Luuka evangeelium 23 internetis (piibel.net)

Evangeeliume, eriti Markust, on iseloomustatud kui „pika sissejuhatusega varustatud kannatuslugusid”. Jeesuse kannatus, surm ja ülestõusmine ongi kristliku usu keskseim asi, sellepärast jutustavad ka evangelistid neist sündmustest üksikasjalikult.

Eri evangelistid jutustavad sündmustest kokkulangevalt, ehkki igaühe loos on oma erijooni. Luukas jutustab mitmest sündmusest lühemalt kui esimesena kirjutanud Markus, aga teisest küljest jutustab ta ka seda, millest Markus ei kõnele.

Pilaatuse ees (Lk 23:1–5)

Pontius Pilaatus tegutses Judea, Samaaria ja Idumea maavalitsejana aastail 26–36 pKr. Ta elas Vahemere rannikul Kaisareas, aga suurte pühade ajal läks ta Jeruusalemma, et olla kohtunikuks ja juhtida sõjavägesid võimalike rahutuste puhkedes.

Aleksandria juudi filosoof Philon ja juudi ajaloolane Josephus esitavad Pilaatusest väga negatiivse pildi; ta oli julm valitseja (võrdle ka Lk 13:1). Juudid jälestasid Pilaatust – nagu kõiki Rooma võimu esindajaid –, aga nad pidid oma jälestuse maha suruma, et Jeesus süüdi mõistetaks.

Ehkki olukord oli Jeesuse jaoks võimalikult ebasoodne, ei mõistnudki Pilaatus Jeesust otsekohe surma, vaid hakkas kahtlema; oli ju kummaline, et juudid ise tõid mässu juhi kohtu ette.

Suurkohus esitas Jeesuse vastu kolm süüdistust:
1. Ta oli tekitanud üldist rahutust.
2. Ta oli keelanud maksta makse (võrdle Lk 20:25).
3. Ta väitis end olevat kuningas.

Jeesus vastas Pilaatusele, et on küll kuningas, aga mitte selles mõttes, nagu maavalitseja silmas pidas (täpsemini Jh 18:33–37). Pilaatus kuulutaski ülempreestritele ja rahvahulgale, et Jeesus on süütu (salm 4). Aga see vallandas vastulausete valingu, millest Pilaatus püüdis pääseda, lükates asja Heroodes Antipase lahendada.

Heroodes Antipase ees (Lk 23:6–12)

Ainult Luukas mainib, et ka Heroodes Antipas kuulas Jeesuse üle. Heroodes oli Jeruusalemmas diplomaatilistel põhjustel: ta soovis näidata oma vagadust, ehkki ta ei olnud tegelikult juut, vaid idumealane/edomlane.

Heroodese ees Jeesus vaikis. Heroodes oli juba kuulnud – mh Ristija Johanneselt – tunnistusi Jeesusest, ja ega imedki paneks teda pead pöörama (võrdle Lk 9:9). Kättemaksuks Jeesuse vaikimise eest tegi Heroodes Jeesusest pilakuninga. Samas kuulutas ta siiski Jeesuse süütuks: Jeesus ei olnud tõeline võimulepürgija.

Heroodes oli luuranud Pilaatuse järele, et saata Rooma Pilaatuse seisukohast ebmeeldivaid andmeid. Seetõttu kandis Pilaatus Heroodese vastu viha, aga Luukas jutustab, et Jeesus ühendas need kaks vihameest (salm 12).

Kivipõrand (Lk 23:13–25)

Jeesus toodi tagasi Pilaatuse kohtu alla Kivipõrandale ehk Litostratonile (Jh 19:13: „Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, tõi ta Jeesuse välja ja istus kohtujärjele paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, heebrea keeles aga Gabbataks.”). Ehkki Pilaatus tõdes, et Heroodeski ei leidnud Jeesuses mingit süüd, mis vääriks surma, kavatses ta hoiatuseks ja rahva rahustamiseks lasta Jeesust piitsutada (salm 16). Aga see oli viga, sest nüüd sai rahvas aru, et Pilaatus on valmis järele andma ja jätma õiguse kehtestamata.

Pilaatuse viimne katse Jeesust vabastada oli pühadeks vabastatav vang, millest jutustab salm 17 (mis on nurksulgudes, sest seda ei ole varaseimates käsikirjades; võrdle Mt 27:15; Mk 15:6). Kui seegi ei aidanud, mõistis Pilaatus Jeesuse lõpuks ristisurma, ehkki tõdeb veel kord, et Jeesus on süütu (salm 22). Ristilöömine oli juutide meelest märgiks, et Jeesus on Jumalast hüljatud ja hukka mõistetud (5Ms 21:23; Gl 3:13; Js 53:4).

Jeesuse asemel nõuti, et pühade puhul vabastatavaks vangiks saaks Barabas, tõeline mässaja ja Rooma vaenlane. See näitas, kui võlts oli tegelikult Jeesuse vastane süüdistus. Barabasest sai eelkuju igale kristlasele: mind vabastati, kuna Jeesus kannatas minu eest.

