Pauluse teine kiri korintlastele 5 internetis (Piibel.net)

Kaduv muutub kadumatuks (2Kr 5:1–5)

Paulus kasutab selles lühikeses lõigus kaht pilti kristlase ülestõusmises toimuvast muutumisest. Salmis 1 kirjeldab ta telkhoone asendumist igavese hoonega. Salmides 2–5 on pilt lahtiriietumisest ja riietumisest.

Salmis 1 olev mõte maisest telkhoonest ei kõnele meile sama vägevasti kui Pauluse esimestele lugejatele, aga tänapäevalgi võib Iisraelis näha karjakasvatajaid: nad püstitavad oma telgi sinna, kus leidub karjamaa nende karjale – tihti kitsedele. Kui on aeg minna teise paika, pannakse telk kokku ja püstitatakse uuele karjamaale. Seega ei kõnele Paulus kivimajadest, isegi mitte puumajadest, vaid tõesti ajutistest telkidest. On hea meeles pidada, et Paulus ise oli ametilt telgitegija (Ap 18:3).

Ka mujal Uues Testamendis kasutatakse sama kujundit. Peetrus kõneleb maisest telgist (2Pt 1:13). Jeesus ütles, et püstitab taevase templi kolme päevaga (Jh 2:18–22), milles on selge viide ülestõusmisele. Hb 9:11 kõneleb kogu taevast kui telgist.

Lahtiriietumise ja riietumise kujundi (salmid 2–5) sõnum on suuresti sama, millest Paulus kõneles 1Kr 15:35–58, kus ta võrdles ülestõusmist sellega, kuidas mulda pandud iva sureb ja sünnitab samas uue taime. Meiegi muutume ülestõusmises Kristuse kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:21).

Miks ei soovinud Paulus lahti rõivastuda (salm 4)? Selle taga ei saa olla surmahirm, kuna salmis 8 ta ütleb, et soovib juba taevasse pääseda. Ilmselt on küsimus selles, et Paulus loodab Kristuse nii peatset taastulemist, et ta ei pruugi enne seda surra (vaata 1Ts 4:17).

Salmis 5 kõneldakse „käsirahast” ehk „pandist” (vaata ka 2Kr 1:22). Erinevus võib tunduda väike, aga nende sõnade vahel on üks oluline erinevus. Käsiraha on juba osa kauba lõplikust hinnast, pant seda ei ole, vaid see antakse omanikule tagasi, kui pandi valdaja on teatava summa saanud. Püha Vaimu and ei ole üksnes pant, tõotus millestki tulevasest, vaid see on juba osa igavesest elust.

Kas on taevaigatsus?

Tihti viidatakse Karl Marxi sõnadele: „Religioon on oopium rahvale,” kui väidetakse, et kristlased ei soovi võtta vastutust selle elu üle, vaid unistavad ainult tulevasest elust.

See, et on igavene elu, ei tohi muidugi tähendada, et alahindame seda elu. Eks seegi elu ole Jumala and. Aga veelgi suurem rumalus on lükata tagasi igavene elu selle elu pärast. Ei tasu sõita Moskvitšiga, kui võid saada Cadillaci.

Marxi mõte lähtus sellest, et tulevast elu ei olegi. Aga kui on, saavad väärtused uue pingerea. Enne Saksa DV kokkuvarisemist võis Trabant oodata mitu aastat, aga kui rahvas hakkas saama lääne autosid, tuli Trabantide valmistamine lõpetada, sest keegi ei soovinud neid enam osta.

Aga kui ei ole taevaigatsust?

Paulusel oli (salm 2, Fl 1:21–26), aga ta oligi suur Jumala mees. Vahest oli üks seletus Pauluse taevaigatsusele see, et ta oli saanud maitsta taeva ilu; ta oli saanud ilmutuses kogeda midagi sellist, mida inimesel ei ole üldiselt võimalik kogeda (2Kr 12:1–5). Meil ei pruugi tingimata olla sama tugevat usku nagu Paulusel sellesse, kui õnnelik saab olema meie tulevane osa. Aga olulisim ei ole see, kui innukalt või kindlalt me ootame taevast, vaid see, et me ei lakka ootamast ega hülga Kristust. Meie rippumine Kristuse küljes võib olla ka nõrk, aga olulisim on see, et paneme oma lootuse Kristuse, mitte millegi muu peale.

