Matteuse evangeelium 8. peatükk internetis (piibel.net)

Jeesus tervendab pidalitõbise (Mt 8:1–4)

Selles peatükis on kokku kuus Jeesuse imetegu. Ilmselt on Matteus jälle teksti rühmitanud ja koondanud kokku sama tüüpi lugusid.

Pidalitõbi (salm 2) oli haigus, mille vastu ei tuntud ühtki ravivõtet. Tegelikult mõeldi selle all mitmesuguseid raskeid nahahaigusi, mitte üksnes leeprat, millega meie seda tavaliselt seostame. Moosese raamatus kõneldakse isegi kangale või majaseinale tekkivast pidalitõvest (3Ms 13–14).

Ainus „ravivõte” oli haige isoleerimine teistest inimestest, et ta ei nakataks teisi. Pidalitõbine pidi hüüdma „roojane”, et hoiatada teisi inimesi oma haiguse eest. Nad ei tohtinud elada linnades, vaid üksnes maapiirkonnas.

Pane tähele salmis 2: mees ei ütle, et Jeesus võiks tervendada keda iganes, vaid et Jeesus tervendaks teda. Uus Testament õpetab mitmes kohas, et ilma usuta ei saanud inimesed Jeesuse ega apostlitegi ajal terveneda (vaata näiteks Mt 9:2; Mk 2:5; Ap 14:9; võrdle Mt 13:58). Mehe abipalve oli selge märk, et ta uskus Jeesusesse.

Mees pöördub kreekakeelses algtekstis Jeesuse poole sõnaga „kyrios”. Sama sõna kasutab kreekakeelne Vana Testament Jumala kohta.

Pane ka tähele, et mees palub puhastamist. Pidalitõbi tegi ta roojaseks, juudi arusaamise järgi ka Jumala ees – seda haigust peeti põdeja pattude tagajärjeks.

Keegi ei soovinud pidalitõbist puudutada (salm 3), kuna kardeti nakkust. Peale selle tegi pidalitõbise puudutamine inimese roojaseks. Aga pidalitõbi ei võitnud ära Jeesuse väge, vaid Jeesus võitis pidalitõve.

Eriti Markuse evangeeliumis märkame, et Jeesus üldiselt keelas tervendatud inimestel juhtunust kellelegi kõnelda. Selleks võis olla mitmeid põhjusi. Esiteks ootasid juudid ilmalikku Messiat (võrdle Jh 6:14–15). Kui leviks kuuldus Jeesuse tehtud imedest, soovitaks teha temast ilmalik mässujuht. Teiseks ei soovinud Jeesus olla üksnes imetegija. Mida enam imedest kõneldaks, seda enam neid nõutaks. Kolmandaks näib, et Jeesus soovis tol perioodil keskenduda jüngrite õpetamisele (võrdle eelpool Mäejutlus). Selleks oli vaja vaikust ja rahu, mitte üha uusi imesid nõudvaid suuri rahvamasse.

Seekord Jeesuse palvet ei täidetud, vaid mees jutustas kõigile imest, mida ta oli kogenud (Mk 1:45).

Preestrid andsid tõendi puhtakssaamise kohta (salm 4). Aga samas oli ime tõend ka preestritele. Vana Testamendi tõotused hakkasid täituma. Preestrid ei olnud saanud praktiliselt kunagi anda tõendeid puhtakssaamise kohta, vaid üksnes pidalitõppe haigestumise kohta. Nüüd nad pidid mõistma, et Jumala tõotatud Messias on tulnud.

Kapernauma väeülema usk (Mt 8:5–13)

Kapernaumast oli saanud Jeesuse uus kodulinn (Mt 4:13). Nii oskas väeülem teda sealt otsida.

Teener (salm 6) on kreeka keeles tegelikult last tähendav sõna „pais”. Võimalik, et tegu oli teenijaga saadud lapsega, kes võis tolle aja kombe järgi olla ka „usaldusalune teener”.

Me ei tea, millise haigusega oli tegu, aga see tekitas valu ja oli põhjustanud halvatuse (salm 6).

Väeülem tõi näite oma argielust (salmid 8–9). Ega temagi läinud iga alluva juurde ega kutsunud igaüht enda ette. Piisas, kui ta saatis sõna. Samuti võis teha Jeesus: vaimsed jõud ja haigused allusid talle, need pidid Jeesuse häälele kuuletuma.

Oleks tähtis, et oskaksime tänagi tuua näiteid argielust. Usk ei ole mingi eriline saareke inimeste elus, vaid see peaks kuuluma „argiellu”.

Salmis 8 kasutab väeülem Jeesuse kohta sõna „kyrios”, millega Vanas Testamendis tähistatakse Jumalat (võrdle salm 2).

