Pauluse teine kiri korintlastele 11. peatükk. Paulus ja valeapostlid

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse teine kiri korintlastele 11 internetis (Piibel.net)

Paulus tahab kogudusele parimat (2 Kor 11:1–6)

Enne, kui Paulus hakkab ennast „kiitma” (2Kr 11:16–12:10), ta põhjendab, miks ta pidi käituma nii meeletult (salm 1). Paulus tõstab esile, et kõigis olukordades on ta soovinud (Korintose) kristlastele parimat.

Paulus võrdleb end kõnemehega, kes kihlab mõrsja ja peigmehe – taustaks oli Hoosea abielu kui Jumala ja Iisraeli rahva suhte võrdkuju (Ho 1–3). Ka Ilmutusraamatus esineb tihti pilt kirikust kui Jumala mõrsjast (Ilm 19:6–9; 21:9; 22:17).

Paulus kartis, et valeapostlid viivad Korintose koguduse eksiteele samamoodi, nagu saatan viis paradiisis Eeva ja Aadama (salm 3). Eeva ja Aadam pidid paradiisist lahkuma: valeapostlite järgijad jääksid väljapoole taevast. Asi oli seega äärmiselt tõsine.

Ei ole rohkem kui üks evangeelium (salm 4, 1Kr 3:11; Gl 1:6–10). Kõik muu „evangeelium”, mis ei jutusta Kristuse lepitustööst, ei ole evangeelium, vaid eksiõpetus.

Meil on tähtis meeles pidada, et tollal ei olnud veel evangeeliumiraamatuid. Markuse evangeelium, mis on varaseim, on sündinud 60-ndail aastail, seega vahest kümme aastat pärast selle kirja kirjutamist. Enne evangeeliumiraamatuid oli erinevaid lühemaid kirjalikke jutustusi Jeesusest (vrd Lk 1:1–4), aga me ei tea, millised need olid. Ja vaevalt oli midagi neist jõudnud tolleks ajaks Korintoseni.

Korintose kristlastel oli vaid pisut teadmisi Jeesusest ja kristlikust usust. Paulus oli küll õpetanud neid poolteist aastat (Ap 18:11), aga tuleb meeles pidada, et kogudus kasvas kogu aeg; kõik kogudusse kuuluvad korintlased ei olnud kindlasti Paulust isegi mitte näinud. Üles tõusnud Jeesuse seitse kirja Väike-Aasia kogudustele Ilmutusraamatu peatükkides 2 ja 3 annavad pildi sellest, kui erinevad eksiõpetused olid levinud kogudustesse järgmise sugupõlve ajal, 90-ndail.

Tänapäeval on meil head võimalused süveneda Piiblisse ja usku. Kui aga kristlik tunnetus jääb napimaks, muutub erinevate eksiõpetuste kuulutajate töö kergemaks.

Miks usuvad inimesed nii kergesti vääri jutlustajaid (salm 4)? Sellepärast, et õige evangeelium – Jumala tahe – ei ole inimmõistusega kooskõlas (Js 55:8–11; 1Kr 2:1–5). Kui tuleb jutlustaja, kes kõneleb seda, mida inimesed ootavad – küll ta leiab järgijaid.

Kahjuks ei tea me kuigi palju Pauluse vastaste õpetusest. Igal juhul oli see Pauluse meelest pärit saatanalt (salmid 14–15), mitte Jumalalt.

On tähtis teha vahet kuulutustöö vormi ja sisu vahel. Kui õpetuse sisuks on aganad, ei päästa seda ka ilus väliskest. Tähtis on õige sisu. Vorm on teisejärguline. Ometi ei tähenda see, et evangeeliumi võib muretult halvasti kuulutada. Evangeelium on Jumala suur and, sellepärast tuleb seda kuulutada vastavalt selle väärtusele (Rm 1:16–17).

On üllatav, et Paulus nimetab end kehvaks kõnemeheks (salm 6). Tema kirjad tunnistavad hoopis muud. Ja vaevalt oleks tema töö edenenud nii, nagu loeme Apostlite tegudest, kui ta oleks olnud päris „kidakeelne” (võrdle Ap 14:1–7). Ilmselt oli küsimus selles, et Paulus ei soovinud olla antiikkultuuris hinnatud ilukõneleja, reetor (Ap 24:1–9 mainitud Tertullus oli advokaat, mis

tähendas just ilukõnelejat; 1Kr 2:1–4; 2Kr 10:10). Paulus uskus evangeeliumi väesse, mitte oma kõnekunsti.

Evangeelium on tasuta (2Kr 11:7–15)

Kreeka kultuur põlgas füüsilist tööd. Paulus oli tõesti alandlik, hankides endale elatist telgitegijana (Ap 18:3; 20:33; 1Kr 4:12).

Miks ei nõustunud Paulus võtma korintlastelt raha (salm 12)? Üheski kirjas ei selgita Paulus oma talitusviisi. On pakutud välja kaks võimalust.

  1. Korintos oli rikas sadamalinn. Sinna tuli mitmelt poolt igasuguseid jutlustajaid ja prohveteid, lootes teenida. Paulus ei soovinud, et teda nendega ühte patta pandaks.