Ehk pidas Pilaatus Jeesuse asja nii vähetähtsaks, et ei soovinud sellega juute ärritada. Ometi sai Pilaatuse nimi tänu Jeesusele surematuks. Võimalik, et Pilaatus allus juutide juhtide väljapressimisele oma ebaselgete rahaasjade tõttu. Ülempreester Kaifas tagandati Pilaatusega samal aastal – 36 pKr –, seega on võimalk, et neil oli ühiseid „hämaraid asju”.

Palju on arutletud, kus olid Jeesuse toetajad siis, kui Jeesuse üle kohut mõisteti. Galilealased ööbisid väljaspool linnamüüri, ja nii on võimalik, et neid rahvahulgas ei olnud. Ja kui ka oleks olnud, kas nad oleksid söandanud hakata tolles olukorras Jeesust kaitsma?

Kolgata (Lk 23:26–38)

Rooma kombe järgi viidi kohtuotsus kohe täide. Ristilöödu kandis risti põikpuud käte külge seotuna. Puu kaalus 20–50 kg, sõltuvalt jämedusest.

Hukkamine toimus väljaspool linnamüüre. Teel näitas Jeesus, et ta ei soovi haletsust, vaid pöördumist. Aga kuna pöördumist ei tulnud, tabasid Jeruusalemma 40 aasta pärast veel suuremad õudused. Josephus jutustab, et lausa 500 juuti löödi risti ühel päeval, kui roomlased aastal 70 pKr Jeruusalemma piirasid ja vallutasid. Ristilööduid oli nii palju, et Jeruusalemma ümbruses said puud otsa. Sellepärast oleksid lastetud ja vallalised õnnelikud – muidu neid haletseti.

Hukkamispaika nimetati Kolgataks ehk Pealuuks (salm 33). Vanast Testamendist on leitud viiteid ristilöömisele (2Sm 21:5–9; 4Ms 25:1–4; Est 7:10), aga roomlased olid õppinud tolle kõige julmemaks, valusamaks ja häbiväärsemaks nimetatud hukkamisviisi puunialastelt, kes omakorda olid õppinud selle indialastelt.

Jeruusalemma Püha Haua kirik on ehitatud kohale, kus usutakse olevat Jeesuse ristilöömise ja haua asupaik. Pärast aastail 132–135 pKr toimunud ülestõusu lasi keiser Hadrianus ehitada kohale, kus praegu asub Püha Haua kirik, tehismäe ning Veenuse ja Cupido templi, et takistada kristlastel sinna koguneda. See näitab, et koht oli kristlastele väärtuslik. Hadrianus pidas kristlasi juudi usulahuks, sellepärast soovis ta takistada ka nende jumalateenistusi.

Aastal 325, kui keiser Constatinus Suur oli pöördunud, mägi hävitati ja asemele ehitati kirik. Praeguse Püha Haua kiriku ehitasid ristisõdijad. Teadlased peavadki seda Kolgata ja Jeesuse haua tõenäosemaks asukohaks kui aastal 1883 inglise kindrali Gordoni „leitud” nn Gordoni Kolgatat ja Aiahauda.

Jeesus löödi keskmisele ristile, seega suurima kurjategija kohale. Jeesuse palve „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (salm 34) pidas silmas ennekõike sõdureid, kes ta risti lõid. See oli esimene neist kolmest lausest, mida Jeesus ristil Luuka evangeeliumis ütles (teised on salmides 43 ja 46). Kokku on lauseid seitse. Samas sai teoks Js 53:12 ennustus.

„...ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.”
(Js 53:12)

Jeesuse rist oli ilmselt pistoda kujuline, sest tema pea kohale (salm 38) oli riputatud tahvel, mida oli kantud tema eel ja kuhu oli kirjutatud tema hukkamise põhjus: „See on juutide kuningas.” „Kuritegu” oli kirja pandud kolmes keeles (Jh 19:20): aramea/heebrea keeles, mis oli juutide kõnekeel; ladina keeles, mis oli Rooma ametlik keel, ja kreeka keeles, mis oli Vahemere idaosa ühiskeel. Sõnum Jeesuse surmast kuulub kõigile!

Usk ja uskmatus (Lk 23:39–49)

Kolgata kolme kahtleva sõna (salmid 35, 37 ja 39) vastu asetab Luukas kolm tunnistust Jeesuse messiaanlikkusest (salmid 44, 47 ja 48).

Matteus kirjeldab, kuidas Jeesust õhutati astuma ristilt alla (Mt 27:40; võrdle salm 37). See oli saatana viimne katse panna Jeesust loobuma Isa tahte täitmisest ja valida maise Messia osa.

Üks röövlitest, kes olid ilmselt mässajad, pääseb ristil. Ta on õige pöördumise eeskuju ja näidis: patutunnistus, pöördumine Jeesuse poole, millele järgnes armuandmine. Mingit head tegu ei suutnud tema kinninaelutatud käed ja jalad teha, ja neid polnud tarviski. Pane tähele ka „täna” vaatenurka (salm 43): pöördumist ei tohi edasi lükata.