Juudi minemine pagana majja oleks tähendanud tema saamist roojaseks (salm 8), aga ilmselgelt ei pea mees silmas juutide puhtusereegleid, vaid seda, et tema on vääritu Jeesuse ees.

Ainult kaks korda öeldakse, et Jeesus hämmastus inimeste usu üle: siin ja Kaanani naise puhul (Mt 15:28). Seega oli mõlemal korral see suur usk paganail, mitte juutidel. Kord öeldakse, et ta hämmastus suure uskmatuse üle. See juhtus tema kodulinnas Naatsaretis (Mk 6:6). Suur usk usaldas Jeesuse võimalusi ja meelevalda, mitte oma usku.

Salmis 11 on selge ennustus, et evangeelium levib kõike maailma, mida „ida ja lääs” selles kontekstis just tähendabki.

Salmis 12 on aga ennustus, kuidas juudid lõpuks hülgavad Jeesuse ja evangeeliumi, nagu saame lugeda Apostlite tegudest.

Jeesuse sõnast piisas: teener tervenes (salm 13).

Peetruse kodus (Mt 8:14–17)

Matteus jutustab Peetruse kodus juhtunust palju lühemalt kui Markus. Nii ei maini ta, et tegu oli sabatiga – mis selgub küll tähelepanelikule (juudi) lugejale salmist 16 (võrdle Mk 1:29; Lk 4:38). Ta ei jutusta ka sellest, et Jeesus oli oma jüngritega olnud sünagoogis, kus ta oli õpetanud rahvast.

Tänapäeva teoloogias liialdatakse palju evangelistide „kujutlusvõimega”: arvatakse, et nad muutsid lugusid Jeesusest ja isegi leiutasid uusi lugusid, et esitleda sellist Jeesust, nagu nemad tahtsid. Kui me loeme kolme sünoptilist – koosvaadeldavat – evangeeliumi, märkame neis erinevaid rõhuasetusi. Selle lühikese kirjakoha on Matteus seostanud tsitaadiga Jesaja raamatust (salm 17; Js 53:4), kuna ta soovis rõhutada oma juudi lugejaile, et Jeesus oli Vana Testamendi tõotuste täitja, juutide kaua oodatud Messias. Nii on see ju ka täna: eri jutlustajad ja vaimulikud kõnelevad Jeesusest eri viisil, aga siiski kõnelevad kõik samast Jeesusest (või kahjuks tuleb tänapäeval küll tõdeda, et osal jutlustajaist ja vaimulikest näib olevat täiesti uus Jeesus, erinev Uue Testamendi Jeesusest).

Matteus tsiteerib Jesaja raamatu kirjakohta (Js 53:4) otsetõlkena heebreakeelsest tekstist, mitte Septuaginta teksti kujul. See näitab, et seda kirjakohta kasutati tihti, kui kõneldi Jeesuse lepitustööst.

Ilmselt oli Peetruse kodu ka Jeesuse kodu, kui ta oli oma jüngritega parajasti Kapernaumas. Peetrus oli abielus ja hiljem järgnes ta naine talle misjonireisidel (1Kr 9:5).

Täielikku tervenemist toob esile see, et Peetruse ämm sai majja tulnud külalisi kohe teenida (salm 15).

Sabat lõppes, kui taevas oli näha kaks tähte (salm 16). Iisrael on ekvaatorile lähemal kui meie maa, nii ei muutu päeva ja öö suhe nii palju kui meil, aga Iisraeliski on päev suvel pikem ja talvel lühem.

Pane tähele, et haiged ja kurjadest vaimudest vaevatud (salm 16) on kaks eri rühma. Vahel soovitakse näha kõige haiguse taga kurje vaime, aga see ei lange kokku Piibli mõtteviisiga.

Jeesuse järgimisest (Mt 8:18–22)

Pane tähele, et salmide 17 ja 18 vahel on „tühik”: salmi 18 sündmused ei järgne vahetult salmi 17 sündmustele. Jeesus ei asunud samal õhtul järve ületama, ehkki nii võiks arvata salmi 24 alusel. Markus ja Luukas jutustavadki, et järgmisel hommikul jätkas Jeesus oma tööd Kapernaumas (Mk 1:35; Lk 4:42). See ilmneb ka asjaolust, et salmide 23–27 sündmustest on jutustatud Mk 4:36–41 ja Lk 8:22–25, seega neli peatükki hiljem kui salmide 14–17 sündmustest neis kahes evangeeliumiraamatus.

Pane tähele, et Jeesus ei olnud alati huvitatud suurtest rahvahulkadest (salm 19). Tegelikult märkame tihti, et Jeesus soovis teha tervendamisimesid eemal suurte rahvahulkade pilkudest (võrdle Mk 9:25).

