Peetruse esimene kiri 3. peatükk internetis (Piibel.net)

Teise peatüki lõpus kõneles Peetrus riigivõimu austamisest ning teenijate ja isandate vahelistest suhetest. Kolmandas peatükis on järg abikaasade vaheliste suhete käes.

Kristlasena abielus (1Pt 3:1–7)

Ka Paulus andus juhiseid abikaasadele, vaata Ef 5:21–33; Kl 3:18–19 ja Tt 2:4–5.

Sõna „nõndasamuti” salmis seob abikaasadele antud juhised 2. peatüki juhistega, mis on seotud teenijatega ja riigivõimule kuuletumisega. Salmis 1 on kreeka keeles alistumist tähendav sõna (samuti salmis 5, seevastu salmis 6 on kreeka keeles eri sõna), mis soomekeelses 1992. aasta tõlkes on pehmendatud kuulekuseks (eesti Piiblis on „alistuge”). Ilmselt on arvatud, et alistumine on vastuolus võrdsuse põhimõttega.

Peetrus mõtleb siiski teisiti kui meie aja inimene. Alistumine tähendab nõustumist Jumala seatud korraga. Pane tähele, et ka salmis 7 kasutab Peetrus sõna „nõndasamuti”. Ka mees peab nõustuma Jumala plaanidega. Mees, kes on alistunud Kristuse võimule, ei saa olla perekonnas türann.

Kristlik kirik ei hakanud vägivallaga vastu vanaaja ühiskondlikule korraldusele, vaid muutis inimesi seestpoolt, nii et lõpuks oli muutus vältimatu.

Aga kui abielumees ei ole kristlane? Kas ka siis peab naine alistuma? Põhilähtekohaks on, et Peetrus ja Paulus kõnelevad nõustumisest Jumala tahtega. Ometi on salmid 1–6 kirjutatud just sellist olukorda silmas pidades (vaata salm 1). Kristlike abielunaiste ülesanne ei olnud võita meest endale, vaid Kristusele. Tolles võitluses ei olnud õigeks relvaks mitte väline ilu (salm 4), vaid elu, mis tunnistas ja jutustas Kristuse väest.

Me teame, et kodu on raskeim misjonipõld. Jeesuski pidi tõdema: „...ükski prohvet ei ole tunnustatud oma kodukohas.” (Lk 4:24) Tuttava inimese vigu tuntakse, ja tema sõnumit vastu võtta ei ole sama lihtne kui tundmatu inimese sõnumit, kelle puudusi ei teata. Samuti ütles Jeesus, et puud tuntakse tema viljast (Mt 7:15–23). Usk kannab elus häid tegusid, mis tunnistavad Kristuse väest ja on samas kutseks Jumala riiki (salm 2).

Salmides 3–4 ei keela Peetrus naistele välispidist ehtimist, vaid seab asjad tähtsuse järjekorda, asetades selle hea eluviisi järel teisele kohale. Juba Jesaja noomis oma aja naisi edevuse pärast (Js 3:16–26). Tasub siiski tähele panna, et Peetrus seab kristliku naise eeskujuks Saara, kes oli eriti kaunis naine (1Ms 12:14). Seega ei ole küsimus välises ilus või selle puudumises, vaid selles, mis on inimese sees.

Teine põhjus valida Saara võib olla see, et tema mees Aabraham seati kristlase eeskujuks (Rm 4:1–12; Gl 3:6–14; Jk 2:21; vaata ka Lk 13:16, kus juudi naist nimetatakse „Aabrahami tütreks”). Saara hüüdis Aabrahami isandaks (salm 6, 1Ms 18:12), mis oli tollal tollal austust väljendav pöördumine.

Peetrus õpetab, et kurjale ei tohiks vastata kurjaga. Kui abielumees ähvardab oma naist tema usu pärast (salmid 6–7), peab naine tegema head, mitte vastama kurjale kurjaga. Usust ei tohiks siiski loobuda mitte mingis olukorras, nagu Peetrus ütles Suurkohtu ees (Ap 4:19).

Meestele antakse nõu olukorras, kus ka naine on kristlane (salm 7). Ilmselt oli väga haruldane, et naine ja lapsed ei järgnenud perekonnapeale uude usku (võrdle Ap 16:31–34).

Astja ehk osapool (soome 1992. aasta Piibel) lähtub kreeka sõnast „skeuos” (vaata ka „tööriist” Ap 9:15; „saviastja” 2Kr 4:7, „astja” = oma ihu 1Ts 4:4).

Pane tähele viidet võrdsusele salmis 7: „Osutage naistele austust nagu elu armuanni kaaspärijatele...” Naise halb kohtlemine on takistuseks ühisele palvele (salm 7) ja isegi kõigele siirale palvele: kui ollakse tülis ligimesega, tuleb temaga kõigepealt ära leppida ja alles siis tulla Jumala juurde (Mt 5:23–24).

