Peetruse esimene kiri internetis (Piibel.net)

Sissejuhatus ja taust

Rännumehe teoloogia

Kirja kirjutajana mainitakse apostel Peetrust (1Pt 1:1). Kirja lõpus mainitakse Silvanust (ehk Siilast, Ap 15:32) ja Markust (1Pt 5:12–13). On oletatud, et Silvanus võis kirjutada kirja Peetruse dikteerimise või juhiste järgi. Kirja kreeka keel on nii hea ja kultuurne, et Peetrus vaevalt seda keelt nii hästi oskas.

Ehkki Peetrust peeti Suurkohtus „õppimata ja lihtsaks meheks” (Ap 4:13), pole võimalik öelda, kui hästi ta kreeka keelt oskas. Suurkohtu „määratlus” pidas silmas ennekõike seda, et Peetrus ei olnud kirjatundja; seega ei olnud tal juudi usulist haridust. Peetruse kodukant Genneesareti järve põhjakaldal (Jh 1:44) oli kakskeelne – seal kõneldi üldiselt ka kreeka keelt.

Kirjutamiskohana mainitakse Paabelit (1Pt 5:13; kreekakeelses algtekstis „Babylon”), mida juba varakult tõlgendati kui Rooma varjunime (võrdle Ilm 16:19; 17:5; 9–10).

Kirja saajad olid tänapäeva Türgi kesk- ja põhjaosades „hajali elavad majalised, kes on valitud”. Ehkki nii „valitud” kui ka „hajali elavad” (= diasporaa) võiksid viidata juudi taustaga kristlastele, oletatakse üldiselt, et saajad olid kõik tolle aja – nii paganliku kui ka juudi taustaga – kristlased (võrdle 1Pt 1:14,18 ja 4:3–4, mis vaevalt sobiksid endistele juutidele).

Pole täpselt teada, kes oli asutanud piirkonna kogudused. Paulus kuulutas evangeeliumi Galaatias, aga mitte Bitüünias (võrdle Ap 16:7). Ehk olid kogudused Pauluse ja/või Peetruse õpilaste asutatud. 1Pt 1:12 võiks viidata sellele, et Peetrus ise ei olnud neis kogudustes käinud.

Kirja kirjutamise põhjuseks olid piirkonna kristlasi tabanud tagakiusamised. Osa kristlasi oli usust taganenud, osa needis oma tagakiusajaid. Peetrus julgustas lugejaid jääma Kristusesse, sest ainult nii saavutatakse pääste:

„...keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.”
(1Pt 1:5)

Kirjutamisaeg on 60-ndate algupool. Nero tagakiusamised ei olnud veel tingimata alanud (need ei ulatunud ju Väike-Aasiasse, vaid üksnes Rooma), sest kirjas suhtutakse riigivõimu üsna positiivselt (1Pt 2:13–17). Kirjutamisaasta võiks olla seega 63 või 64.

Kirja ehtsuses on kaheldud järgmistel põhjustel:
1. Kirja kreeka keel on Peetruse kohta liiga hea.
2. Kristlaste tagakiusamised algasid alles pärast Peetruse surma.
3. Kirja sisu on liiga „pauluslik”.
4. Kirjas on liiga palju tsitaate kristlikust pärimusest, traditsioonist.

Nende põhjendustega on kirjutamisajaks pakutud esimese sajandi lõppu, vahest Domitianuse tagakiusamiste aega 90-ndail. Kirjutajaks on peetud mõnd Peetruse õpilast. Mõned peavad aga kirjutajaks mõnd Pauluse õpilast, kes soovis kirjutada Peetruse nimel, et tugevdada kiriku ühtsust.

Esitatud probleemid ei nõua tingimata Peetruse autorsuse eitamist.
1. Hea kreeka keel on seletatav Silvanuse sule jäljega.
2. Juba Apostlite tegudes jutustatakse kristlaste tagakiusamistest. Tegu ei pea olema tingimata riiklikult organiseeritud tagakiusamistega, vaid rahvahulga omavoliga kristlaste vastu (võrdle Ap 19:23–40).
3. Liigne „pauluslikkus” on seletatav Silvanuse mõjuga – oli ta ju Pauluse töökaaslane. Teisest küljest mainitakse 2Pt 3:15–16 Pauluse kirju: seega tundis Peetrus Pauluse mõtteviisi.
4. Ka Paulus kasutas oma kirjades kristlikku pärimust (näiteks Fl 2:5–11).

Samuti tasub meeles pidada, et Peetruse nimel kirjutatud Peetruse evangeelium ja Peetruse ilmutus jäeti Uue Testamendi kaanonit kinnitades välja, kuna neid ei peetud apostlikeks kirjutisteks. Miks oleks pidanud võtma Uude Testamenti Peetruse kirjugi, kui oleks teatud, et neid pole kirjutanud Peetrus, vaid keegi muu?

Kannatage...

Kirjas on üle 30 lühikese julgustuse, mis on tihti seotud kannatustega, mis lugejaid võis tabada (näiteks 3:17). Sõna „kannatus” esineb kirjas kokku 14 korda. Kristuski pidi kannatama, aga ta ei sõimanud oma tagakiusajaid (1Pt 2:21–25).

Peetrus õhutab lugejaid isegi rõõmustama oma kannatustest (1Pt 4:12–19), sest kristlase kannatusedki võivad Jumala riiki edasi viia.

Küsimus oli ka selles, kas usk peab olema elus nähtav või mitte. Kui usku välja näidata, olid tagajärjeks tihti tagakiusamised, ja sellepärast oli ahvatlev mõelda, et usku võiks argielus „varjata” ja olla kristlane üksnes jumalateenistustel. Ometi ei saa kristlasena elada osaaegselt.

Piiskop Bo Giertz kirjeldab Peetruse esimest kirja kui „jutlust oskusest elada ristimises”. Seda nimetatakse ka „rännumehe teoloogiaks”. See sisaldab palju julgustusi usuvõitluseks ja vastupidamiseks usus.

Kirjas on 60 Vana Testamendi tsitaati või viidet.