Peetruse esimene kiri 1 internetis (Piibel.net)

---

Valitud majalistele (1Pt 1:1–2)

Peetrus ei tutvusta end mingil moel (salm 1). Ta on seega tuntud. Samuti ei kaitse ega põhjenda ta mingil moel oma staatust apostlina, nii on ka see tema kirja lugejaile iseenesestmõistetav (võrdle Mt 16:16–19).

Peetrus nimetab kirja saajaid valituteks (salm 1). Kristlased on Jumala valitud. Iisrael oli Jumala valitud rahvas, aga kuna nad lükkasid Jeesuse tagasi, valis Jumal endale paganaist uue Iisraeli (vaata Rm 9–11; Gl 6:16). See väljend viitab ka asjaolule, et kristlaseks saamine on Jumala tegu, mitte inimese saavutus (võrdle Ef 1:4 ja 1Pt 2:9–10).

Kirja saajad elasid „hajali” (salm 1). Kreeka keeles on siin sõna „diasporaa”, mida kasutati eriti hajali elavate juutide kohta. Juba tollal elas enamus Rooma riigi umbes neljast miljonist juudist väljaspool Palestiinat. Pärast juutide ülestõusu ja Jeruusalemma hävitamist (70 pKr) kahanes „isade maal” elavate juutide osakaal veelgi.

Aga Peetrus ei kõnele siin juutidest, vaid kristlastest. Nad elasid muulastena selles maailmas:

„Armsad, ma manitsen teid kui majalisi ja võõraid siin ilmas.”
(1Pt 2:11)

„...ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures. Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil...”
(2Kr 5:8–9)

Muulane (eesti piiblitõlgetes läbivalt „majaline”) on ilma kodukohaõiguseta. Elu juurde muulasena kuulub ka vähemuse staatus. Iisraellased tunnistasid endid olevat muulased:

„Ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees: „Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana väheste inimestega. Aga ta sai seal suureks, vägevaks ja arvurikkaks rahvaks.”
(5Ms 26:5)

Nende esiisa Aabraham pidi elama muulasena Kaananimaal.

„Mina olen teie juures võõras ja majaline.”
(1Ms 23:4)

Kristlastele saab osaks sama saatus:

„Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.”
(Hb 13:14)

Kirja saajad elasid viies Väike-Aasia provintsis – tollal moodustasid Bitüünia ja Pontos ühe provintsi. See piirkond asub tänapäeva Türgi põhjaosas, Musta mere rannikul.

Pane tähele: salmis 2 on kõik kolm Kolmainsuse persooni (võrdle Mt 28:19; 1Kr 12:3; 2Kr 13:13).

Soome 1992. aasta Kirikupiibel kõneleb Jumala plaanist (salm 2). Too kreeka sõna tähendab täht-tähelt etteteadmist (nagu on eestikeelses Piiblis), aga mõte Jumala plaanist on hea: pääste toetub Jumala plaanidele. Päästelugu on ka päästeplaan.

Verega piserdamine kuulus vana lepingu jumalateenistuse juurde. Kui Jumal tegi Iisraeli rahvaga lepingu, piserdas Mooses rahvast ohvriloomade verega (2Ms 24:4–8; võrdle Hb 9:11–14,18–28).

„Ja Mooses võttis verd ning
piserdas rahva peale, öeldes:
„Vaata, see on selle lepingu veri,
mille Issand teiega on teinud
kõigi nende sõnade põhjal!”
(2Ms 24:8)

Ka Paulus kasutab mõne oma kirja algustervituses sõnapaari „armu ja rahu” (salm 2; Gl 1:3; Ef 1:2).

Kannatuste kaudu võidule (1Pt 1:3–12)

Evangeelsetel koosolekutel tõotatakse vahel: „Tule Jeesuse juurde, siis lahenevad kõik su probleemid!” Peetrus ei tõota kristlastele hõlpsat, probleemideta elu, pigem vastupidi. Aga kristlase elul on õige sihtpunkt: taevas.

Selleski lõigus tõuseb esile Kolmainsus: salmides 3–5 kõneldakse Jumalast, salmides 6–9 Kristusest ja salmides 10–12 Pühast Vaimust.

Paljudes Pauluse kirjades järgneb algustervitusele Jumala ülistamine. Peetrus järgib sama skeemi.

Salm 3 viitab ristimisele: ristimises me saime Jumala lasteks, selles me sündisime uuesti (Jh 3:3–7; Rm 6:3–5; Kl 2:11–13; Tt 3:5; Jk 1:18).

