Pauluse teine kiri korintlastele 12. peatükk. Pauluse ja nägemused ja ilmutused

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse teine kiri korintlastele 12 internetis (Piibel.net)

Kõigest ei saa kõnelda (2Kr 12:1–6)

Paulus jätkab vastu tahtmist kiitlemist (salm 1). Võimatu on ütelda, kas nägemuste esiletoomise tagamaaks on korintlaste või Pauluse vastaste nägemused ja nende rõhutamine või soovib Paulus lihtsalt avaldada, et Püha Vaim on ka tema elus teinud imelisi asju. Korintlaste liigset indu ekstaatilisusele oli Paulus vaigistanud juba esimeses kirjas korintlastele (1Kr 12), mis võis viidata sellele, et erinevatel nägemustel oli korintlaste vaimulikus elus suur tähtsus (vaata ka Kl 2:18–19).

Vaevalt Paulus kõneleks, kui jutt oleks teisest mehest (salmid 2 ja 5). Jutt on siiski Paulusest, nagu paljastab salm 7. Vahest rõhutab Paulus sellise sõnavalikuga, et tegu on Jumala tegevusega, milles Paulus oli vaid tegevuse objekt.

See ilmutus toimus umbes aastal 40, mil Paulus oli Süüria Antiookias (Ap 11:25–26). Tegu ei olnud seega Damaskuse tee sündmustega (Ap 9:1–19).

Kolmas taevas (salm 2) ja paradiis (salmid 3–4) on üks ja sama. Tollal oli juutluses kaks arusaama taeva ülesehitusest: „korruseid” oli kas kolm või seitse (kusjuures paradiis oli kolmas või neljas „korrus”). Ilmselt peab Paulus silmas „kõrgeimat taevast”, paika Jumala lähedal.

Paradiisi mainitakse Uues Testamendis vaid kolm korda: peale selle ka Lk 23:43 ja Ilm 2:7 (vaata ka Lk 16:22–31).

Paulus ei soovi hakata oma ilmutusi uurima (salmid 2 ja 3–4). See on miski, mida ta ei saa ega soovi hakata selgitama. Osa sellest, mida ta nägi, pole tal lubatudki jutustada (salmid 3–4, võrdle Ilm 10:4).

Paulus soovis, et inimesed võtaksid ta vastu sellena, kes ta oli, mitte sellena, kes ta kunagi varem oli olnud (salm 6). Seepärast ei rõhutanud ta oma vaimulikke kogemusi. Neist poleks olnud korintlastele mingit abi ega oleks need viinud neid sugugi lähemale Jumalale. Paulus soovis kuulutada evangeeliumi (1Kr 2:1–5), kuna selles on Jumala vägi, mis päästab. Vaimulik kogemus on alati isiklik asi, Jumala Sõna on avalik, kõigile kuuluv.

Vai lihassa (2 Kor 12:7–10)

See, et Paulus – või õieti juut Saul – oli kristlasi taga kiusanud (1Kr 15:9), oli talle meeldetuletuseks, et temagi oli päästetud armust. See, et Paulus oli püüdnud saada õigeks oma tegudega, aitas tal armu sügavamini mõista.

Kõrkuse kiusatus oli nii suur, et Jumal oli andnud Pauluse „lihasse vaia” (salm 7). Jumal soovis „tasakaalustada” Pauluse imelisi kogemusi kannatustega. Need tuletasid Paulusele meelde, et ta siiski ei suudaks toime tulla omal jõul, ilma Jumala abita.

Mis see vai oli? Kirikuisad Krysostomos ja Augustinus ning usupuhastaja Martin Luther arvasid, et see on inimesed, kes Paulust ahistasid ja taga kiusasid (võrdle salm 10). Pauluski ei saanud kuulutada evangeeliumi ilma, et see oleks tõstnud vastuseisu.

