Luuka evangeelium 2 internetis (piibel.net)

Jõuluevangeelium (Luuk 2:1–20)

Luukas ühendab omavahel päästeloo ja ilmaliku ajaloo. Augustus oli Rooma esimene keiser. Ta valitses aastail 30 eKr–14 pKr. Enne seda oli Rooma olnud vabariik. Luukas kasutab salmis 1 kreeka sõna „oikoumene”, mis tähendas kogu asustatud piirkonda. Roomlastele tähendas see Rooma riiki.

Varem kaheldi Luuka ajalootundmises, aga Egiptusest leitud papüürused on tõestanud, et Luuka andmed rahvaloendusest on õiged. Rooma korraldas rahvaloenduse maksude arvestamiseks igal 14. aastal ja see puudutas kõiki, kes olid vähemalt 14-aastased. Rahvaloenduse algatamise põhjus oli just tol ajal Rooma kodanikele antud maksuvabastus. On oletatud, et Luukas ei kirjelda siin veel maksustamist ennast, vaid maksustatavate inimeste nimekirjade koostamist. Juudi ajaloolane Josephus jutustab, et tegelik maksustamine toimus aastal 7 pKr (millele Luukas viitab Ap 5:37).

Küreenius (Quirinius) oli Vahemere idarannikul paljudes ülesannetes. Tollal oli ta legaat, käsundusametnik. Maavalitsejaks sai ta alles aastal 6 pKr.

Jeesuse sünnikoht on varaseimas kristlikus pärimuses hästi paika pandud. On teada, et juba aastal 130 pKr tulid palverändurid paika, kuhu Rooma esimene kristlik keiser lasi aastal 333 pKr oma ema Helena soovil ehitada Jeesuse sünnikiriku. Selles kohas on praegugi kirik, mis võib olla maailma vanim kirik. Kiriku altari all on koobas, mida peetakse Jeesuse sünnikohaks. Juba Justinus Märter (aastal 150 pKr) kõneleb koopast kui Jeesuse sünnikohast.

Palestiinas peeti loomi tihti koobastes. Kui lambad olid karjamaal (kunstis kujutatud härg ja eesel tulenevad Js 1:3-st), võidi loomade peavari anda öömajaks Joosepile ja Maarjale. Sõim võis olla seina uuristatud süvend. Lambad olid väljas märtsist-aprillist kuni novembri-detsembrini, aga leebeil aastail ka aastaringi, nii et me ei saa siit vihjeid Jeesuse sünnipäeva kohta.

Petlemm asub umbes kümme kilomeetrit Jeruusalemmast lõunas. Prohvet Miika oli ennustanud, et see saab Messia sünnikohaks (Mi 5:1; võrdle Mt 2:5–6). Selles piirkonnas kasvatati ohvrilambaid Jeruusalemma templile.

Karjaseid peeti vagades ringkondades väärituteks, kuna nad ei saanud oma töö tõttu täita kõiki Moosese Seaduse määrusi, mh sabatimäärusi. Variseride järgi ei kõlvanud karjased ja naised tunnistajaiks kohtus. Aga nad kõlbasid Päästja sünni tunnistajaiks.

Vana Testament nimetab Jumalat Issand Sebaotiks, vägede Jumalaks. Need taevased sõjaväed esinevad salmis 13.

Pane ka tähele, et Jeesust nimetatakse Maarja esimeseks pojaks. Maarja ja Joosep said ka teisi lapsi (Mk 6:3), nii et roomakatoliku kiriku õpetus Maarja igavesest neitsilikkusest ei lähtu Piiblist.

Ka Maarja ei mõistnud kõike toimunut (samuti salmides 50–51), aga ta soovis oma sisimas uurida Jumala plaane ja tahet.

Kes tegutses?

Kui jõuluevangeelium algab sõnadega: „Neil päevil sündis, et...”, ei ole põhjus Luuka halvas kreeka keele oskuses, vaid judaismi mõjus teksti kujundamisele. Kuna teine käsk keelab Jumala nime asjata suhu võtta, ei lausunud juudid Jumala nime praktiliselt mitte iialgi (selle tõttu ei tea me sajaprotsendilise kindlusega, kuidas tuleks Jumala nime Vanas Testamendis – nn tetragrammi JHWH – hääldada). See on küll teada, et nimi Jehoova lähtub vääritimõistmisest, sest juudid lugesid tetragrammi asemel „Adonaj” ehk Issand, mille vokaalid liideti ajapikku tetragrammile. Jehoova on seega sõna, milles on ühe sõna konsonandid ja teise sõna vokaalid. Õige hääldus on ilmselt Jahve (võrdle 2Ms 3:14).

Kui sooviti öelda, et Jumal tegutses, kasutati tavalises kõnes passiivi, seega siis: „Neil päevil sündis, et...” Soomekeelne uusim piiblitõlge ei ole kahjuks huvitatud sellistest teoloogilistest peensustest, vaid esikohal on olnud keele sujuvus.