Surm on ka võimalus (2Kr 5:6–10)

Kristlastena on meil tähtis näha, et surm on ka võimalus. See ei ole üksnes viimne vaenlane, vaid see on ka värav igavikku. Surematus tähendaks igavest lahutatust Jumalast; tegelikult seda, et põrgu tuleks siia maa peale (salm 6).

Kristlased on Jumala tõotuste najal elav rahvas (salm 7; Hb 11:1). Sellele lisandub ka turvalisuse vaateväli: keegi ei saa meilt päästet riisuda, kuna see on Kolgatal valmis tehtud (Rm 8:37–39). Kui pääste sõltuks meist endist, võiksime ebaõnnestuda – ja tegelikult kindlasti nii ka läheks. Aga Jumalal on kõik juba õnnestunud.

Salme 9 ja 10 on lihtne valesti tõlgendada kui põhjendust vagadusele tegude alusel. On tähtis vahet teha: me ei pääse heade tegude kaudu, vaid heade tegude jaoks (võrdle päästetute ja hukatusse minejate vastuseid Mt 25:37–39,44).

Kristuse lepitustöö kaudu saaksid pääseda kõik inimesed, aga kõik ei soovi panna oma lootust Jeesuse ohvrile Kolgatal.

Paulus rõhutab jälle kord, et ka kristlasel – ja just temal – on vastutus oma elu üle (võrdle Rm 6:15–23). Meie elu ei tohi olla takistuseks meie endi pääsemisele. Patt on „köis”, millega saatan püüab kiskuda meid eemale Jeesusest ja hukatuse suunas. Meie elu ei tohi olla takistuseks ka meie lähedaste pääsemisele; meie elu peaks olema kutse järgida Jeesust. Ja see võib juhtuda ainult siis, kui meie elu kas või vähesel määral peegeldab midagi sellest, mida Jeesus omadele annab.

Kogu maailma õndsus (2Kr 5:11–15)

Paljud tõlgendavad salmi 11 nii, et Paulus rõhutab siin inimese kõlbmatust. Aga asi on just vastupidi: Paulus soovib ütelda, et ta ei ole selline, nagu vastased temast väidavad. Jumal muidugi teadis tõde ja Paulus lootis, et ka korintlased näevad seda (võrdle salm 12).

Salmides 12 ja 13 viitab Paulus tema vastu esitatud süüdistustele: Paulus on soovitanud iseennast ja olnud arust ära. Enese soovitamine tähendab, et Paulusel ei olnud soovituskirju (2Kr 3:1) teistelt. Arust ära olemine võiks seostuda keeltega rääkimisega, aga selle vastu kõneleb 1Kr 14:28, kus Paulus keelab avalikku keeltega rääkimist, kui kohal ei ole ka tõlgitsejat (vaata ka 1Kr 14:18–19). Võib-olla on küsimus lihtsalt Pauluse innukuses ja vahest ägedaski vaidluses vastastega.

Salmis 12 tuletab Paulus korintlastele meelde, et kristliku usu tuum ei ole silmaga tajutav: ei soovituskiri, ümberlõikamine, armuanded ega välised kombed. Kristlase tähtsaim omadus on see, mis leidub tema südames: usk Jeesusesse (vaata 1Kr 2:1–5). Seda näeb vaid Jumal, aga tähtsaim ongi see, mida näeb Jumal. Meie, inimesed, hindame oma ligimesi valesti: kord liiga negatiivselt, kord liiga positiivselt.

Salmides 14 ja 15 kõneldakse asjast, millest Soome luterlikus evangeelses liikumises on kasutatud väljendit „kogu maailma õndsus”. Kuna Jeesus suri Kolgata ristil, lepitas ta kogu maailma patud (vaata 1Kr 15:3–4).