Uuem piibliteadus peab tõenäosemaks seletuseks mingit haigust (vaata Gl 6:17). Haiguse olemusest on mitmeid oletusi. Pauluse tervis pidi olema üldiselt väga hea, muidu ta poleks jaksanud teha pikki misjonireise, nii et vaevalt tulevad küsimuse alla üldist seisundit nõrgestavad haigused. Üks tähelepanu vääriv oletus on silmahaigus, kuigi Gl 4:15 mainitud silmade andmine võis olla ka kõnekäänd.

See, et Pauluse „vai” jääb ebaselgeks, on lõppude lõpuks hea. Kui teaksime täpselt, mis see oli, oleks kiusatus mõelda, et miski muu ei saa olla „vai lihas”. Korintlased võisid teada, millest Paulus kõneles, aga meie jääme oletama.

„Vai” oli nii saatana kui ka Jumala töö. Saatan püüdis selle kaudu takistada Paulusel evangeeliumi kuulutada, aga Jumal võttis tolle vaeva enda kasutusse. Selle kaudu tegi Jumal Pauluse endast sõltuvaks. Selle kaudu hoidis Jumal Paulust enda lähedal.

Mitte mingi krooniline patt ei tule siin kõne alla. Jumal ei seo end iialgi patuga. Vastupidi: Jumal soovib meid patust vabastada, mitte sellega siduda (võrdle salmid 8 ja 9).

Vahel mõeldakse, et Jumal vabastab omad kõigist haigustest. Jutustatakse lugu noorest kristlasest, kes väitis, et tõeline kristlane ei ole haige. Kogenud misjonijutlustaja vastas talle: „Mul on juba üks paranematu haigus ja ma arvan, et Jumal annab mulle teisegi, et hoida mind enda lähedal.”

Tunnusteod ja imed (2Kr 12:11–13)

Paulus lõpetab oma kiitlemise ja kurdab veel kord, et pidi tegema midagi nii rumalat. Armastusest Korintose koguduse vastu oli ta valmis end alandama.

Salm 12 paljastab taas kord, et Luukas ei ole saanud jutustada Apostlite tegudes enam kui murdosa teada olevaist sündmustest. Luukas ei nimeta ühtki Korintoses toimunud imet.

Jeesus tõotas, et tema järgijad teevad samu tunnustähti ja imesid nagu temagi (Mt 10:8; Mk 16:17–18), isegi suuremaid kui Jeesus (Jh 14:12). Apostlite tegevusega kaasnesid erinevad imed (Rm 15:18–19; Hb 2:3–4). Üks nende otstarve oli see, et nende abil suudeti teha vahet õigetel ja vääradel apostlitel.

See, et Paulus ei rõhutanud enda tehtud imesid, näitab, et Paulusele oli tähtsaim töö sisu – evangeelium –, mitte selle kuulutamise vormid. Korintlased ise olid parim tõestus sellest, et Paulus oli apostel (salm 11). Tema oli koguduse asutaja.

Seda „süüd”, et Paulus ei olnud võtnud korintlastelt raha, saab kergesti parandada: korintlased saavad toetada Pauluse tööd kaudselt, andes rohke annetuse Jeruusalemma vaeste aitamiseks (2Kr 8–9). Ka selles ei olnud Paulus esmajoones huvitatud rahast, vaid korintlaste kasust (salm 14).

Tasub meeles pidada, et kõik apostlite aja tunnusteod ja imed ei olnud positiivsed. Kas meie nõustuksime võtma Jumala tahtena selliseid tunnustegusid nagu Ananiase ja Safiira surm (Ap 5:1–11) või Elümase pimedaksjäämine (Ap 13:6–12)? Jumala töö pattu langenud maailmas võib olla ka hukkamõistev, ehkki meie aeg ei soovi kuulda hukkamõistmise kuulutamist.

