Peetruse esimene kiri 2. peatükk internetis (Piibel.net)

---

Sõna selge piim (1Pt 2:1–3)

Salmis 1 on üks Uue Testamendi pahedeloetelusid: kurjus ja kavalus, silmakirjatsemine, kadetsemine ja keelepeks (vaata ka Rm 1:29–31; 2Kr 12:20; Gl 5:19–21; Ef 4:25–32; Kl 3:8–9; 1Tm 1:9–10). Need loetelud viitavad sellele, et kogudustes on algusest peale tulnud võidelda patu vastu. Sellele võitlusele kutsutakse ka tänapäeva kristlasi.

Pane tähele väikest sõna „siis” salmis 1: see viitab eelöeldule: 1:23-s kõneldi uuestisünnist. Uuestisünnil on teatavad tagajärjed: Jumala Püha Vaim hakkab kristlases tööd tegema. Seda tööd ei tule takistada, vaid edendada.

Salmi 1 taustaks võib olla tava, mida algkirikus teadaolevalt järgiti: enne ristimist võttis ristitav seljast vanad riided – vana elu mahajätmise märgiks – ja pani pärast ristimist selga uued riided (võrdle Ef 4:22–24).

Mõned teadlased arvavad, et salmi 2 „äsjasündinud” võib olla viide sellele, et Peetruse esimene kiri on ristimisjumalateenistusel peetud jutlus. See ei pea olema tingimata nii. Ka mujal Uues Testamendis kõneldakse piimast kui toidust (1Kr 3:1–3; Hb 5:11–14), aga neis kohtades kõneldakse kristlastest, keda on ristitud juba mõni aeg enne kirja kirjutamist.

Vastsündinud laps nõuab loomu poolest emalt piima. Kristlastele peaks Piibli lugemine ja kristlaste osaduse otsimine olema sama loomulik.

Sõna selge piim (salm 2) tähendab solkimata, lahjendamata, koorimata piima. Vanaajal lahjendati nii piima kui ka eriti veini veega (vaata 2Kr 2:17). Jumala sõna teenijad vastutavad selle eest, et nad ei püüaks muuta Jumala Sõna sõnumit – et nad ei võtaks sellest midagi ära ega lisaks sellele midagi juurde.

„Kasvaksite” on kreeka keeles passiivi vormis: kristlase kasvamine on Jumala tegu (võrdle 1Kr 3:5–7). Me ei suuda end ise „kasvatada”. Sõltume Jumala antud kasvust.

Salmis 3 on nähtud viidet armulauale (võrdle Jh 6:32–35).

„Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juure, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu!”
(Jh 6:35)

Iga kristlane on maitsnud Jumala heldust. Salmi 3 lõpp on tsitaat Ps 34:9-st.

„Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib.”
(Ps 34:9)

Nurgakivi ja kuninglik preesterkond (1Pt 2:4–10)

Salmi 4 alguses („Tulles tema juurde”) on kreeka keeles sõna, millest on tuletatud pöördunut tähendanud sõna ehk „proselüüt”.

Pilt kivist, mille inimesed hülgasid, aga mille valis Jumal (salm 4), on tuntud mujalgi Piiblis. Jeesus seostas selle mõistujutuga kõlvatutest viinamäe rentnikest (= Iisrael; Mt 21:42–44). Peetrus ühendab selles lõigus kolm Vana Testamendi kivist kõnelevat kirjakohta:

Salmis 6 tsiteerib ta Js 28:16:

„Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse: kes usub, see ei tunne rahutust.”

Salmis 7 Ps 118:22:

„Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks."

ja salmis 8 Js 8:14:

„Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks ja pahanduskaljuks mõlemale Iisraeli kojale, lõksuks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele.”

Jeesust mitte üksnes ei hüljatud, vaid temast sai ka komistuskivi, pahanduskalju (vaata ka Rm 9:33: „...nagu on kirjutatud: „Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse.””)

Peetrus kasutas sama kujundit, kõneldes Suurkohtu ees.

