Luuka evangeelium 3 internetis (piibel.net)

Algab Jeesuse avalik tegevus (Lk 3:1–4:13)

Eelkäija

Luuka evangeeliumi kahes alguspeatükis on jutustus Ristija Johannese ja Jeesuse sünnist. Järgnevalt jutustab Luukas meile Ristija Johannese avalikust tegevusest. Tasub tähele panna, et Luukas ei järgi tingimata ajalist järgnevust, sest selleski lõigus käsitleb Luukas esmalt Johannese avalikku tegevust lõpuni (salmid 1–20), ja alles siis jutustab Jeesuse ristimisest (salmid 21–22), mis toimus muidugi enne Johannese vangistamist.

Nii Johannes kui ka Jeesus veetsid umbes 30 aastat avalikkusest eemal. Tollele vaikuse ajale järgnes Johannesel ilmselt vaid umbes aastane avaliku tegevuse aeg; Jeesuse avalik tegevus kestis umbes kolm aastat.

Johannes oli Malaki raamatus ennustatud „teine Eelija” (Ml 3:19–23; Mt 17:9–13). Tema ülesanne oli Messiale teed ette valmistada. Johannes oli vana lepingu viimne prohvet: ta seisis Jumala tõotuste täitumise aja künnisel (Lk 7:18–23). Osa Johannese jüngreid sai Jeesuse jüngriteks (Jh 1:35–37). Osa jäi Johannese jüngriteks aastakümneteks ja nad levitasid oma õpetust (võrdle Ap 19:1–6).

Mees kõrbest (Lk 3:1–6)

Luukas paneb Johannese avaliku tegevuse aja väga täpselt paika: ta mainib viit ilmalikku valitsejat ja kaht vaimuliku juhti.

Tibeerius oli saanud keisriks augustis 14 pKr, seega tema viieteistkümnes valitsusaasta jääb vahemikku 27–29 – sõltuvalt sellest, kas kasutatakse süüria või rooma kalendrile vastavat ajaarvestust. See sobib päris hästi kokku varase kristliku pärimusega, mille järgi Jeesus löödi risti Suurel Reedel, 7. aprillil 30. aastal.

Pontius Pilaatus oli Judea (ja Samaaria) viies maavalitseja aastail 26–36 pKr. Pärast Heroodes Suure surma jagati tema riik tema kolme poja vahel, aga Arhelaos tagandati juba aastal 6 pKr. Pärast seda valitsesid Judead ja Samaariat Rooma maavalitsejad, seega olid need alad Rooma otsese võimu all ja seal olid Rooma sõdurid.

Heroodes Antipas valitses Galilead ja mõningaid Jordani idapoolseid alasid aastast 4 eKr kuni 39 pKr, mil ta tagandati.

Ka Filippus oli Heroodes Suure poeg ning valitses Ituread ja Trakoniitisemaad aastast 4 eKr kuni 34 pKr, mil ta suri.

Abileene nelivürstist Lüsianiasest on teada väga vähe; kaua kaheldi üldse tema ajaloolisuses, kuna tema kohta ei leitud midagi ilmalikust ajalookirjandusest. Piirkond ise paiknes Damaskusest loodes ja seda peeti hiljem Palestiina juurde kuuluvaks.

Hannas oli olnud ülempreester aastail 6–15 pKr. Maavalitseja Valerius Gratus tagandas ta ning nimetas ülempreestriks esmalt tema poja ja aastal 17 tema väimehe Kaifase. Kaifas oli ülempreester ka Jeesuse ristilöömise ajal, kuni aastani 36. Juudi Seaduse järgi ei oleks Rooma maavalitsejal olnud õigust ülempreestrit tagandada. Rahva meelest oli Hannas endiselt õige ülempreester ja vaimulik juht. Tegelikult ta oligi Suurkohtu mõjuvõimsaim liige ja vaimuliku aadli juht.

Lõpeb 400 aastane vaikus

Saamuelist (11. sajand eKr) Malakini (5. sajand eKr) oli rahvaga olnud peaaegu kogu aeg mõni Issanda prohvet. Aga pärast Malakit algas vaikus, mis kestis, kuni Ristija Johannes kõrbest ära tuli.

Täpselt samamoodi nagu Vana Testamendi prohveteile (Js 1:1; Jr 1:2; Hs 1:3; Ho 1:1 ja Am 1:1), tuli Johannesele „Jumala sõna”.

Johannese tegevusaeg jäi lühikeseks, ilmselt umbes aasta pikkuseks. Jh 1:19–34 jutustab, et Johannes oli juba ristinud Jeesuse, kui Jeruusalemmast saadetud „inspektorid” tulid küsima Johannese volituste kohta. Varsti pärast Jeesuse ristimist lõppes Johannese avalik tegevus ja algas Jeesuse avalik tegevus.

