Luuka evangeelium 21 internetis (piibel.net)

Lesknaise leptonid – Lk 21:1–4

Nüüd saame vastukaalu variseride silmakirjalikule religioossusele: lesknaine (võrdle Lk 20:47) pani kogu oma lootuse Jumala peale. Tema vagadus oli ehtne, Jumalale kõlblik.

Raha väärtuse ümberarvestamine eri kultuuridest ja erinevatest elutingimustest nüüdisrahaks on üsna lootusetu ettevõtmine. Lese annetus oli 1/64 teenarit. Praegu on keskmine palk Helsingis umbes 3400 eurot kuus, seega siis umbes 110 eurot päevas. Praegu oleks lesknaise lepton seega 1,70 eurot. Aga tuleb meeles pidada, et rahal on tänapäeva ühiskonnas hoopis teine tähendus kui Jeesuse ajal. Tegu oli leptoniga (salm 2), väikese vaskrahaga, mis oli ainus juudi raha, mida Uues Testamendis mainitakse.

Jeruusalemma templi naiste eesõues oli 13 ohvrikirstu. Kaksteist esimest olid maksude kogumiseks: neile oli kirjutatud, milleks raha kasutatakse, ja oli ka teatud määr, kui palju igaüks pidi andma. Kolmeteistkümnes ohvrikirst oli vabatahtlikeks ohvriteks. Ohvrikirste nimetati pasunateks, kuna kirstu peal oli sarve kujuline osa, et takistada vargusi.

Oli oluline, et naisel oli kaks münti: kui ta oleks andnud kas või ühe, oleks ta andnud pooled ehk viiekordse kümnise. Tal oleks olnud võimalus anda osa ja jätta siiski osa endale. Aga ta taipas, et üks – nagu ka kaks – pisimünti teda kaua elus ei hoiaks; ta oleks igal juhul sõltunud Jumala armust. Ta tundis õiget „usu matemaatikat”.

Jeesus ütleb, et tegelikult on olulisim küsimus, mis jääb pärast ohvri andmist järele (salm 4). Aastal 2010 esitati maailma rikkaimatele inimestele väljakutse anda pool oma varandusest heategevuseks. Mitmed andsidki. Aga nendegi miljardite suurused annetused olid lese leptonitest väiksemad: kui keegi andis miljardi, võis järele jäänud miljardiga veel hästi elada – peale selle tuli iga päev raha juurde rohkem, kui keegi jaksas kulutada.

Jeesus oli varemgi veetnud aega ohvrikirstude juures. Johannese evangeeliumis 8:20 oli Jeesus seal õpetamas.

Templi hävitamine (Lk 21:5–6)

Jeesuse reisiseltskonnas on kindlasti olnud neidki, kes tulid esimest korda Jeruusalemma ja nägid templit esimest korda. Pole siis ime, et see äratas imetlust. See oli kaunis ehitis.

Aastal 18 eKr oli Heroodes Suur käskinud aastast 515 eKr pärineva Serubbaabeli templi lammutada ja ehitada uue – juudid pidasid neid siiski üheks ja samaks, sellepärast kõnelevad nad vaid kahest templist. Ehitustöö ei olnud Jeesuse ajal veel valmis (võrdle Jh 2:20: ehitatud oli juba 46 aastat). Lõplikult valmis tempel alles aastal 63 pKr – seega ainult seitse aastat enne selle hävingut aastal 70 pKr.

Heroodes Suur oli edomlane, seega usult mitte juut. Aga tolle aja valitsejate stiilis lasi ta ehitada uhkeid hooneid, millest jääks „püsiv mälestus”. Heroodes kinkis templile suuri tahutud marmorplokke ja erinevaid kingitusi, millest peenim oli kuldne viinapuu, mille kohta juudi ajaloolane Josephus (kel oli küll kalduvus liialdada) ütles, et selle marjakobarad olid mehe suurused (salm 5).

Jeesuse ennustus (salm 6; vaata ka Lk 19:44) täitus täht-tähelt. Jeruusalemma vallutamise käigus tempel süttis, ja kuna oli teada, et seal oli olnud palju kulda, mis oli tulekahjus sulanud, lammutati seda otsides varemedki kivi kivilt. Hiljem kasutati ehitise kive tolle aja stiilis uuteks ehitisteks, ja nii ei ole templist tänapäevaks midagi alles jäänud.

Läänemüür ei ole tempel, vaid selle alusmüür: mäeharja laiendati, et saaks ehitada Heroodese kavandatud suure templi. Suurimate kivide kõrgus on 3,5 meetrit ja pikkus 14,5 meetrit, ja need kaaluvad umbes 400 tonni. Josephus ütleb, et templis oli isegi 25 meetri pikkuseid kive.

Esimesed lõpu märgid (Lk 21:7–19)

Kõigis sünoptilistes evangeeliumides on Jeesuse õpetus lõpuaegadest: Mt 24–25; Mk 13 ja Lk 21:5–38 ning 17:20–37. Johannesel seda evangeeliumis pole, aga ta kirjutas Ilmutusraamatu, mis on samas seletus kolme muu evangeeliumi õpetustele lõpuaegadest.