„Jeesus on „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks”.”
(Ap 4:11)

Mõte sellest, et juudid lükkasid Kristuse tagasi, on Apostlite tegudes Peetruse kõnedes tihti esil (Ap 2:22–36; 3:13–15; 10:39–42).

On hea meeles pidada, et Jeesus nimetas Peetrust „Kaljuks” (Mt 16:18; Jh 1:42). Peetrus mõistis, et kogudust ei saanud ehitada tema enda najale, vaid ainus õige ehituspaik on Kristus-kalju (Mt 7:24–27).

On palju arutletud, kas ehitise vundamendis olev kivi tähendab Piiblis „alus- ehk nurgakivi”, millele ehitis toetub, või „tipukivi” – võlvi ülemist kivi, mille najal võlv koos püsib (võrdle Ef 2:20). Mõlemad seletused on võimalikud. Nurgakivi on kogu ehitise kandja. Tipukivi najal püsib võlv ja kogu ehitis koos. Kristus on nii meie usu alus kui ka alalhoidja.

Salmide 5 ja 9 alusel kõneles Luther kõigi kristlaste üldisest preesterlusest. Kõik kristlased on saanud ristimise läbi ka Jumala riigi preestri pühitsuse. Kreeka keeles kasutatakse selles seoses erinevat sõna kui kõneldes koguduse „ametikandjatest” (kellest Peetrus kõneleb hiljem, 1Pt 5:1–4). Juba Vanas Testamendis (2Ms 19:6) peeti kogu Iisraeli pühaks preesterkonnaks, aga sealgi oli selle kõrval Aaroni preesterlus. Need kaks ei välista teineteist, vaid täiendavad.

Vana Testamendi ajal oli kõigil peale Aaroni soost preestrite rangelt – surmanuhtluse ähvardusega – keelatud osaleda ohvritalitustel (4Ms 3:10). Rahvas tohtis ohverdada ainult „tänuohvrit” ehk sõnalist tänu ja ülistust Jumalale (Ps 50:14; 51:19; 107:22; 141:2). Samaks on kutsutud ka kristlased: Jeesus on teinud kõik patu- ja lepitusohvrid tarbetuks.

„...nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.”
(Hb 9:28)

Järele jäävad vaid tänuohvrid (Rm 12:1; 15:16).

„Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.”
(Hb 13:15–16)

Salm 7 tuletab meile meelde, et Kristuse tõttu toimub suur jagunemine. Seal, kus kuulutatakse päästvat evangeeliumi, avaneb ka hukatus neile, kes ei võta Jumala pakutud päästet vastu.

Salm 8 kõneleb Jumala tehtud valikust. Me peame alati meeles pidama, et suurim ime on mitte see, et Jumal ei ole valinud kõiki inimesi päästeks, vaid see, et Jumal on valinud kas või osa patustest päästeks. Kellelgi ei ole põhjust uhke olla, igaüks on valitud Jumala armust (5Ms 7:7):

„...et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.”
(1Kr 1:29)

Kuninglik preesterkond on kutsutud kuulutama Jumala suuri tegusid. Vana Testamendi ajal tuli templis peetud tänusöömaaegadele kutsuda kaasa kõrvalisi isikuid, et Jumal saaks enamatest suudest suurema tänu.

On tähtis märgata, et Peetrus ei pea pühaks, valitud rahvaks Iisraeli, vaid kristlasi (vaata 5Ms 4:20; 7:6; 14:2; 28:9; Js 43:21; 44:1–2; Ml 3:17; Ef 1:4). Hoosea ettekuulutus (Ho 1:6; 2:25) sai teoks paganais: nad ei olnud Jumala valitud rahvas, aga Kristuses võttis Jumal nad oma rahvaks (Rm 9:25).

Maailmas, aga mitte maailmast (1Pt 2:11–12)

Peetrus tuletab meelde, et kristlased on – või vähemalt peaksid olema – maailmas muulased (majalised, salm 11; võrdle 1Pt 1:1). Muulase staatus tähendab ka seda, et ei nõustuta elama selle maailma väärtuste ja eesmärkide järgi.

