusliikumine”, usuline suund. Sellest sai pärast juutide ülestõusu (66–72 pKr) ja Jerusalemma hävitamist (70 pKr) praktiliselt ainus judaismi suund. Nimi tähendab „eralduja” – selle keskne mõte oli eristada patuseid ja vagasid. See on selgesti nähtav nende küsimusest Jeesusele (salm 2).

Nüüd hakkab nähtavale tulema, et Jeesuse ja juutide vaimulike juhtide teed kulgevad edaspidi eri suunas. Lõpuks nõudsid juutide vaimulikud juhid Jeesuse ristilöömist, et ta oma teelt kõrvaldada.

Pesemine (salm 2) oli enese rituaalne puhastamine – seega mitte hügieen –, vee piserdamine kätele. Jeesus ei vasta küsimusele pärimusreeglite rikkumise kohta, vaid asub vasturünnakule (salm 3).

Ehkki pärimusreeglid piirasid ühest küljest inimeste elu mitmeti, oli võimalik neid tõlgendada peaaegu kuidas tahes. Nii kasutatigi neid oma soovide täitmiseks. Kui poeg soovis vabaneda võlgadest, võis ta kinkida oma varanduse „eelpärandina” templile. Tal jäi küll alles selle kasutusõigus kogu eluajaks, aga ta sai öelda kõigile oma võlausaldajatele, ka oma vanematele: „Ma ei saa teile midagi anda, sest kõik on juba antud templile.” Nii tegi pärimusreeglite esimese käsu tõlgendus tühjaks neljanda käsu (salmid 4–6).

See tõlgendus oli muidugi hea ka templi seisukohast – tõi see ju teatud olukorras templile ande. Samuti võib juhtuda ka Soomes: üks kirikuõpetaja jutustas, kuidas keegi üksik talupoeg kinkis kogudusele suure metsasiilu, olles sealt enne langetanud kõik puud. Nii jäi uute taimede istutamine koguduse ülesandeks ja mees ise sai kasutada kõike puude müügist saadud tulu.

Need pärimusreeglid hakkasid kujunema pärast Babüloonia sundpagendust. Need pandi kirja alles 3. sajandil pKr – järelikult olid need Jeesuse eluajal alles suulisel kujul. Kirjatundjad õpetasid neid järgnevatele sugupõlvedele. Kreeka keeles on siin sõna „parádosis”, mis tähendab „antu”. Kui vaatasin New Yorgi juudi muuseumis laiendatud Vana Testamendi teksti, oli tol leheküljel tegelikult 11 eri teksti. Kümme erinevat teksti seletas Piibli enese teksti. Need seletused olidki pärimusreeeglid. Kuulsaimad osad sellest on Talmud ja Mišnah.

Templile kinkimine oli muidugi vabatahtlik, aga vanemate austamine oli kohustuslik – oli ju see üks kümnest käsust (2Ms 20:12). Kuid omakasu taotlemine ajas inimesi teenima Jumalat „ise valitud viisil” (Kl 2:22), kus olulisim ei olnudki enam Jumala tahte täitmine.

Silmakirjatseja (salm 7) on kreeka keeles tegelikult näitlejat tähendav sõna: nad soovisid esitada vagama inimese rolli, kui nad tegelikult olid.

Salmides 8 ja 9 on tsitaat Js 29:13-st:

„Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk, siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.” (Js 29:13–14)

Ka meie aeg pakub ikka mõtlemisainet: kas traditsioonid võivad saada takistuseks ehtsale usule? Luther õpetaski, et usupuhastus on protsess, mis ei saa iialgi valmis, vaid iga päev tuleb mõtelda, kuidas peab usku täna uuendama.

Aga ka täna tuleb meeles pidada Jeesuse karme sõnu: mitte ükski uuendus ei tohi tõusta Piibli sõna ja õpetuste vastu ega neid ümber lükata. „Üksnes Piibel” oli Lutheri juhtivaid mõtteid usupuhastuse alguses: miski ei tohi tõusta üle Piibli õpetuse.

Mis rüvetab inimest? (Mt 15:10–20)

Alles nüüd vastab Jeesus oma vastaste küsimusele (salm 2), aga ta ei kõnele üksnes variseridele ja kirjatundjatele, vaid kogu rahvale (salm 10).

Söök on vaid toit, mille Jumal on andnud, et meid elus hoida (võrdle 1Tm 4:4–5). Toit ei ole usu või moraali küsimus – mida see on mitmes maailma religioonis, mh judaismis ja islamis, veel tänapäevalgi. Paastul on osa kristlase elus, aga selle otstarve ei ole lahendada inimese patu küsimust, vaid aidata inimesel paremini Jumalale läheneda.

Variseridele oli selline mõte lubamatu (salm 12). Aga Jeesus jäi karmiks: Jumalat tuleb teenida Jumala soovitud viisil; ise valitud jumalateenistuse tagajärg on hüljatus Jumalast ja hukk (salm 13). Pime ei saa olla teiste teejuhiks (salm 14; võrdle Mt 6:22–23).

Istutamine (salm 13) viitab Vana Testamendi mõttele Iisraelist kui Jumala viinamäest (näiteks Js 5:1–7; vaata ka Jh 15:1–6).

