Luuka evangeelium 15 internetis (piibel.net)

Jumala rõõm kadunu leidmisest (Lk 15:1–2)

Jumala rõõm kadunu leidmisest (Lk 15:1–2)

Oleme juba mitu korda märganud, et Jeesuse sidemed patustega olid põhjustanud nurinat variseride ja seaduseõpetajate seas. Variseride ja seaduseõpetajate kaebus Jeesuse tegevuse peale viib meid päris evangeeliumi tuumani (salm 2):

„Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!”

15. peatükis vahendab Luukas kolm Jeesuse mõistujuttu sellest, miks ta nautis patuste seltskonda. Jumal läkitas ta otsima ja leidma patuseid, mitte neid, kes arvasid endid olevat õiged (salm 7).

Eksinud lammas ja kadunud raha (Lk 15:3–10)

Lammast on nimetatud üheks kõige kaitsevõimetumaks loomaks, kes satub kõigele lisaks kergesti karjast lahku ja eksib. Sellised oleme ka meie, inimesed: hingevaenlane eksitab meid kergesti Jumala tahtest eemale. Ja ise ei oska me enam naasta õigele teele. Veel „abitum” on kadunud hõberaha: see ei suuda mingil moel isegi tõmmata endale otsija tähelepanu. Meiegi osa pääsemises on ennekõike see, et me paneme vastu Jumala tööle meie sees.

Juba Vana Testament kõneleb Jumalast kui karjasest (Js 40:11; Hs 34:11–15 ja ennekõike Ps 23). Uues Testamendis on Jeesus too eksinud lambaid otsiv hea karjane (Jh 10:11–18).

„Mina olen hea karjane.
Hea karjane annab oma elu lammaste eest.”
(Jh 10:11)

Kui karjasel on sada lammast ja üks neist kaob, peab ta minema kadunut otsima. Sest kui ta jätab selle otsimata, võib tal järgmisel päeval olla lambaid vaid 98, siis 97 jne. On võimatu tõmmata piiri: sellest alates ma lähen kadunuid otsima. Iga lammas on omanikule sama väärtuslik. Samuti on iga inimene Jumalale sama väärtuslik.

Naise kümme hõberaha võivad olla pulmakingiks saadud kaelaehe. Ühe raha kadumine rikuks kogu ehte. See selgitab pidu, mis maksis palju rohkem kui taasleitud raha (salm 9; drahm = teenar). Teisest küljest võib olla, et hõberaha oli vaid kümnendik naise kogu rahast. Ka siis oli see talle tähtis.

Kes on lammaste mõistujutu 99 lammast (salm 7)? Need kujutavad kas kristlasi või oma õiguses veendunud juute, kes arvasid, et nemad ei vajanud meeleparandust. Viimane variant tunduks algses olukorras loomulikum (salmid 1 ja 2).

Halastava isa kaks poega (Lk 15:11–32)

Kadunud poja lugu on ilmselt üks Piibli tuntuimaid osi. Aga loo peategelane ei ole siiski üksnes noorem poeg, vaid ka vanem poeg ja isa.

Poja nõudmine saada oma pärandiosa kätte enne õiget aega oli võimalik nii juudi kui ka rooma maailmas. Aga selline nõudmine esines siiski harva. Ja see ei puudutanud muud kui „vallasvara”, sest maja kuulus vanimale pojale, esiklapsele. Esiklaps sai kahekordse osa teiste lastega võrreldes (5Ms 21:17). Seega sai noorem poeg ühe kolmandiku ja vanem kaks kolmandikku. Vanem vend jäi pidama talu, mis pidi olema täielikult tema oma (salm 31).

Noorem vend läks paganate maale elama „magusat elu”. Seal pidi ta märkama, et kui lõppes raha, kadusid ka sõbrad. Olukorda halvendas veelgi maale tulnud näljahäda. Juudina oleks tal olnud õigus paluda abi sünagoogist, aga vahest pidi ta loobuma sellest õigusest äsja veedetud halva elu tõttu. Selle asemel sai temast seakarjane, mis oli juudile kõige põlastusväärsem amet. Talmud kuulutas, et seakarjased on neetud, mistõttu oli poeg sattunud ka usulises mõttes lahku oma rahvast.