See, et kristlased teistest erinesid, tekitas eelarvamusi ja vägagi kummalisi süüdistusi nende vastu. Neid süüdistati mh inimsöömises, kuna armulauas võeti vastu Kristuse ihu ja verd.

Kristlaste elu kas kriipsutab nende sõnumi alla või tõmbab sellele kriipsu peale. Kui elu on sõnadega vastuolus, usuvad kõrvaltvaatajad seda, mida nad näevad, mitte seda, mida nad kuulevad (vaata Mt 5:16 ja 1Pt 3:1–2). Elamine vastupidiselt kristlikele õpetustele viib ka selleni, et kõrvaltvaatajad põlgavad ja isegi pilkavad Jumalat (võrdle Js 52:5; Rm 2:17–29).

Millist olukorda peab silmas salmi 12 lõpp? Võimalusi on kaks: soosingupäev või kohtupäev. Üldiselt seostub mõte Jumalaga kohtumisest tema kohtu täideviimisega (3Ms 18:25; Jr 8:12; 11:23), aga on ka kirjakohti, kus Jumalaga kohtumine tähendab halastust (Lk 1:78).

Kui on mõeldud kohtupäeva, tuleb küsida, kas hukatusse minev inimene suudab Jumalat ülistada. Kindlasti tuleb tal tunnistada Jumala kohtu õiglust, aga see on midagi muud kui ülistamine.

Ma arvan, et loomulikum võimalus on soosinguaeg: siis võivad kristlaste head teod juhtida inimesi päästele ja Jumalat ülistama (võrdle Ap 16:19–34).

Kristlane ja riigivõim (1Pt 2:13–17)

Sellega algab lõik (kuni 3:12-ni), kus Peetrus annab kristlastele nõu erinevateks olukordadeks. Väikeses katekismuses nimetab Martin Luther neid nõuandekogusid (vaata ka Ef 5:21–6:9; Kl 3:18–4:1; Tt 2:2–15; 1Jh 2:12–14) meelespeaks (soome keeles „huoneentaulu” ehk seinaleht).

Põhjendatult on küsitud, kas Nero (kes oli keiser 54–68) tagakiusamiste järel oleks kirjutatud keisrist ja Rooma ülemvõimust nii positiivselt.

Salmides 13 ja 17 on kreekakeelses tekstis „kuningas” (nagu ka eestikeelses Piiblis; kreeka „basileios”), aga soomekeelses uuemas tõlkes on see asendatud Roomat valitsenud „keisriga”.

„Inimlikku korda” (salm 13) saaks tõlkida täht-tähelt „inimlikuks looduks” või „loodud inimesteks”. Sellega rõhutatakse, et kuningas (keiser) ei ole jumal, vaid inimene. Samale asjale viitab salmis 17 see, et nii „kõiki” kui ka „kuningat” tuleb austada, aga vaid Jumalat karta. Keisrile tuleb anda see, mis kuulub keisrile, ja Jumalale see, mis kuulub Jumalale (Mt 22:21; vaata ka Mt 10:28 ja Ap 4:19).

Esimesed kristlased sattusid Rooma riigivõimuga probleemidesse, sellepärast käsitletakse riigivõimu küsimust paljudes Uue Testamendi kirjades: Rm 13:1–7; 1Tm 2:1–3; Tt 3:1–3. Ühiskondlik kord on Jumala hea tahe (salm 14). Aga juba esimesed kristlased pidid märkama, et ühiskond ei talitanud alati õigesti, vaid saatan – kes on selle maailma vürst (Lk 4:5–7) – paneb omad võitlema Jumala omade vastu. Ometi tuleb kurjale vastata heaga, mitte kurjaga (salm 15).

Ainust tõelist vabadust saab leida Jumalas. Jumalast lahus elav inimene on patu ori (Rm 6:20–23). Kristlase vabadus ei tähenda siiski vabadust kõigest, vaid üksiti kohustutakse täitma Jumala tahet, saama Jumala ja ligimeste teenijaks:

„Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju.”
(1Kr 9:19)

„Kurjuse kate” salmis 16 viitab ilmselt neile, kes kasutasid kristlase vabadust stiimulina lihale. Erinevaid vabaduse püüdlejaid on kirikus olnud kõigil aegadel. Vabadus patust ei tähenda vabadust teha pattu, vaid vabadust pattu mitte teha.