  2. Jumala and ehk pääste on tasuta, seda ei saa osta ega välja teenida. Kui juudi rabid kuulutasid seadust tasuta, kas siis ei pidanud ka evangeeliumi kuulutajad palgata kuulutama? Sellepärast ei saanud Paulus jutlustamise eest raha võtta. Ka Filippi koguduse abiga (salm 9, Fl 4:10,15) nõustus Paulus „vastu tahtmist” ja alles siis, kui ta oli Filippist juba lahkunud.

Pauluse talitusviis oli põhjustanud Korintoses probleeme juba varemgi (1Kr 9:3–12). Pauluse vastased olid võtnud oma kuulutustöö eest tasu (2Kr 2:17; 11:20, võrdle Gl 4:17). Ilmselt olid nad Paulust pilganud ja alavääristanud, kuna see kuulutas tasuta.

Pauluse vastu tõusis mitu süüdistust ja kahtlust.

  1. Äkki ei olnud Paulusel õigustki saada elatist oma kuulutustöö eest (1Kr 9:14)?

  2. Äkki ei olnud Paulusel julgust nõuda endale ette nähtud elatist?

  3. Äkki ei armastanud Paulus korintlasi sama palju nagu makedoonlasi (salm 11)?

Kõigest hoolimata ei kavatsenud Paulus oma talitusviisi muuta (salm 12). Inimese käitumist võidakse alati vääriti mõista, kui vaid leidub pahatahtlikkust. Kui Paulus oleks võtnud raha, oleks teda kindlasti süüdistatud ahnuses.

Paulus tunnistas, et evangeeliumi kuulutajal on õigus elada koguduse kulul (1Kr 9:14; 1Tm 5:18, võrdle ka Lk 10:7). Ta ise oli loobunud sellest õigusest, aga ta ei nõudnud seda teistelt (1Kr 9:6).

Misjonipõldudel on raske ütelda, millal peaks kirik või kogudus ise hakkama saama. On selge, et ükski kogudus ei peaks elama igavesti teiste abist. On näiteid – mitte ainult Filippi –, kuidas väga vaesed kogudused on rohkesti toetanud misjonitööd oma vajaduste rahuldamise arvel (võrdle Kg 11:1)

Salmides 12–15 langetab Paulus oma vastaste kohta väga karmi otsuse. Paulus nägi, mis oli kaalul: igavene elu või surm. Küsimus ei olnud arvamuste erinevuses, vaid usust loobumises (võrdle Gl 1:6). Peenetundelisus tuleb jätta kõrvale, kui kaalul on inimese igavene saatus. Valeõpetajaid ei tohi toetada, isegi mitte vastu võtta, kui nad ei võta kuulda noomimist ega paranda meelt (Tt 3:10).

See on juba kolmas kirjakoht, kus Paulus kõneleb saatana tööst Korintoses.

  1. Saatan püüdis jagada kogudust omavahel tülitsevateks rühmadeks (2Kr 2:10–11, võrdle 1Kr 3:1–9).
  2. Saatan pimestab patust inimest nii, et see ei näe oma pattu (2Kr 4:4).
  3. Saatan levitab koguduses väärõpetust (2Kr 11:3,14–15).

Saatana intriigid tuleb ära tunda ja tühjaks teha. Seda püüdis Paulus oma kirjadega teha ja tihti see tal õnnestuski.

Kiitlemine on rumal (2Kr 11:16–21)

Paulus palub uuesti (võrdle salm 1) andeks oma arutut kiitlemist. Antiikajal ei peetud kiitlemist niisuguseks harimatuseks nagu tänapäeval. Rooma keisrid kiitlesid oma võitude ja vägitegudega. Jeesus jutustas mõistujutu tölnerist ja ennast kiitvast variserist sünagoogis (Lk 18:9–12). Samasugusele vaimulikule kiitlemisele viitab ka Mt 6:1–6.

Pauluse ajal oli pidupäevi, mil „narridest said isandad”. Siis tohtisid narrid öelda kurvastavaidki tõdesid võimukandjate kohta. Tõelised narrid olid siiski korintlased, kes lasid endid koorida (salm 20).

Meie seisukohast on hea, et Paulus siin iseennast kiidab. Saame teada midagi, millest ta kusagil mujal ei jutusta ja mida ei leidu Apostlite tegude lugudeski.

Kas Paulus läks kaasa oma vastaste eeskujuga? Kas temagi hakkas kiitma ennast, et ta ei jääks kaotajaks? Tasub panna tähele, millest Paulus kiitleb: raskustest, ahistustest, valust jne (võrdle salm 30).

Tihti tunneb kirik ahvatlust tegutseda maailma kombel. Aga ka siis tuleb olla „soolaks ja valguseks” (Mt 5:13–16). Võistulaulmisel maailmaga jääb kirik alati teiseks. Tuleb kaevuda sügavamale, võtta kaasa midagi uut.

Paulus tunnistas end nõdraks (salm 21), aga just sellisena sai Jumal teda kasutada (2Kr 12:9). „Tugevad” kristlased olid nii ennast täis, et nende ellu ei sobinud enam Jumala töö neis ega nende kaudu.