Uuel töökohal ei kadunud isegi mitte nälg. Sigadelgi oli parem ninaesine – nemad said jaanileivapuu kõtru. Juudi vanasõna õpetab: „Kui iisraellased on sunnitud sööma kõtru, siis nad pöörduvad.” Nii läks ka kadunud pojaga: keset nälga tuli talle meelde isakodu ja ta otsustas pääseda sinna palgaliseks

„Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!
Pea mind nagu üht oma palgalistest!”
(Lk 15:19)

Ta teadis, et tal ei ole mingit õigust nõuda head kohtlemist, aga ehk isa halastab tema peale. Salm 19 kujutab seda, milline on meie õigus taevasse pääseda: seda ei ole. Me ei pääse taevasse mitte õigluse, vaid armu najal. See, et poeg raiskas ära oma isa varanduse, on selle võrdpilt, kuidas patune inimene raiskab Jumalalt saadud ande.

Kui poeg koju naasis, üllatas isa teda täielikult. Isa ei võtnud teda oma palgaliseks, vaid pojaks. Idamaades ei joosta – jooksmiseks võib põhjust anda äärmisel juhul põgenemine või tulekahju –, eriti ei sobinud see vanale, väärikale mehele. Ometi ei hoolinud isa sündsusest, vaid rõõmustas kogu südamest poja tagasituleku üle. Jalatsid olid vaba mehe märk (salm 22). Isa korraldas ka peo oma poja tagasituleku auks.

Kadunud poeg ei kurvastanud oma varanduse kaotuse pärast, vaid sellepärast, et ta oli astunud üle isa tahtest. Samuti kaasneb ehtsa patukahetsusega kurbus Jumala tahte rikkumise pärast; tähtsaim ei ole üldse see õnnetu olukord, mis järgnes sellele oma elus.

Vanem vend

Kui vanem poeg töölt tuli, kuulis ta kodunt pidukära. Saanud kuulda venna tagasitulekust, ei tahtnud ta isegi samasse majja sisse astuda. Temagi pärast pidi isa talle välja vastu tulema. Vanem vend tundis, et talle oli tehtud ülekohut. Ta oli teeninud oma isa laitmatult, aga polnud saanud nautida oma töö vilju. Ta võis olla isegi kade, et noorem vend oli võinud elada „magusat elu”.

Vanem vend ei tundnud oma isa südant. Oleks ju isa lasknud temalgi rõõmutseda ja pidutseda oma sõpradega. Kuna vanem vend ei tundnud oma isa südant, ei tundnud ta ka oma isa tahet. See on käsumeelse kristlase või juudi variseri kirjeldus: Jumala tahe ja selle järgimine riisuvad rõõmu nende elust. Ehtne kristlus näeb, et Jumala tahte täitmine toob ellu rõõmu.

Vanem vend ei tunnistanud kadunud poega isegi oma vennaks, vaid kõneles „sinu (= isa) pojast” (salm 30). Nii võib kergesti juhtuda ka erinevate kristlike rühmade liikmete vahel: ei soovita mõista, et oleme vennad.

Isa headus kadunud poja vastu vihastas vanemat venda (võrdle Mt 20:10–16). Teda ei lohutanud isegi mitte see, et maja oli tema oma (salm 31). Jeesus ei jutusta, mis vanemast pojast edasi sai –

kas ta jäigi peost eemale või nõustus ühinema? Ka täna on ikka ebaselge, kuidas juudid vastavad Jumala kutsele. Paulus ennustas, et aegade lõpus neelavad nad oma uhkuse alla ja nõustuvad Jumala armuga (Rm 11:25–27). Seega on vastus ikka saamata, „vanem vend” mõtiskleb endiselt õues.

Vanemat venda saab siiski võrrelda ka meie, kristlastega. Kui tavaline on see, et „tõsipatuseid” ei soovita kergesti võtta koguduse täisõiguslikeks liikmeteks. Aga Jeesusele on nad ikka kõlvanud:

„Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!”
(Lk 15:2)