Johannes ristis Jordani jões. Tema ristimine erines juutide varasematest ristimistalitustest ja see erineb ka kristlikust ristimisest.

1. See oli ainukordne, mitte igapäevane nagu esseenide „pesemised”. On võimalik, et Johannes oli elanud esseenide seas – on ju teda vahel peetud üheks esseenide jutlustajaks. Johannese vanemad olid surnud ilmselt varsti pärast Johannese sündi (Lk 1:7), nii on võimalik, et orvuks jäänud poiss anti esseenide kasvatada (võrdle ka Lk 1:80; esseenide klooster oli kõrbes).

2. Juudid ristisid (proselüüdi)ristimisega vaid paganaid, kes pöördusid judaismi. Johannese tegevus ärritaski mõningaid juute – ta ju seadis nad paganatega kõrvuti. Ei ole päris kindel, kas proselüüdiristimist praktiseeriti juba Jeesuse ajal; võimalik, et see praktika algas alles 1. sajandil pKr.

3. Johannese ristimisel oli kahesugune sisu: sellele eelnes meeleparanduse nõue ja selles anti patud andeks.

4. Johannese ristimine valmistas teed kristlikule ristimisele. Johannese ristimises oli pearõhk Seadusel ja inimese meeleparandusel, aga kristliku ristimise puhul on tegu Jumala tegevuse ja armuga (Ap 19:1–7).

Johannese nõuanded rahvale (Lk 3:7–14)

Suured rahvahulgad (Mk 1:5) tulid Johannest kuulama ja end ristida laskma. Näib, et osa neist sai ristimises veelgi enam kinnitust päästele, mis lähtus kuulumisest Jumala valitud rahva, Aabrahami laste hulka. Rabid õpetasid isegi, et mitte ükski ümberlõigatu ei saa minna hukatusse, kuna isa Aabraham ise on hukatuse väraval valvamas, et ükski ümberlõigatu sinna ei satuks.

Aga Johannes lükkas kõik sellised päästeteed tagasi – ei päästa ei tema ristimine ega kuulumine teatud rahva hulka. Jumal nõuab usku ja sellekohaseid tegusid. Issanda päev (Ml 3:19–23; Js 2:12) tähendab lõplikku suhete klaarimist, viimset kohut Jumala ja inimeste vahel. See tabab kõiki, ka juute.

Johannese jutlus äratas kuuljais küsimuse: „Mida ma pean tegema, kui see ja see, mida sa ütled, on tõsi?” Samuti sünnitab õige Jumala tahte kuulutamine ka täna kuuljais usu sõnumi tõesusse ja ärgitab küsima oma saatuse kohta viimses kohtus.

Vastuseks andis Johannes nõu, mida saaks kokku võtta kahe sõnaga: õiglus ja ligimesearmastus (võrdle Mt 22:34–40 ja 3Ms 19:18). Kui Jumala tahet ei täideta, on tagajärjeks kohus ja hukatus.

Aramea keeles on Johannese kõnes olnud osav sõnamäng (salm 8): benajja = lapsed, abnajja = kivid.

Palestiinas ei olnud palju maad ja sellepärast ei tasunud lasta viljatutel puudel maad kurnata (Lk 13:6–9), vaid need tuli maha raiuda ja põletada. Johannes oli tulnud Messiale teed valmistama; kirves oli juba pandud puude juurde külge, varsti pidi tulema kohtu elluviija, Messias.

Johannese juurde tuli ka põlatud tölnereid ja sõjamehi. Tölnerid olid juudid, kes olid ostnud roomlastelt tollimaksu kogumise õiguse. Kuna „parim pakkumine võitis”, oli võitjal suur kiusatus endale vaheltkasu nöörida. Selle nöörimise ja okupatsioonivõimu teenistusse astumise tõttu ei pidanud juudid tölnereid isegi mitte valitud rahva hulka kuuluvaiks, vaid nad olid isamaa reeturid ja neetud. Sõjamehed võisid olla Heroodes Antipase sõdurid. Neistki ei peetud lugu, nemadki olid ülekohtuse võimu teenistuses. Johannes ei põlanud neid ega isegi mitte nende ametit, vaid võttis nad vastu ja manitses neid loobuma selle ametiga kaasnevatest pattudest, mitte ametist enesest.

Siiski vaid teevalmistaja (Lk 3:15–20)

Johannese aja judaismis elas tugev Messia ootus. Sellepärast on loomulik, et Johannesestki arutleti, kas ta võiks olla see tõotatud Messias. Johannes eitas siiski järsult oma messiaanlikkust: ta ei ole Messia ees väärt tegema isegi mitte odavaimat orja tööd – jalatsipaelu lahti päästma. Rabiinlikus kirjanduses on väljend: „Iga teenust, mida ori osutab oma isandale, peab ka õpilane osutama oma õpetajale, välja arvatud tema sandaalipaelte lahtipäästmine.” Johannes oli vaid teevalmistaja Messiale ja sõrm, mis temale viitas (Jh 1:29).