Jeesuse sõna paradiisist (salm 43) on tekitanud asjatuid teooriaid surmajärgsest elust (võrdle ka Lk 16:19–31, rikas mees ja Laatsarus). Me ei tea, mis on pärast surma, aga me teame, et meie osadus Jeesusega ei katke isegi mitte surmas.

Keskpäeval alanud ja kolm tundi kestnud pimedus ei saanud olla normaalne päikesevarjutus, sest paasapüha tähistatakse täiskuu ajal. Seletuseks on pakutud kõrbest tulnud tolmupilve, aga evangeeliumide järgi oli tegu just jumaliku märgiga (Am 8:9 järgi):

„„Ja selsamal päeval sünnib,” ütleb Issand Jumal, „et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal.””
(Am 8:9)

Seda täiendas vahevaiba rebenemine templis. Vahevaip rebenes ülalt alla (Mt 27:51). See oli seega Jumala tegu, millega ta lammutas tolle eraldava vaheseina (Ef 2:14).

Markuse 15:25 löödi Jeesus risti kolmandal tunnil (= kell 9). Üheksandal tunnil (= kell 15) Jeesus suri. Samal hetkel ohverdati templis õhtune ohver ja sellega seoses loeti palve, mida Jeesus ristil tsiteerib (Ps 31:6; salm 46). Jeesus ei surnud rahva, vaid Isa kätte.

Osa vaatajaist tundis südames torget. Ehk kuulis osa neist ka Peetruse jutlust nelipühal ja pöördus kristlaseks (Ap 2:41). Luukas ei jutusta siin midagi sellest, kuidas ristilöömine mõjutas Jeesuse jüngreid (salm 49). Kolgata tõttu varises nende lootus kokku (Lk 24:21).

Jeesuse matmine (Lk 23:50–56)

Üldiselt maeti surmamõistetud ühishaudadesse. Kui nii oleks juhtunud ka Jeesusega, puuduks kaks tähtsat ülestõusmise tõendit: tühi haud ja surilina. Sellepärast ei olnud Arimaatia Joosepi tegu teene üksnes Jeesusele, vaid ka kristlikule usule.

Arimaatia – Vanas Testamendis Raamataim (1Sm 1:1) ehk Raama (Jos 18:25) oli prohvet Saamueli kodulinn. See asus 30 kilomeetrit Jeruusalemmast loode suunas. Joosep oli varakas mees, sest tal oli kaljusse raiutud haud – mitte koobas – Jeruusalemma müüri lähedal. Matmisega täitus ka Js 53:9 ennustus Messia matmispaigast:

„Temale anti haud õelate juurde,
rikka hauas sai ta oma puhkepaiga...”
(Js 53:9)

(Eestikeelses Piiblis on teine rida: „kurjategijate juurde, kui ta suri,” aga soome tõlkega ühtivad ka ingliskeelsed tõlked.)

Ehkki Joosep oli Suurkohtu liige, ei olnud ta osalenud Jeesuse süüdimõistmisel (salm 50). Ehk oli ta neist koosolekutest puudunud.

Seaduse järgi tuli surmamõistetud matta enne päikeseloojangut (5Ms 21:22–23). Jeesus oli surnud üheksandal tunnil (umbes kell 15) ja sabat algas kaheteistkümnendal tunnil (umbes kell 18), seega tuli matmine korraldada kiiresti. Surnukehaga tehti vaid vältimatud protseduurid: see mähiti puhtasse linasse (Mt 27:59). Seevastu võideid ei jõutud korralikult kasutada (Jh 19:39), mistõttu kavatseti sellega jätkata pärast sabatit (salm 56).

Surilinast sai oluline ülestõusmise tõend (Jh 20:5–9). Nn Torino surilina on peetud ehtsaks Jeesuse surilinaks. Esiteks on kanga kude tolle aja stiilis, teiseks on kangas Palestiinast pärinevat õetolmu ja kolmandaks on sellesse mähitud just risti löödud mees. Ka pildi kinnistumine kangale on toimunud viisil, mida teadlased ei oska seletada. Surilina uurimine jätkub.

Peetrus ütleb oma kirjas (1Pt 3:19–20), et pärast surma läks Jeesus surmavalda jutlustama. Me ei saa oodata pärast surma toimuvat pöördumist, vaid peame uskuma evangeeliumi juba selles elus. Pärast surma ei õnnestu enam poolt vahetada (Lk 16:26).

Suur Reede sai läbi. Jüngrid ei teadnud, et kogu maailma ajalugu oli saanud uue pöörde. Ingliskeelses maailmas nimetatakse Suurt Reedet „Good Friday”, ja mitte põhjuseta: see oli päev, mil Jumala headus ja armastus inimeste vastu tuli esile kirkaimal viisil. Aga see oli jüngrite eest varjatud, selle paljastas alles ülestõusmine.