Kannatus ja heategevus (1Pt 3:8–17)

Peetrus kirjutab pika lõigu kannatusest (3:8–4:19). Lugejale jääb mulje, et mingit süstemaatilist tagakiusamist veel ei olnud, vaid tegu oli kristlaste sattumisega usu pärast rahva meelepaha alla.

Peetrus võtab eri rühmadele antud juhised kokku salmides 8–9. See lõik meenutab Pauluse juhiseid Rm 12:9–21; Ef 4:1–3,31–32; Kl 3:12–15 ja 1Ts 5:13–22. Mõned piibliuurijad oletavad, et taustaks võib olla algkirikus üldisemalt kasutatud manitsuste loend, mida tsiteerivad nii Peetrus kui ka Paulus.

Jeesus kuulutas ette, et tema järgijaid kiusatakse usu pärast taga (Mt 5:44; Lk 6:27–30), aga temagi õhutas kristlasi, et nad tagakiusajaid õnnistaksid, mitte neaksid.

Salmides 10–12 tsiteeritakse Ps 34:13–17. Peetrus tsiteeris sama psalmi juba varemgi: 1Pt 2:3-s on tsitaat Ps 34:9-st. Salmid 10–12 on tõsine meeldetuletus, et kuigi kristlased ei tasu oma tagakiusajaile kätte, ootab viimaseid Jumala kohus, kui nad ei alandu meelt parandama.

„Innukad” (salm 13) tuleb samast kreeka sõnast, millest on tuletatud selooti, vastupanuliikumise meest tähendav sõna. Salmi 13 mõte on Paulusel märksa ulatuslikumalt Rm 8:31–39. Kristlase suurimat aaret ei saa temalt keegi ära võtta, kuna see on talletatud taevas.

Salmide 14–15 taustal on hea korrata Suure Reede sündmusi: Peetrus salgas Jeesust kolm korda (Lk 22:54–62). Peetrus teadis, kui lihtne oli karta ja „unustada” Jeesusest tunnistada. Sõnum ristist on siiski maailma ajaloo suurim uudis, seepärast peaks maailma iga inimene saama seda kuulda. Puudutab see ju iga inimest.

Jeesus tuletas oma järgijaile meelde, et pole vaja karta neid, kel on meelevald vaid selles maailmas ja elus, vaid tuleb karta neid, kel on meelevald meie igavese saatuse üle:

„Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!”
(Mt 10:28)

Need, keda kiusatakse taga sellepärast, et nad usuvad Kristusesse, on õndsad ja pärivad taevariigi (Mt 5:10–12). Nad ei päri seda tagakiusamiste pärast – selles maailmas kiusatakse taga mitmesuguseid inimesi –, vaid oma usu pärast.

Salmis 15 tsiteerib Peetrus Js 8:12–13: „Pidage pühaks vägede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm!” Tasub tähele panna, et Jesaja kirjakohas kõneldakse vägede Issandast (Jahve Seebaotist), keda Peetrus samastab Jeesusega.

„Mina ja Isa oleme üks.”
(Jh 10:30)

Salmis 16 kõneldakse kreeka keeles „heast käitumisest Kristuses”. Soome 1992. aasta Piiblis on see tõlgitud „heaks käitumiseks kristlastena”. Kristlasena käitumine on Kristuses olemine, aga taas on uus piiblitõlge – asjata – vältinud grammatiliselt halba väljendit „Kristuses”. Peetruse ja Pauluse kasutatud termin oli halb kreeka keel, aga sellest pole vaja teha „head tõlget”.

Salmis 17 rõhutab Peetrus, et tuleb hoiduda patust, mitte kannatusest. Kannatust pole vaja otsida, aga kui selle vältimine tähendab patustamist, tuleb valida kannatus Kristuse pärast.

Kristuse kannatamine ja ülendamine (1Pt 3:18–22)

Peetrus tuletab lugejaile meelde, et Jeesus Kristus kannatas süütuna (salm 18). Meie, inimesed, ei saa iialgi öelda, et oleme süütud. Seevastu Jeesus ei olnud teinud ühtki pattu (1Pt 2:22; Hb 4:14–16). Kuna Jeesus ei pidanud surema oma pattude tõttu, vabastas tema surm patu meelevallast kogu inimkonna.

Kristus andis igavese, lõplikult piisava ohvri, mida ei saa ega tohi täiendada:

„Sest üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks.”
(Hb 10:14)

Salmi 18 lõpp on raskesti mõistetav. Ilmselt soovib Peetrus ütelda, et Jeesus suri samasugust surma nagu kõik teisedki inimesed, aga surm ei suutnud teda kinni hoida, vaid ta tõusis Jumala Vaimu väel surnuist üles (Ap 2:23–24).

Peetruse kirju seletades tõdeb usupuhastaja Martin Luther, et salm 19 on üks Uue Testamendi raskeimaid salme, millele ta ei suuda anda kindlat seletust. Seda salmi tõlgendades on hea olla ettevaatlik. Meile on jutustatud väga vähe surmajärgsetest sündmustest. Kahetsusväärselt sageli hakkab kujutlusvõime täiendama „puuduvaid andmeid”.