Vahel on nõutud, et ei peaks toda väljendit kasutama, kuna seda saab mõista nii, nagu pääseksid kõik inimesed. Aga kui hakkame piirama Kristuse lepitustöö ulatust, teeme midagi, milleks meil ei ole meelevalda ega õigust. Väär kasutus või selle kartus ei tohi takistada õiget kasutust. Kõigi inimeste patud on lepitatud, aga inimene võib siiski minna hukatusse, kui ta lükkab tagasi Kristuse lepitustöö.

Kuna patt on lepitatud, tuleb kristlasel elada võitja poolel ja võidelda patu vastu oma elus (vaata ka Rm 6). Kristus võitis meid saatana käest ja me kuulume Jumala riiki. Me peame elama selle riigi eesmärkide järgi.

Kes on Jeesus? (2Kr 5:16–21)

Salmi 16 alusel on arutletud, kas Paulus tundis Jeesust tema avaliku tegevuse ajal. Salmides Gl 1:12–16 ütleb Paulus, et ta ei ole saanud oma õpetust inimestelt, aga see ei pruugi tähendada, et ta ei tundnud Jeesust tema maise elu ajal. Salmis Gl 1:16 ütleb Paulus, et Jumal lasi Jeesusel ilmuda talle Damaskuse teel, aga seegi ei tähenda tingimata seda, et Paulus ei olnud varem Jeesust kohanud (vaata ka Ap 9:5). Küsimus, kuidas Paulus tundis Jeesust tema eluajal, jääb lahtiseks.

Huvitav kirjakoht on Ap 20:35, kus Paulus tsiteerib Jeesuse sõnu, mida ei leidu üheski evangeeliumis: „Õndsam on anda kui võtta!” Aga siingi võib küsimus olla selles, et Paulus tsiteerib kristlikku pärimust, mis ei ole jõudnud ühtegi evangeeliumisse. See ei tähenda tingimata seda, nagu oleks Paulus saanud need sõnad otse Jeesuse suust.

Paulus viitab siin sellele, et enne Damaskuse tee kogemust tundis ta Jeesust üksnes inimlikust vaatenurgast. Aga tõeline Jeesuse tundmine lähtub Jumalast, Püha Vaimu tööst. Tänapäevalgi on põhjust meeles pidada, et tähtsaimad kristliku usu tõed on mõistusevastased: neitsistsündimine, risti lepitus, ülestõusmine, Jeesuse tagasitulek.

Liberaalne piiblitõlgendus järeldab salmist 16, et ajalooline Jeesus oli Paulusele tähtsusetu. Aga Paulus ei pea seda silmas. Ta rõhutab, et inimmõistus ei suuda mõista Jeesuse töö tõelist tähendust. Enne Damaskuse tee kogemust tundis Paulus just ajaloolist Jeesust. Ajaloolise Jeesuse ristilöömine oli talle märgiks, et Jeesus ei saanud olla Messias (Gl 3:13). Pauluse probleem ei olnud see, et ta tundis ajaloolist Jeesust, vaid see, et ta ei tundnud Jeesuse töö tõelist, vaimulikku tähendust (võrdle Jh 20:30–31). Nüüd soovib Paulus, et lugejad mõistaksid, et ei ole tähtis, kes tundis ajaloolist Jeesust tema maisel elurännakul – teda tundsid ju variserid ja Pilaatuski – tähtis on see, kes tunneb Pühast Vaimust valgustatuna tõelist Jeesust. Ilmselt on esitatud Pauluse vastu ka süüdistus, et ta ei olnud Jeesuse jünger enne ristilöömist. Seevastu tema vastastel oli ilmselt soovituskirju algsetelt apostlitelt.

Selle peatüki lõppsalmid on üks kõige kõige kokkusurutumal kujul esitatud kristliku usu põhitõdede kokkuvõtteid. Selles on väljendatud evangeeliumi tuum: Kristus suri, et patune inimkond võiks elada. Meid, kristlasi, on kutsutud kuulutama seda kõigile inimestele.