Karjane ja lambad (2Kr 12:14–18)

Õige karjane on huvitatud lammaste, mitte enda kasust (salmid 14 ja 15). Vaid Kristus on täiuslik karjane (Joh 10:1–13). Paulus püüdis järgida Kristuse eeskuju ja nii peaks tegema kõik koguduste karjased.

Koguduse liikmed ei peaks sekkuma kõigisse karjase puudustesse. See võib võtta ära töö rõõmu. Kristlased peavad mõistma, et see maailm on allutatud ebatäiuslikkusele.

Kas Paulust oli süüdistatud selles, et ta võis võtta Jeruusalemma vaestele mõeldud korjanduse tulu endale (salmid 16 ja 17, vaata ka 2Kr 7:2)? Vahest just selliste süüdistuste tõttu – või nende ennetamiseks – ei korraldanud Paulus korjandust üksi, vaid koos teiste kristlastega. Seegi on tähtis, et kristlik rahakogumine korraldataks nii, et ei tekiks kahtlusi majanduslikes väärtegudes.

Salmis 18 kõneldakse Tiituse eelmisest reisist (2Kr 7:13–14), seega mitte reisist, mil ta pidi pärale viima teise kirja korintlastele ja korraldama korjanduse asju (2Kr 8:18–24).

Enesevaatluse koht (2Kr 12:19–21)

Kirja alguses (2Kr 1:15–24) selgitas Paulus, miks ta ei olnud käinud lubadusest hoolimata Korintoses. Nüüd ta valmistub külastama kogudust kolmandat korda.

Salm 19 võib tunduda üllatav. Kas Paulus ei ole end juba piisavalt õigustanud? Omal moel on, aga mitte korintlaste, vaid Jumala ees. Paulus seisis mitte Korintose koguduse kohtujärje, vaid Jumala kohtujärje ees.

Meiegi puhul on olulisim kohus Jumala kohus. Inimesed eksivad meid hinnates: kord peavad nad meid tegelikust paremaks, kord halvemaks. Jumala kohus on alati õiglane ja õige. Pealegi on see lõplik, seda ei saa edasi kaevata või selles muudatust nõuda.

Oma kirjadega on Paulus püüdnud Korintose kogudust kinnitada (1Kr 3:9; 14:1–5; 2Kr 10:8). Paulus ei ole soovinud oma „murelast” hüljata. Paulus oleks võinud keskenduda küll teistele enda asutatud kogudustele, aga ta ei saanud jätta Korintose kogudust, kuna ta armastas seda kõigist selle puudustest hoolimata (salm 19).

Õnneks ei hülga Jumalgi patust ja üha uuesti tema vastu eksivat inimest. Kui taevasse pääseksid ainult head inimesed, oleks see tühi.

Kui Korintose kristlased ei parandaks meelt, kohtuksid nad mureliku, aga samas range Paulusega (2Kr 10:2). Patustamine oli kestnud juba mõnda aega (võrdle 2Kr 13:2), seega ei olnud küsimus üksikus langemises.

Salmi 20 patud on „heade inimeste” patud. Sellepärast on neisse tihti väga raske sekkuda. Salmi 21 patud on „avalike patuste” patud ja neisse on kergem sekkuda. Jumala ees ei ole pattudel siiski vahet.

Filipi kirjas keelas Paulus muretseda (Fl 4:6), aga ise ta siiski muretses (salm 21). Kuidas sai Paulus olla nii vastuoluline? Filippi kirjas kõneles Paulus maisest muretsemisest (võrdle Mt 6:25–34). Siin aga muretseb ta, et Korintose kogudus ei kalduks eksiteele ega lõpuks hukatusse. Tuleb olla mures, kui on oht sattuda igavesse hukatusse.

„Alandamine” salmis 21 viitab ilmelt sellele, et Korintose kogudus seaks kogu Pauluse töö Korintoses küsimärgi alla, kui ei toimuks Pauluse nõutud meeleparandust. Siis peaks Paulus häbenema Jumala ees oma ebaõnnestumist.