Pauluse teine kiri korintlastele 4. peatükk. Aare saviastjais

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse teine kiri korintlastele 4 internetis (Piibel.net)

Evangeeliumi amet (2Kr 4:1–6)

Salmis 1 rõhutab Paulus jälle, et evangeeliumi kuulutamine on Jumala antud ülesanne. Seda ülesannet ei saa keegi võtta, vaid see antakse.

Evangeeliumi kuulutajaid ähvardab tüdimus, sest saatan püüab evangeeliumi külvitööd tühjaks teha ja tehtud töö saak jääb soovitust väiksemaks (Mt 13:1–30 ja 36–43, Jeesuse mõistujutud külvajast ning nisust ja raiheinast). Evangeeliumi kuulutaja ei pea tegema tööd üksnes vaimulikule kasumile mõeldes, vaid ta peab meeles pidama, et see ülesanne on Jumala antud ja võib juhtuda, et „üks külvab, teine lõikab” (Jh 4:37).

Paulust oli süüdistatud selles, et ta ei olnud kõnelnud kõigest (salm 2), ja sedagi, mida ta oli kuulutanud, oli ta teinud vastaste meelest segaselt ja ebaselgesti (salm 3). Vahest süüdistati Paulust selles, et ta ei olnud kuulutanud Vana Testamendi seadust; teise võimaliku seletusena on pakutud seda, et Pauluse vastased võisid nõuda temalt salajase tunnetuse – gnoosise – avaldamist. Paulus tegi selgeks, et ta oli kuulutanud ainult seda, mis oli Jumala tahe, sellele midagi lisamata või sellest midagi kõrvaldamata.

Jutlustaja puutub igal ajal kokku nõudmisega kuulutada pärikõrva, jutlustada vastavalt seintele: ärganuile, nagu neile meeldib, ja igaühele sobival viisil. Muidugi me tohime – ja meil lausa tuleb – arvestada kuulajaskonnaga, aga selle tulemusel ei tohi sõnum ise muutuda: „rasketest asjadest” (näiteks ristimisest ühisüritusel nelipühilastega) kiputakse kas vaikima või isegi muutma usu sisu nii, et see sobiks ja kõlbaks kuulajaile paremini.

Jutlustaja ise peab olema oma sõnumi taga – kuulaja märkab kergesti tühje sõnu. Tasub meeles pidada, et Jumal seisab ainult ehtsa evangeeliumi taga. Teistsuguse evangeeliumi kuulutaja – olgu ta kes tahes – on neetud (Gl 1:8).

Inimmõistus ei suuda iialgi mõista armu evangeeliumi, päästet usu kaudu ilma seaduse tegudeta (salm 3). Inimese mõistusele jäävad kristliku usu suurimad tõed alati mõistetamatuks. Ainult Jumala Püha Vaim saab neid meile kirgastada (Jh 3:5–8).

Seda maailmaaega valitseb saatan, selle maailma jumal (salm 4, Lk 4:5–6), kellest Jeesus kasutas nime „selle maailma vürst” (Jh 12:31; 14:30; 16:11). Sellepärast nimetab Paulus seda maailma „kurjuse ajastuks” (Gl 1:4).

Seega ei ole olemas ehtsaid ateiste – igaügel on oma jumal. Luther seletab „Suures katekismuses” esimest käsku nii, et inimese jumal on see, keda ta südame põhjast usaldab ja usub.

Kristlik usk on jeesusekeskne (salm 5). Jean Calvin on öelnud: „See, kes soovib kuulutada üksnes Kristust, on sunnitud unustama iseenda.” Seal, kus kuulutajast on saanud peaasi, on mindud eksiteele.

Kuulutaja on sulane (salm 5), aga mitte kuulajate, vaid evangeeliumi sulane (võrdle Ap 5:29). On tähtis näha, et me teenime inimesi parimal võimalikul viisil siis, kui kuulutame neile õigesti evangeeliumi.

Valgus toob esile asjade tõelise seisundi (salm 6). Pimedas toas võime kobamisi saada mõnevõrra aimu sellest, mis toas on, aga kui süüdatakse valgus, näeme, mis on toas tegelikult.

Millise reaalsuse paljastab Jumala valgus, kui see suunatakse meie sisimasse? Seal paljastub pimedus (1Kr 4:5)! Aga valgus võidab pimeduse (1Jh 5:4–5): ka väike küünal kõrvaldab sünge pimeduse. Kui meie südame pimedus on ka süngeimast süngem, on evangeeliumi valgus suurem suurimastki pimedusest (Rm 5:20–21).

Väline kest ja sisu (2Kr 4:7–15)

Evangeelium on tõeline aare (salm 7). Nii õpetas ka Jeesus võrdumis põllusse peidetud aardest (Mt 13:44) ja võrdumis hinnalisest pärlist (Mt 13:45–46). Paljud aga ei mõista selle väärtust, sest see on riietatud odavasse kesta.

Paljud vägagi ihaldatud asjad osutuvad viimaks tühisteks. Saatan ahvatleb meid püüdlema asju, mis lõpuks siiski ei rahulda meie igatsust.