Selle salmiga kaasneb mitmeid küsimusi, millele ei ole lihtne saada kindlaid vastuseid.

Millal läks Jeesus surmavalda?
1. Juba Noa ajal?
2. Surma ja ülestõusmise vahelisel ajal?
3. Ülestõusmise ja taevaminemise vahelisel ajal?

Mida Jeesus kuulutas?
1. Päästvat evangeeliumi?
2. Sõnumit surma võitmisest?
3. Seadust ja kohut?

Kellele Jeesus kuulutas?
1. Noa ajal surnuile?
2. Kõigile surmavallas olijaile?
3. Langenud ingleile? (1Ms 6:1–4; 2Pt 2:4–5; Jd 6)

Eri tõlgenduste vahel on väga raske valida. Ühe paralleeli pakub 1Pt 4:6, kus Peetrus ütleb, et ka surnutele on kuulutatud evangeeliumi.

„Kristlik õpetus lühidalt” (Kristinoppi lyhyesti esitettynä, 1948) õpetab (artikkel 107):

„Surmas lahkuvad keha ja vaim teineteisest. Keha saab jälle mullaks, aga vaim ootab Kristuse tulemise päeva. Õigetele on see ootus rahu ja Jumala lähedus, jumalatutele vaev ja kohtu ootus.” (Kristinoppi 107)

Kristuse surmavallas käimine oli ainukordne: me ei saa mõelda, nagu tuleks pärast surma veel uus võimalus kuulda evangeeliumi ja pöörduda.

Peetruse esimestele lugejatele on tema mõte olnud selge. Meile enam mitte. Ehk on mõistmise võti see, et Noa aegseid inimesi peeti judaismis suurimateks patusteks (võrdle Mt 24:37–39; Lk 17:26–27). Ehk soovis Peetrus ütelda, et evangeeliumi on kuulutatud isegi kõige suurematele patustele. Ka meie ei peaks inimesi valima, vaid kuulutama evangeeliumi kõigile.

Apostlikus usutunnistuses on Jeesuse surmavalda minek paigutatud surma ja ülestõusmise vahele. Paljud oletavad, et usutunnistuse vormi on mõjustanud mh see Peetruse kirja koht.

Näib, et Peetrus on soovinud kõnelda Noast, et saaks ühendada veeuputuse ja kristliku ristimise. Jeesus kõneles oma kannatusest kui ristimisest (Mk 10:38; Lk 12:50).

Laeva ehitamine oli armuaeg (salm 20). Jumala kohus tuli alles veeuputuses. Ka kristliku kiriku aeg on armuaeg, ja seegi lõpeb Jumala seatud hetkel. Kuni Jumala kohtuni on võimalik pöörduda, pärast seda mitte.

Soome 1992. aasta Piiblis on salmi 20 lõpp tõlgitud seletavalt. Kreekakeelses algtekstis ei ole sõna „laev”, seal kõneldakse vaid pääsemisest vee kaudu (eestikeelsed tõlked on siin täpsemad). Noa ajal oli vesi Jumala kohtu vahend: see uputas jumalatud. Samuti ei päästa kedagi ristimisvesi kui niisugune, vaid sellega seotud Jumala tõotus päästa. Noa uskus Jumala tõotust veeuputusest ja pääses. Igaüks, kes usub Jumala tõotust ristimise armust, pääseb.

Ristimine ei ole tavaline pesemine (salm 21), see pole isegi mitte patust loobumise märk, vaid Jumala lepingu märk. Soome eelmise Kirikupiibli sõnastus on siin problemaatiline, sest see kõneleb hea südametunnistuse palumisest (ka eesti tõlgetes on juttu nõudmisest/taotlemisest, mis tegelikult vastab kreekakeelsele tekstile). Raskuspunkt on siirdunud inimese teole. On tõsi, et vaadeldav kreeka sõna tähendas palumist, aga juba enne Uue Testamendi aega tähendas see ka kaubandusliku lepingu või liidu sõlmimist.

Piiblis ei ole leping (soome keeles kasutatakse mõistet „liit”) kahe võrdse osapoole vaheline kokkulepe, vaid olukord, kus tugevam osapool teeb pakkumise nõrgemale, mille nõrgem osapool heaks kiidab. Meie, patused inimesed, ei saa Jumalalt lepingut nõuda või selle osas nõu pidada, me saame vaid vastata tema armupakkumisele.

Ehkki ristimine tähendab kurjast loobumist, on viimane on ristimise tagajärg (võrdle 1Pt 2:1; Jk 1:21). Ristimine on suremine patule (Rm 6:2).

Uuestisünd toetub Kristuse ülestõusmisele, milles ta võitis patu ja surma meelevalla (salm 21; 1Pt 1:3). Uuestisünd on Jumala, mitte inimese tegu.

Kristusele on alistatud kõik maa peal ja taevas (salm 22). Tema istub aukohal Isa paremal käel.