Markus jutustab, et need vestlused toimusid Õlimäel (Mk 13:3).

Ilmselt mõtlesid küsijad ennekõike Jeruusalemma templi hävingu ajahetkele (salm 7), aga Jeesuse vastus kõneleb kogu maailma lõpust.

Esimene lõpuaegade märk on valeõpetajad, „valekristused” (salm 8).

Järgmised on sõjad ja rahutused (salm 8), mis põhjustavad näljahädasid – kuna põllud jäävad harimata – ja epideemiaid (salm 11). Peale selle tuleb looduskatastroofe: maavärinaid ja märke taevas (salm 11).

Kristlasi kiusatakse taga (salm 12; vaata ka Lk 12:51–53). Sünagoogid olid ka koolid ja kohtud (salm 12; vaata ka Lk 12:11–12). Esimesed ulatuslikumad kristlaste tagakiusamised Rooma riigis olid 60-ndail keiser Nero ajal ja 90-ndail keiser Domitianuse ajal.

Paulus on musternäidis sellest, kuidas ta nägi oma kinnipidamistes ja vangistustes võimalust tunnistada oma usust (salm 13; Ap 25:23–26:32; 28:31). Jutustatakse Hiina kristlasest, keda vangivalvurid kiusasid: „Kui kord sinu Jumal on nii suur, miks sa siis vanglas oled?” Kristlane vastas: „Kes siis teile evangeeliumist kõneleks?”

Jeesus tõotas omadele kaitsjaks (eestikeelses Piiblis lohutajaks) ja aitajaks Püha Vaimu, kes annab kristlastele õiged sõnad, kui neid kohtutes süüdistatakse (salmid 14–15; Jh 14:15–17; 16:13–16). Esimese märtri – Stefanose – süüdistajad ei suutnud Stefanosele vastu kosta (Ap 6:9–10; võrdle salm 15).

Eriti islamimaailmas tähendab kristlaseks saamine lahutatust oma perest (salm 16). Ägedaimad moslemid võivad kristlaseks pöördunu isegi ära tappa: „Mida rutem ta tapetakse, seda vähem on ta jõudnud ülekohut teha; ehk ta võib veel pääseda!”

Hukka saamine (salm 18) peab silmas just suhet igavikuga: Jumal ei kaota omadest mitte ühtki.

Alati, kui Piiblis on juttu lõpuaegadest, rõhutatakse valvamise ja vastupidavuse tähendust (salm 19; võrdle salmid 34–38).

Jerusalemma hävitamine (Lk 21:20–33)

Kristlased järgisid Jeesuse nõuandeid (salmid 20–21). Kirikuisa Eusebios jutustab, et kui juudid tõstsid mässu aastal 66 pKr, põgenesid kristlased Pellasse, mis on üks Dekapolise linnadest ida pool Jordanit.

Üldiselt põgeneti maapiirkonnast linnamüüride kaitse alla (salm 21), aga nüüd sai linnast lõks, kuna roomlased piirasid seda piiramisvalliga. Piiramine kestis kaua ja lõpuks murdus linna kaitse näljahäda tõttu.

Juudi ajaloolane Josephus kirjutas roomlastele sellest piiramisest raamatu „Juudi sõda”. Tal oli kalduvus liialdada ja ta soovis suurendada roomlaste võite. Josephus ütleb, et linna piiramisel suri 1 100 000 inimest ja vangi sattus 97 000. Saksa piibliteadlane Joachim Jeremias arvas, et linnas oli tollal umbes 30 000 elanikku. Kui ka ümbritsevatest maapiirkondadest oleks tulnud linna põgenikke, on Josephuse arvud siiski võimatud.

Neil kättemaksu päevadel ei varja Jumal enam oma rahvast, linna ega templit (salm 22; vaata 5Ms 28:62–68, taganemisega kaasnevad needused).

Salm 24 on seotud juutide järgmise ülestõusuga aastail 132–135 pKr. Siis kuulutas Bar Kochba end Messiaks. Roomlased surusid ülestõusu maha, küüditasid kõik juudid Jeruusalemmast minema ja panid linnale nimeks Aelia Capitolina. Siis algas juutide maataoleku aeg, mis lõppes alles 1948. aastal.

Soome 1992. aasta piiblitõlge kõneleb salmis 24 võõrastest rahvastest, 1938. aasta tõlge paganaist (eesti 1997. aasta tõlge kõneleb siiski paganaist). Uut tõlget koostades kardeti, et lugejad mõistavad paganate all „mittekristlasi”. Usun, et see on asjatu lugejate alahindamine ja parem oleks kasutada kreeka algteksti järgi sõna „paganad”.