Peetrus arvas, et Jeesuse sõnad salmis 11 olid mõistukõne (salm 15). Aga see oli selge jutt. Ometi on üllatav, et seda oli raske vastu võtta. Nii on tänagi: tihti ei ole Piibli õpetused sugugi võimatud, aga nende järgi on raske elada.

Pane tähele, et salmis 19 mainib Jeesus esmalt kurje mõtteid. Mõte viib kergesti teoni.

Salmid 19–20 paljastavad, et judaismi ja mitme muugi religiooni probleem on ritualismis: oluline on vaid väline, mitte inimese siseelu. Aga Jumal vaatab just seda: süda on usu kese; otsustav on see, mis on seal sees. Sellepärast õhutati juba Õpetussõnade raamatus hoolitsema oma südame eest:

„Hoia oma südant enam kui kõike muud,
mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!”
(Õp 4:23)

Kaanani naise suur usk (Mt 15:21–28)

Jeesus soovis ilmselt rahu saada ja läks sellepärast paganate aladele, tänapäeva Liibanoni lõunaossa (salm 21). Aga tema kuulsus oli jõudnud sinnagi. Ema palus abi oma tütrele (salm 22). Jeesus vaikis, aga ei saatnud naist minema (salm 23). Traditsiooniliselt on nähtud selles Jeesuse soovi panna naise usk proovile, et näha, mida ta tõepoolest uskus ja mõtles: kas tema mõtetes oli üksnes imetegija või midagi muudki.

Jeesus viitab Jumala plaanile (salm 24): Jeesuse ülesanne oli koolitada 12 apostlit, ja nende ülesanne oli minna omal ajal paganrahvaste sekka (Mt 28:18–20). Aga Jeesuse ajal ei olnud veel paganamisjoni kord.

Nüüd paljastub naise usk: ta usub, et Jeesus aitab (salm 25). See peaks olema ka meie usu peajoon: usk Jeesuse abisse. Ennekõike päästes, aga ka kõigis meie elu küsimustes.

Naine oli nõus oma pagana rolliga (salm 27) ja sai Jeesuselt abi. Ta ei soovinud olla rohkem, kui ta tõepoolest oli, aga ta uskus, et Jeesus aitab ka väikseimat loodut. Jeesus nimetas naise usku suureks (salm 28). Usu tähtsaim omadus on selle objekt. Ka nüüdisajal on palju kindlat usku, mis on pööratud hoopis vales suunas. Selle kohta leiame eri religioonidest loendamatuid näiteid.

Haiged tervenevad (Mt 15:29–31)

On küsitud, miks on Matteus paigutanud oma evangeeliumisse selle väikese loo. Tegelikult ei tundu see jutustavat midagi uut. Üsna sarnane kirjakoht on ju eelmise peatüki lõpus (Mt 14:34–36).

Võti võib olla salmi 31 lõpus: inimesed „ülistasid Iisraeli Jumalat”. Kui vaatame vastavat kirjakohta Markuse evangeeliumis (Mk 7:31), märkame, et tema jutustab Jeesuse teekonnast Galilea järve kaldale Dekapolise piirkonna kaudu. Seega Jeesus ei olnudki Galileas, vaid endiselt paganate aladel – kusagil ida pool Galilea järve. See seletaks ka osaliselt järgmiseks jutustatud toitmisimet: juudid ei soovinud osta paganate toitu – seda ei valmistatud ju juutide reeglite järgi. Sellepärast pidid jüngrid toitma rahvahulka, enne kui see võis asuda koduteele.

Rahvast ei jagatud juutideks ja paganateks – kohal näib olevat mõlemaid. Selles võib näha eelkuju, aimdust osadusest, mis kristlikus kirikus on Jeesuses: ei juuti ega paganat (Gl 3:28). Õpetamine – mida Matteus ei maini, aga mis kindlasti toimus – ja tervendamine kestis kolm päeva (võrdle salm 32).

Pane tähele: Matteus rõhutab, et Jeesuse tehtud imede sihiks ei olnud üksnes inimeste elu parandamine, vaid au andmine Jumalale (salm 31).

Teine toitmisime (Mt 15:32–39)

Kolm päeva kestev vaimulik koosolek on üsna pikk, eriti ilma söömata (salm 32). Jeesus ei soovi saata inimesi söömata koju, vaid teeb esmalt teise toitmisime. Toitmisime meenutab meile armulauda. Sellestki jätkub kõigile (salm 37). Matteus kasutab samu sõnu ka armulaua seadmisest jutustades: „tänas, murdis” (salm 36; võrdle Mt 26:26–29).

Seekord oli leibu seitse ja kalade arvu ei mainita (salm 34). „Ülejäänud palakesi” koguti seekord seitse korvitäit (salm 37; vaata Mt 14:20 kommetraar; siin kasutatakse sama sõna, mis esineb ka Ap 9:25-s: tegu oli suure korviga, millega Paulus lasti linnamüürilt alla).

Markus (Mk 8:10) jutustab, et Jeesus läks järgnevalt Dalmanuuta aladele. Matteus kasutab nimetust Magada (salm 39). Kummagi asukoht pole teada. Mõnes käsikirjas on „Magdala”, mis asus viis kilomeetrit Tiberiast põhja pool. Seda me tunneme Maarja Magdaleena (Magdala Maarja) järgi.