Kannatage Kristuse eeskuju kohaselt (1Pt 2:18–25)

Salmis 18 (soomekeelses Piiblis „palvelija” ehk teenija) ei ole kreekakeelses algtekstis tavapärane orja tähendav sõna „doulos” (salm 16), vaid „oiketees” – siseori, toateenija.

Kristlasel on vaid üks valikuvõimalus: teha head – ka siis, kui teda koheldakse halvasti (salm 19). Kõigi teenijate isandaile ei meeldinud uus usk ja nad tegid sellepärast oma teenijate elu kibedaks.

Peetrus tuletab meelde, et parim põhjus süütuna kannatada on see, et ollakse teel taevasse. Ei tasu loobuda usust, et kergemini toime tulla, sest igavest elu ei tasu vahetada millegi vastu, mida see maailm suudab pakkuda. Kui tulekski kannatada oma usu pärast, oldaks siiski võitjad, kui usust kinni peetaks ega loobutaks taevariigist.

Jeesus oli ennustanud, et kristlasi kiusatakse usu pärast taga (Mt 10:24–31; Mk 8:34–38). Jeesus oli andnud ka eeskuju, kannatades ise süütult (salm 21). Jeesus ei olnud teinud pattu (Ap 3:14; 2Kr 5:21; Hb 4:15; 7:26; 1Pt 1:19; 1Jh 3:5), aga siiski tuli tal kannatada kurjategija surmanuhtlust.

Kuidas on arm see, kui sind ahistatakse (salmid 19–20)? Osa tõlkeid ongi sõnastanud salmi 20 lõpu: „...osutute Jumalale kõlblikeks” vms. Kannatamine võib olla arm siis, kui Jumal on saanud meis teha tööd nii, et usk on saanud tähtsamaks kui miski muu. Meie iseeneses ei soovi kannatada evangeeliumi pärast. Selleni saab meid viia vaid Jumala töö meie sees, ja see on alati arm.
– Vaata armu kohta Peetruse esimesest kirjast: 1Pt 1:2,10,13; 3:7; 4:10; 5:10,12.

Peetrus oli valetanud (salm 22) Suurel Reedel (Lk 22:54–62).

„Aga üks teenijatüdruk nägi teda tule valgel istuvat ja ütles ainiti tema peale vaadates: „Ka tema oli koos Jeesusega.” Peetrus aga salgas: „Naine, ma ei tunne teda.””
(Lk 22:56–57)

Salmis 23 viidatakse Kristuse kannatusloo sündmustele:

„Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale tema kohta ei vastanud Jeesus midagi.
Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei kuule, mida kõike nad sinu vastu tunnistavad?”
Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks.”
(Mt 27:12–14)

Sama kordus siis, kui Jeesus oli Pilaatuse ees ja kui Jeesus risti löödi (Mt 27:34–44).

Salmis 24 on kreeka keeles vaid „puu”, aga see tähendab just ristipuud (Ap 5:30; 10:39; 13:29; Gl 3:13).

Võimalik, et salmide 22–25 taustaks on jumalateenistuse liturgia osa või mõni muu Peetruse kirjast vanem kristlik tekst. Olgu tegu Peetruse tekstiga või tsitaadiga, need on koostatud Jesaja raamatu 53. peatüki Issanda kannatava sulase hümni tsitaatide alusel:
„Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust” (salm 22) on tsitaat Js 53:9-st.
„...ta kandis ise meie patud” (salm 24) on Js 53:12-st.
„...tema vermete varal te olete saanud terveks” (salm 24) on Js 53:5-st.
„Teie olite ju „nagu lambad ekslemas”” (salm 25) on Js 53:6-st.

Elu kristlasena ei saa toetuda millelegi muule kui Jeesuse lepitussurmale meie eest Kolgata ristil.