Jeesus esimest korda templis (Lk 2:21–40)

See lõik kõneleb samast asjast nagu Paulus Gl 4:4-s.

„Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla...”

Vana Testamendi Seadus käskis karja ja inimeste esmasündinud pühitseda Issandale (2Ms 13:2), aga inimlapsed tuli lunastada viie hõbeseekliga (4Ms 18:15–16), mis tähendas Joosepile umbes kahe kuu palka. Leviidid teenisid templis esmasündinute asemel (4Ms 3:11–13; 8:17–18).

Naine oli pärast poja sünnitamist kultuslikult ebapuhas 40 päeva, mille järel pidi ta tooma põletusohvriks aastasse talle ja patuohvriks tuvi. Vaesed tohtisid tuua kaks tuvi (3Ms 12:2–8) – järelikult Joosep ja Maarja olid vaesed (salm 24).

Järgnevalt kohtume Messia kahe ootajaga (võrdle Lk 10:23–24): Siimeoni ja Hannaga. Jälle on nimedel oma tähendused: Siimeon – „Ta on kuulnud”, Hanna – „Arm”, Penuel – „Jumala pale” või „Jumala ligiolu” ja Aaser – „Õnn” või „Pääste”. Aaser oli üks Põhjariigi kümnest sugukonnast, kellest oli järel vaid riismeid.

Siimeon vabanes oma ülesandest: Messia ootus lõppes, kui Jeesus tuli templisse (salm 29). Siimeon ütles esimest korda avalikult, et Jeesus on kogu maailma Päästja (salmid 30-31).

„...mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees...”

Ta ütles ka esimese ennustuse Jeesuse kannatusest ja surmast (salmid 34-35). Jeesus jagab kõik sugupõlved kaheks: ollakse kas tema poolel või tema vastu (Mk 9:40).

On ebatavaline, et Luuka sõnutsi oli Püha Vaim kogu aeg Siimeoni peal (salm 25). Vana Testamendi ajal arvati, et Püha Vaim viibib inimeste peal vaid hetketi. Aga Siimeon ongi vana ja uue lepingu piiril.

Luukas ei jutusta rohkem Petlemma sündmustest (targad, lastemõrv jne – Mt 2:1–23). Matteus jutustab asjadest Joosepi vaatenurgast ja on sellepärast tema kodulinna sündmustest rohkem huvitatud.

Jeesus kaheteistaastasena templis (Lk 2:41–52)

Taas rõhutab Luukas Maarja ja Joosepi seadusekuulekust (salm 41). Seadus nõudis, et igal aastal käidaks kolm korda Jeruusalemmas: paasapühal, nädalatepühal (= nelipüha) ja lehtmajadepühal

(sügisel). Aga praktikaks oli kujunenud, et Palestiinas elavad juudid püüdsid käia igal aastal Jeruusalemmas paasapühal ja diasporaa (mööda maailma hajutatud) juudid kord elus. Seadus nõudis seda vaid meestelt – naistele oli see vabatahtlik, kuigi pühadel käidi tavaliselt perekonniti.

Jeesus ei olnud veel „Seaduse poeg”, kelleks saadi 13-aastasena. Siis võeti kohustus täita Toorat. See, et Jeesus nimetas Jumalat oma Isaks, oli erandlik (võrdle Ps 89:27–28 ja 2Sm 7:14, mida peeti ennustusteks Messiast). Iisrael nimetas rahvana Jumalat oma isaks (Js 63:16), aga üksik juut seda ei teinud.

Huvitav on märge kolmest päevast kui ajast, mil Jeesus oli kadunud (salm 46).

Salmis 49 on esimesed Jeesuse sõnad, mis meieni on säilinud. Juba algusest peale teadis Jeesus, et ta on tõotatud Messias.

Kuulekus tähendas seda, et Jeesus nõustus Jumala korraldusega, plaaniga (võrdle Pauluse meelespea Ef 5:35 – 6:9).

Salmis 51 mainib Luukas viimast korda Joosepit. Kristliku pärimuse järgi suri Joosep, kui Jeesus oli 19-aastane. Kui Jeesus alustas oma avalikku tegevust umbes kolmekümneaastasena, oli Joosep igal juhul surnud. Öeldakse, et Maarja suri Efesoses – võttis ju Johannes ta oma hoole alla (Jh 19:26) –, ja on teada, et Johannes elas oma elu viimased aastad Efesoses.

Nii vähe teame Jeesuse elust enne tema avaliku tegevuse algust. Võime öelda, et evangelistid jutustavad meile üksikasjalikumalt vaid Jeesuse maapealse elu kolmest viimasest aastast, õieti vaid viimasest nädalast. Markuse evangeeliumi ongi nimetatud „pika sissejuhatusega varustatud kannatuslooks”. Meil ei ole Jeesuse elulugusid, vaid jutustusi Jeesuse tööst ja tähendusest.