Võime öelda, et kui me loeme Jeesuse kõnesid lõpuaegadest, me justkui vaatleksime mäestikku: tegelikult üksteisest kaugelgi olevad mäetipud näivad olevat üksteise lähedal. Aasta 70 pKr oli üks mäetipp, aasta 135 pKr oli teine mäetipp. Osa Jeesuse ennustustest on juba täitunud, osa ootab täitumist.

Inimese Poja tulemine (Lk 21:25–33)

Soome 1992. aasta Kirikupiibel on ühendanud selle lõigu eelmise, Jeruusalemma hävitamisest kõneleva lõiguga (salmid 20–24). Salmis 26 kõneldakse siiski selgesti inimkonnast, mitte Jeruusalemma elanikest. Kas selle mõte on viidata, et Jeesus eksis ega tulegi tagasi – nagu liberaalsed piibliseletajad juba üle saja aasta on väitnud umbes nii: „Jeesus uskus, et tema tagasitulemine toimub järgmise sugupõlve ajal. Kuna seda ei juhtunudki pärast Jeruusalemma hävingut, on asjatu seda üldse oodata.”

Kristus tuleb kord pilve sees väega (salm 27). Siin kasutatakse temast väljendit „Inimese Poeg”, aga Soome 1992. aasta Kirikupiiblis on Taanieli raamatus selle nime algne koht tõlgitud „näo poolest kui inimene” (Tn 7:13–14) ja „inimese poeg” (väikeste tähtedega) on ainult allviites. Kahjuks vaevab uut Kirikupiiblit mujalgi kalduvus nõrgendada ja isegi hävitada sillad Vana ja Uue Testamendi vahel.

Kõigest raskest ja vaevalisest (salmid 25–26) hoolimata võivad kristlased rõõmustada: nende vabastamine on lähedal (salm 28). Luna on meie eest makstud juba Kolgata keskmisel ristil.

Viigipuu (salm 29) oli juutide sümbol (Js 24; Ho 9:10; Lk 13:6–9). See oli koduõnne võrdkuju (1Kn 5:5; Mi 4:4; Sk 3:10). Kas võib siin olla viide sellele, et kui juutidele saab osaks ärkamine, on Kristuse tulemine lähedal (Rm 11:25–27)?

Viigipuu andis aastas kolm saaki: kevadel enne lehtede puhkemist varajased viigimarjad, suvel peamise saagi ja sügisel hilised viigimarjad. See on esimene Piiblis mainitud puuliik.

Salmi 32 „sugupõlv” on põhjustanud erinevaid seletusi. Liberaalteoloogide mõte on, et Jeesus eksis oma tagasitulemise ajahetkes. Aga selle vastu on asjaolu, et ta tihti ütleb, et neid aegu ja tunde ei tea mitte keegi peale Isa, isegi mitte Poeg (Mt 24:36; Mk 13:32; Ap 1:7). Sugupõlv võiks tähendada seda sugupõlve, mille ajal hakkavad täituma viimsed lõpuaja märgid. On ka seletatud, et see tähendab juute – nemad on ju tähelepanuväärsel viisil säilinud, hoolimata segunemisest rahvaste sekka. Samuti on oletatud, et jutt on kristlastest: tagakiusamistest ja eksitustest hoolimata püsivad nad lõpuni (võrdle Lk 18:8).

Jumala ilmutus püsib igavesti (salm 33; vaata ka 5Ms 29:28)

Valvake! (Lk 21:34–38)

Lõpuaja märkidest hoolimata üllatab lõpp inimesi. Anssi Simojoki on tabavalt öelnud: „Me saame neist märkidest aru alles siis, kui need on ajalugu!” Sellepärast on ainus võimalus jääda kogu aeg vaimulikult valvele (salm 36; vaata 1Ts 5:1–11): ei saa loota, et ärkad, kui see hetk koidab. Kauko Veikko Tamminen on oma jutluses meelde tuletanud, et ainult kristlastele saab öelda: „Valvake!” Mittekristlastele tuleb öelda: „Ärka!”

Jumala vastane seab meie teele erinevaid püüniseid („otsekui linnupael” – salm 35; Js 24:17).

On tähtis meeles pidada, et meie ei suuda iseenesest isegi mitte valvata, vaid vajame sellekski Jumala Püha Vaimu abi. Saame võita ainult Jeesuse abil (Rm 8:35–39).

Võimalik, et Jeesus ööbis Õlimäel lageda taeva all – kui teda tuldi vangistama, leiti ta paigast, kuhu ta läks „harjumuspäraselt” (Lk 22:39). Aga on ka võimalik, et ta ööbis mõne sõbra kodus. Eesli laenamine näitas, et tal oli sõpru (Lk 19:30–31). Linn oli täis palverändureid, nii poleks seal öömaja leidunud. Võimalik, et küsimus oli ka turvalisuses: öösel oleks Jeesus võidud Jeruusalemmas vangistada.

Jeesuse populaarsus rahva seas jätkus:

„Ja kõik rahvas tuli varahommikul tema juurde pühakotta teda kuulama.” (Salm 38.)