Salmis 19 tõdeb Paulus, et kui korintlased kord juba olid nii targad, nagu nad arvasid endid olevat, võivad nad kindlasti kuulata hetke kannatlikult Pauluse rumalusi – nad suudavad seda.

Salmi 20 „orjastamine” võib viidata erinevatele seaduse nõudmistele, mida uued õpetajad olid korintlastelt nõudnud.

Apostlite ränk osa (2Kr 11:22–29)

Salm 22 paljastab, et Pauluse vastased olid juutkristlased. Aga seda oli ka Paulus (Ap 23:6; 26.4–5; Fl 3:5).

Pauluse osa ei olnud kerge. Paljud oleks loobunud, aga Paulus oli saanud oma ülesande Jumalalt – ja samas „lubaduse” paljudest kannatustest apostli ülesande tõttu (Ap 9:15–16, võrdle Jr 20:7–18).

Pauluse kannatuste loetelu salmides 24–28 tuletab meile meelde, et Luukas ei ole Apostlite tegudes jutustanud meile sugugi kõike Pauluse tegevusest. Pauluse „kannatuste loetelu” sündmustest jutustab Luukas ainult Pauluse peksmisest Filippis (Ap 16:22–23) ja kividega viskamisest Lüstras (Ap 14:19–20).

Paulust kui Rooma kodanikku ei oleks tohtinud peksta (Ap 22:25–29, võrdle Ap 16:37–39), aga seadusi rikuti, nagu näitab Filippi juhtum.

Juudi seadus (= Vana Testament) lubab kõige rohkem 40 piitsahoopi (5Ms 25:3), aga et loetlemisvea tõttu ei antaks üht liigset hoopi, oli suurim hoopide hulk tegelikult 39 (võrdle 2Ms 23:19: „Ära keeda kitsetalle ta ema piimas!” millest tuletati „seaduse tarastamise” kaudu keeld: „Samal söögikorral ei tohi pakkuda liha- ja piimatoite.”)

Kividega viskamine oli juutide surmanuhtluse viis (salm 25, Ap 7:58–59).

Pauluse reisid lõid mõiste „apostli küüt”.

Tollal oli purjetamine ohtlik. Seda tõestasid Pauluse kolm laevahukku (salm 25). Teekonnal Rooma elas ta üle veel neljanda laevahuku (Ap 27:39–44).

Oma elu lõpus kirjutas Paulus Filippi kristlastele: „Olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.” (Fl 4:11) Samast eluhoiakust kõneleb juba see lõik.

Paulus oli jõudnud teha palju, otse uskumatult palju. Aga ta oli maksnud selle eest ka ränka hinda. Meie sooviksime „noppida saiast rosinaid”: saada kõik Jumala õnnistused valude ja ahistusteta. Kahjuks see ei õnnestu. Just „karm kool” viib meid Jumalale lähemale, nii et Jumal saab meid paremini kasutada.

Salm 29 esitab meile tõsise küsimuse: „Kas ma soovin vastutada teiste kristlaste eest?” Või olen vääralt keskendunud oma päästele?

On hea meeles pidada ka mündi teist külge: mitte keegi – välja arvatud Kristus – ei jaksa kanda kogu maailma hooli ja muresid.

Seega tuleb leida oma osa Jumala plaanis ja olla selles ustav.

Nõrkades vägev Jumal (2 Kor 11:30–33)

Üks ingliskeelne tõlge (New International Version) tõlgib salmi 30: „Kui ma pean kiitlema, siis ma kiitlen neist asjust, mis näitavad mu nõrkust.” Ehk kavatses Paulus esitada rohkem näiteid oma nõrkusest, aga dikteeris ainult ühe.

Üks Rooma sõduri suurimaid auasju oli olla esimesena vallutatud linnas. Paulus lasti korvis müüriaugust alla. Ta ei olnud vallutaja (maises mõttes), vaid pigem „väejooksik”.

Aretas IV oli nabatealaste kuningas, kes valitses oma juudi asualadest idas ja lõunas paiknevat riiki aastail 9–39 pKr. Tema pealinn oli kaljusse raiutud Petra.

Damaskus oli üks kümnest Dekapolise (Mt 4:25; Mk 5:20; 7:31) linnast. Kui nii, siis Aretase ametimees ei saanud vangistada Paulust Damaskuses, vaid pidi saama ta kätte väljaspool linna. Luukas jutustabki (Ap 9:23–25), et valvati just väljaspool väravaid. Öösel, pimeduse varjus, pääses Paulus vahtidest mööda ja tuli Jeruusalemma (Ap 9:26), mis ei jäänud Aretase võimupiirkonda.

Teisest küljest tasub meeles pidada, et meie teadmised tollastest oludest on üsna puudulikud. Võib-olla on Damaskus kuulunud mingil perioodil nabatealaste riigile ja väravate valvamise mõte oli takistada Paulusel linnast välja pääseda.

Paulus alandab ennast, et Kristus saaks ülendatud (võrdle Mt 23:12): „Mina ei ole midagi, Kristus on kõik kõiges!”