Johannes ootas, et Messias peab kohut varsti pärast oma avaliku tegevuse algust. Johannes kasutas kohtu kohta kaht võrdpilti: rehepeksu kõrgel mäel, et tuul viiks minema ivadest kergemad aganad (Ps 1:4), ja teiseks tulega ristimist.

Jeesus ei teostanud Messia ülesannet nii, nagu Johannes oli oodanud, ja see pani Johannese kahtlema, kas Jeesus oli üldse Messias (Lk 7:18–23; vaatleme seda kohta üksikasjalikumalt hiljem).

Johannesele sai saatuslikuks Heroodes Antipase, ennekõike tema abielu arvustamine. Heroodias oli olnud abielus Heroodese poolvennaga, aga temast lahku läinud. Rooma seaduse järgi ei teinud Heroodes midagi valesti, aga Vana Testamendi Seaduse järgi oli tegu mitte üksnes abielulahutuse, vaid ka verepilastusega.

Luukas ei jutusta ei siin ega mujal Ristija Johannese surmast, aga Lk 9:7–9 eeldab Johannese surma. Mt 14:1–12 jutustab meile Johannese hukkamisest.

Jeesuse ristimine (Lk 3:21–22)

Luukas jutustab Jeesuse ristimisest väga lühidalt. Ei mainita isegi ristijat, Johannest. Ristimises on näha, kuidas Jeesus oli saanud patuste inimeste sarnaseks (Fl 2:5–8)

„...kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.”

Samas pühitses ristimine Jeesuse nüüd alanud avalikku tegevusse. Jeesuse ristimist võib kirjeldada isegi „esimese kristliku ristimisena” – oli ju selles kõik, mis on ka kristlikus sakramendis: veega ühinenud Jumala sõna ja Püha Vaim.

Jumala Poja sugupuu (Lk 3:23–38)

30 aastat oli judaismis täisea piir. Nii preestrid (4Ms 4:3) kui ka leviidid (4Ms 4:47) astusid ametisse 30-aastastena. Tänapäeval oletatakse, et Jeesus sündis umbes aastal 7 eKr, kõige hiljem aastal 4 eKr, mil suri Heroodes Suur (Mt 2:1). Kui nii, siis oli Jeesus aastal 27/28 umbes 35-aastane, mis sobib kokku Luuka pisut ebamäärase eamääratlusega.

See, et Luuka ja Matteuse (1:1–17) sugupuud erinevad, on põhjustanud mitmeid teooriaid. Järgnevalt mõned tähtsaimad.

1. Mh usupuhastaja Luther pidas Luuka sugupuud tegelikult Maarja sugupuuks.

2. Kirikuisa Africanus, kes suri aastal 220, oletas, et Joosepil oli tema ema leviraatabielu (5Ms 25:5–10) tõttu kaks isa: ema esimene – lastetu – mees ja teine mees – vahest eelmise nõbu –, kes oli tema tegelik isa (seega siis Eeli – Lk 3:23 – ja Jaakob – Mt 1:15–16).

3. Praegu enim toetust saanud teooria, mille järgi Matteus esitab Taaveti kuningliku, kroonipärimisliinile vastava sugupuu, aga Luukas esitab Joosepi tegeliku sugupuu.

Probleem jääb lõplikult lahendamata. Kõige olulisem sugupuudes ongi see, et need mõlemad esitlesid Jeesust ühest küljest inimesena, teisest küljest tõotatud Taaveti pojana. Erinevalt Matteusest kirjutab Luukas sugupuu kuni Jumalani; sellega ta rõhutab, et Jeesus on kogu maailma, mitte üksnes juutide Päästja. Pane tähele salmi 23: „nagu oletati, Joosepi poeg.” Ka selles on viide Jeesuse sündimisele neitsist.

Salmis 29 on kreeka keeles „Iesous” (= Jeesus), mis on soomekeelses Piiblis tõlgitud „Joosua”, kuna peetakse silmas Vana Testamendi Joosuat. Jeesuse heebreakeelne nimi oli Joosua. Soome uus tõlge püüabki kirjutada sama nime samamoodi nii Vanas kui ka Uues Testamendis. See, et Uue Testamendi kreekakeelsed nimed erinevad vahel paljugi Vana Testamendi heebreakeelsest vormist, tuleneb sellest, et kreeka keeles ei ole vastet kõigile heebrea tähtedele.