Pauluse teine kiri korintlastele 1. peatükk. Muutunud reisiplaanid

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse teine kiri korintlastele 1 internetis (Piibel.net)

Algustervitus (1Kr 1:1–2)

Paulus alustas oma kirju teatud skeemi järgi:

  1. Esitlemine.
  2. Vastuvõtjad.
  3. Jumala armu soov.
  4. Tänu ja ülistus.

See „klišee” viis samas asja tuuma eneseni: Paulus on Jumala kutsutud apostel, kellele Jumal on andnud ka teatava ülesande (Ap 9:15–16).

Kui Paulus adresseeris oma esimese kirja korintlastele peale koguduse ka kõigile kristlastele (1Kr 1:1–3), on teine kiri korintlastele adresseeritud Korintose ja Ahhaia kristlastele. Ahhaia provints hõlmas tänapäeva Kreeka lõunaosa ja Korintos oli selle pealinn.

Kirja teise saatjana nimetatakse Timoteost (s 1). Timoteos oli Pauluse töökaaslane siis, kui Korintose kogudus asutati (Apt 18:5). Timoteos oli käinud Korintoses ka Pauluse „esindajana” (1Kr 4:17; 16:10).

Paulus rõhutab, et ta ei olnud liikvel omast tahtest, vaid Jumala saadetuna (salm 1).

Pane tähele, et Paulus – hoolimata kõigist Korintose koguduse probleemidest – nimetab Korintose kristlasi „Jumala koguduseks ja pühadeks” (salm 1). Meie pühadus ei tulene meie heast ja laitmatust elust, vaid Kristusest.

Jumala lohutus (2Kr 1:1–11)

Me ei tea, millistele ohtudele ja raskustele Paulus viitab. Loomulikem variant oleks möll Efesoses (Ap 19:23-34, salm 8), oli ju Efesos Aasia provintsi pealinn, aga Luuka kirjeldus möllu tõsidusest on üsna erinev kui see oht, millele Paulus viitab. Võib-olla ei jutusta Luukas kõigest, mis Efesoses juhtus.

Pauluse ja Korintose kristlaste vahel oli lohutuse „ring”: korintlased lohutasid Tiitust (2Kr 7:7), Tiitus lohutas Paulust (2Kr 7:6) ja nüüd lohutab Paulus korintlasi (salm 6). Tihti juhtub nii, et inimene „lõikab seda, mida ta on külvanud”. Mitte tingimata kohe või isegi varsti, vaid ehk alles aastate pärast.

Ahistatud inimene ei näe tihti seda, et ahistuses võib leiduda ka midagi head (salm 1Kr 10:13). Haiglahingehoidja Uki Rautiainen on öelnud, et kannatusele ja ahistusele tasub mõelda siis, kui need ei ole meil parajasti kukil, sest siis, kui need tulevad, ei ole tihti jõudu midagi mõelda.

Parimal juhul võib kannatus kasvatada. Parim õpetus on see, kui kannatuse kaudu õpime usaldama rohkem Jumalat ja tema abi (salm 9).

On põhjust tähele panna, et Paulus näeb kristlase põhilise lohutusena ülestõusmist (salm 1Kr 15:19). Kõik ei lõpegi selle eluga: see elu ei ole kõik, mida Jumalal on meile pakkuda.

See, et Paulus palus eestpalvet enda eest (salm 11), on tõendiks, et ahistused ei olnud siiski tema elus lõplikult möödas. Kristlane on kutsutud kandma Kristuse risti kogu eluaja (Mt 16:24-28).

Kas ainult see, kes on kogenud sama, mis aidatav, saab teist aidata? On selge, et ühisest kogemusest on abi (salm Hb 4:15). Aga on ka nii, et ühine kogemus ei ole tingimata vajalik: muidu tähendaks see, et aitaja peaks langema samadesse pattudesse nagu aidatav jne. Lõppude lõpuks ei olegi küsimus selles, mida on teine kristlane kogenud ja kuidas ta suudab aidata, vaid selles, mida Jumal on kogenud ja kuidas tema saab talitada – Kristuse ja kristlaste kaudu.

Muutunud plaanid (2Kr 1:12-24)

Paulus oli lubanud minna Korintosesse ja sealt Makedooniasse, aga nüüd ta liikus hoopis vastupidises suunas. Ilmselt oli ta andnud lubaduse minna Korintosesse, kui ta oli käinud seal valusal lühivisiidil. Pärast seda olid Pauluse plaanid siiski muutunud: ta saatis Korintosesse Tiituse ja ilmselt Tiitusega oma „pisaratekirja”, jäädes ise Efesosse.

Näib, et Paulus oletas, et uus külastus oleks olukorda vaid teravdanud. Asjad olid jäänud pooleli, aga targem oleks võtta „ajalisa” ja lasta ajal kuluda kui püüda lahendada olukorda võimalikult kiiresti. Vahel on kõige targem oodata. Aga see ei tähenda, et asjad lahenevad iseenesest. Aeg ei ole kõikvõimas parandaja.

Mõned Korintose kristlased olid tõlgendanud uut olukorda nii, et Paulust ei saanud usaldada: ta ei täitnud antud lubadusi. Muutunud olukorras seati kahtluse alla ka Pauluse kuulutustöö. Paulus ei hakka kohe selgitama, miks olid plaanid muutunud, vaid rõhutab algul kahte asja: tema ja Korintose kristlased on üks Kristuses ning teiseks: Kristus on „jah” kõigile Vana Testamendi tõotustele; neis pole vaja – ega tohi – kahelda.

Kristlastena on meid kutsutud olema ausad (Mt 5:37, Jk 5:12). See ei tähenda, et tuleb alati teha nii, nagu on kavatsetud ja lubatud, vaid tuleb näha, et Jumal võib muuta meie plaane (Jk 4:13-17). Võib isegi paluda: „Jumal, sina näed minu plaane. Lase neil teostuda, kui need on sinu tahte kohased. Kui aga sinu tahe on teine, takista mu plaanide teostumist!” (Võrdle Ap 16:6-8.)

Salmis 22 on viide ristimisele. Ristimises saime Püha Vaimu pitseri (Ap 10:38; Rm 8:15-16). Algkirikus tehti ristimisel õliga rist ristitava laubale. Praeguses ristimistalituses on rist jälle kasutusele võetud, ehkki ilma õlita.