Miks on Jumal peitnud evangeeliumi aarde odavaisse „saviastjaisse” ehk inimestesse? Miks ei tee Jumal kristlasi täiuslikeks? Kui Paulus piinles oma puudulikkuse pärast, oli Jumala vastus talle:

„Sulle piisab minu armust, sest
nõtruses saab vägi täielikuks.”
(2Kr 12:9)

Kui kristlased oleksid täiuslikud, võiks juhtuda, et inimesed ei näegi evangeeliumi, vaid selle kuulutajat.

Savi kasutatakse inimese võrdpildina ka mujal Piiblis. Jumal käskis Jeremijal minna potissepa juurde (Jr 18:1–17), kus ta kõneles talle sellest, kuidas inimene on Jumala käes kui savi potissepa käes. Ka loomislugu kõneleb sedasama: inimene loodi mulla põrmust (1Ms 2:7).

Salmides 8 ja 9 on neli probleemi, millega Paulusel – ja teistel jutlustajatel – tuli maadelda. Kõigi nelja järel on siiski „kuid me...” Jumal saab muuta kõike. Me peame õppima vaatama asju Jumala vaatenurgast. Seal, kus meie näeme vaid lootusetust ja ebaõnnestumisi, võib Jumal näha lootust ja võimalusi. Täielikum loetelu Paulust misjonitöös tabanud raskustest ja õnnetustest leidub 2Kr 11:23–28.

Need salmid kõnelevad vägevasti nn eduteoloogia vastu. Jumal ei juhi omi raskustest mööda, vaid neist läbi. Väärtusetust söest sünnib hinnaline teemant suure surve all. Samamoodi koolitab Jumal kristlasi ka ahistuste kaudu: need muudavad meid. Must süsi ei suuda peegeldada valgust, aga särav teemant teeb seda. Raskustes „lihvitud” kristlane ei peegelda oma võrratust, vaid Jumala kirkust.

Need salmid kõnelevad ka Jumala kaitsest: inimesed – keda juhatas saatan – olid püüdnud hävitada Paulust ja tema tööd, aga Jumal oli Paulusele toeks. Sellepärast teda ei võidetud ega alistatud ega lennanud tema töö tuulde. Pärimus ütleb, et Paulus oli tähelepandamatu välimusega väike mees (ladina sõna „paulus” = väike), aga Jumal abil tegi ta suuri asju.

Saviastja võrdluse sügavaim seletus saadi Kolgata ristil: „Päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!” (Mt 27:40). Jeesus oli nõus olema nõrk, et meie saaksime igavese elu. Jeesuse nõrkus on inimkonna pääste alus ja allikas. Evangeeliumi kuulutaja nõrkus on inimkonna pääste vahend.

Salmis 10 on viide, et kristlased usuvad just ihu ülestõusmist (võrdle 1Kr 15:35–58).

Salmis 13 tsiteerib Paulus Ps 116:10. Ilmselt esitab Paulus tsitaadi juudi rabide kombel: osa tsiteerimine on samas viide kogu psalmile, mille pealkirjaks on pandud „Issand on abitute aitaja” (eestikeelses Piiblis „Surmasuust päästetu tänu”). Iseenestes oleme abitud, aga me saame abi Jumalalt.

Salmis 15 kõneleb Paulus jälle teenija ülesandest (võrdle salm 5): tema kuulutustöö sihiks ei olnud tema enda kuulsuse või varanduse suurendamine, vaid selle ainsaks sihiks oli saada – võimalikult palju – uusi inimesi Jumala riigi kodanikeks.

Surm ei ole punkt, vaid koma (2Kr 4:16–18)

Kristliku usu üks põhijooni on, et selles elus ei saa me nautida kõike seda, mis meid kord taevas ootab. Seda on kirjeldatud väljendiga „juba praegu – veel mitte”. Juba praegu tohime olla Jumala omad, aga täielikult saame kogeda oma osa kaunidust alles taevasse pärale jõudes.

Paljusid pahandab kristlaste ja nende usu puudulikkus, aga ometi on usu saamine parim, mis inimesega maa peal saab juhtuda.

Ateist ei näe elu lõppedes mingit lootust: kõik läheb üha halvemaks ja saab lõpuks otsa – ta ei saa midagi asemele. Kristlane aga näeb, et ihulik allapoole minek on samas valmistumine uueks. Sellepärast on meil lootus. Surm ei ole üksnes „viimne vaenlane”, vaid ka värav tulevasse igavesse ellu. See elu on ka valmistumine tulevaseks eluks.

Kui kaalukaussidele pannakse selle elu aegsed kannatused ja tulevase elu kirkus, on selge, kumb kaalukauss on raskem (salm 7). Probleem on selles, et me ei oska alati vaadata seda, mida pole näha. Üks parimaid usu definitsioone on Hb 11:1: „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” (Vaata ka Rm 8:18; 2Kr 5:7 ja Hb 12:2.) On tähtis õppida asju nägema igaviku vaatenurgast. Igavikus ei ole enam aega, see on ajatu, mitteajalik (Ilm 21:23–25).

Salmi 17 ei tule mõista nii, nagu teeksid ahistused meid igavese elu osalisteks. Paulus peab silmas, et pääste toob nõusolek kristlase osaga, mitte ahistustega. Kui keeldutaks ahistustest, tähendaks see aga loobumist usust ja igavese elu kaotamist.