Märkame, et mitte päris kõik kirjatundjad ei olnud Jeesuse vastu (salm 19). Aga see mees hindas Jeesust valesti: ta arvas, et Jeesus on tavaline rabi (salm 19; õpetaja tähendab just nimelt rabi). Aga Jeesus oli mitte üksnes õpetaja, ta oli Inimese Poeg (siin kasutab Jeesus Matteuse evangeeliumis esimest korda seda väljendit; salm 20; Tn 7:13–14) – see tähendab Jumala tõotatud Messiat, Jumala Poega. Väliselt oli tema elu kaugel tavaliste rabide mugavatest oludest. Meiegi ei peaks meelitama inimesi Jeesuse järgijaiks, tõotades neile mugavaid olusid või midagi muud sellist, mida Jeesus ise ei ole tõotanud.

Teise mehe palve (salm 21) tundub meile üsna mõõdukas. Aga judaismis maetakse surnud 24 tunni jooksul, alates surmast. Kui mehe isa oleks olnud surnud, oleks ta olnud kodus oma isa leinamas. Ta pidaski silmas: ma järgnen sulle, aga sa ju ootad, kuni mu isa sureb.

Jeesus ütleb kõva sõna (salm 22): lase (vaimulikult) surnuil matta oma surnud (võrdle Mt 10:39). Muidugi soovib Jeesus ka täna, et me järgiksime vanemate austamist nõudvat seaduse käsku. Me ei saa oma vanemaid usu pärast hüljata, aga teisest küljest ei saa me kasutada oma vanemaid ettekäändena lükata tagasi Jeesuse kutse. Mitte miski ei tohi tõusta tähtsamaks kui Jeesuse järgimine!

Jeesus vaigistab tormi (Mt 8:23–27)

Genneesareti järve pind on umbes 200 meetrit allpool Vahemere pinda. Selle kaldalt võib näha põhja pool asuvat lumise tipuga Hermoni mäge, mis kerkib 2700 meetrit üle Vahemere pinna. Kogu järv on mägedest ümbritsetud ja selles ei ole ühtki saart. Järvel võib tõusta väga üllatavaid torme. Kui puutuvad kokku külm ja kuum õhk, võib torm tõusta kiiresti.

Ehkki – või vahest just sellepärast – Jeesuse jüngrite seas oli kogenud kalureid, ei suutnud nad midagi tormi vastu, vaid nägid ees hukku ja hävingut (salm 25). Aga nad oleksid pidanud mäletama, kelle seltsis nad olid ja mida Jeesus oli varem teinud. Selle seltsis, kes tervendas haigeid, pole vaja karta. Aga meie ei ole oma usus tugevamad kui nõdrausulised (salm 26) jüngrid.

Salmi 27 küsimust võiks mõista ka nii: „Kust see mees õieti pärit on, et tuul ja merigi kuulavad tema sõna?” On selge, et midagi niisugust ei saa teha keegi muu kui taevast tulnud Jumala Poeg. Mitte ühelgi inimesel ei ole meelevalda loodusjõudude üle – selline meelevald on üksnes nende Loojal, Jumalal. Matteus soovib ärgitada lugejaid mõtlema, kes see Jeesus tegelikult on.

Paganate aladel (Mt 8:28–34)

Jälle jutustab Matteus palju lühemalt kui Markus (Mk 5:1–20) ja Luukas (Lk 8:26–39). Genneesareti järve idarannikul elasid paganad. Seal oli Dekapolise (Kümnelinna) piirkond. Markus ja Luukas nimetavad seda Gerasa piirkonnaks, vanadest käsikirjadest tuntakse ka nimetust Gergesa. Need – nagu ka Gadara – olid tolle piirkonna kümne linna nimed.

Markus ja Luukas kõnelevad vaid ühest kurjast vaimust vaevatust, aga nad ütlevad, et see kasutas iseenda kohta nime „Leegion”. Ilmselt on seestunuid olnud kaks, aga teine neist on olnud silmapaistvam, ning Markus ja Luukas on kõnelnud üksnes temast.

Judaismis oli mõte, et aegade lõpus mõistetakse kohut ka kurjade vaimude üle (võrdle salm 29). See, et kurjad vaimud said oma kohtuotsuse juba nüüd, oli üks märke, et Jeesuses oli lõpuaeg ligi tulnud.

Salmis 29 on selgitavalt kõneldud „hauakambritest” (soome keeles „hauakoobastest”). Tolle aja (rikaste) hauad olid hauakoopad, milles sai ka elada.

Linlased olid oma varast rohkem huvitatud kui Jeesusest (salm 34). Nii on see ju tihti ka täna: mammon võidab ära usu Jeesusesse. Sead on juutidele roojased loomad, sellepärast pidid linnaelanikud – nagu kindlasti seestunudki – olema paganad.