„ta päästis meid –
mitte õiguse tegude tõttu,
mida meie nagu oleksime teinud,
vaid oma halastust mööda,
uuestisünni pesemise ja
Püha Vaimu uuendamise kaudu.”
(Tt 3:5)

Meid sünnitati; seega ei tegutsenud meie, vaid jutt on Jumala teost. Sama kriipsutab alla jutt pärandi saamisest (salm 4): seda ei teenita välja, vaid see saadakse.

Kristus oli esimene surnuist ärganute seas:

„Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist,
uudseviljana magamaläinutest.”
(1Kr 15:20)

Kristuse ülestõusmine tõotab sedasama kõigile, kes temasse usuvad. Sellepärast on kristlastel elav lootus; Jumala headus on midagi sõnul kirjeldamatut.

Taevas on nii imeline, et Peetrus kõneleb sellest vaid eituste vormis (salm 4).

Jumal aitab meid igapäevasel eluteel (salm 5). Me ei saaks jääda kristlasteks ilma Jumala tööta meis. Pääste tehti täielikuks Kolgatal, aga alles siis, kui Kristus tagasi tuleb, saab see avalikuks kõigile maailma inimestele (salm 5).

Jumala hoolitsus ei tähenda, et Kristuse omad ei satugi kannatustesse oma usu pärast (salm 6; Rm 5:3; Jk 1:2–4). Katsumuste abil on näha, kas usk on ehtne või mitte (salm 7). Kui see osutub ehtsaks, katsumustes vastu pidavaks usuks, toob see au Kristusele.

Tulevane kirkus on palju suurem kui ahistused, mida kogeme teel taevasse.

„Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.”
(Rm 8:18)

„Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au...”
(2Kr 4:17)

Juba Vanas Testamendis võrreldi metalli puhastamist kuumuses Jumala omade katsumustega (Ps 66:10: hõbe; Js 48:10: hõbe; Jr 6:29: väärismetalli testimine; Ml 3:3: hõbe ja kuld).

„Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse.”
(Ps 66:10)

Salmis 8 kõneleb see, kes on näinud oma silmaga: „Kuigi te ei ole näinud Jeesust maa peal, nagu mina olen näinud...” Usus ei ole oluline see, mida me näeme või mida oleme näinud oma silmaga, vaid see, millesse me usume ja mille peale paneme oma lootuse:

„Jeesus ütles talle:
„Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud?
Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.”
(Jh 20:29).

Usu eesmärk on pääste (salm 9). Hing tähendab siin kogu inimest.

Salmides 10–12 tuleb esile Vana Testamendi tekstide mitmekihilisus. Ühest küljest kõnelesid need oma aja inimestele, teisest küljest sisaldasid need ettekuulutusi ja eelkujusid tulevasest Messiast ning muudest päästeloo sündmustest (Lk 24:44; Rm 1:2; 2Pt 1:19–21).

Osa ettekuulutusi täitus juba Vana Testamendi ajal:

„...panin mina, Taaniel, raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku kohta – seitsekümmend aastat.”
(Tn 9:1–2)

Osa ettekuulutusi täitus Jeesuses ja osa täitub alles viimseil päevil. Kuna Jumal on tõotuste andja ja tagaja, võime uskuda, et veel täitumata ettekuulutused täituvad sama kindlasti kui need, mis on juba täitunud.

Salmis 11 kõneldakse Püha Vaimu asemel Kristuse Vaimust. Peetrus soovib sellega rõhutada, et Vana Testamendi prohveteid juhtis sama Vaim nagu Jeesust:

„Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse...”
(Lk 4:14)

„Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud.”
(Lk 4:18)

Sama vaim juhib kristlasi:

„Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.”
(Jh 14:26)

„Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.”
(Jh 16:7)

Peetrus toonitab, et prohvetid kõnelesid just tulevasest Messiast.

Et inglidki igatseksid vaadata (sama sõna esineb ka Jh 20:5) sellesse päästesse, rõhutab kristlastele osaks saava pääste väärtust. See on julgustus: vaadake, kui väärtusliku anni on Jumal andnud, sellest ei tasu loobuda.

„Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas ning saanud ülemaks inglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime.”
(Hb 1:1–4)

Olge pühad (1Pt 1:13–21)

Salmiga 13 algab pikk julgustuste ja nende põhjenduste osa, mis lõpeb alles enne lõputervitust (1Pt 5:12–14).

Väike sõna „seepärast” on väga tähtis. Piiblis antakse julgustusi kristlikuks eluks alles siis, kui on esmalt jutustatud, mida Jumal on juba teinud. Meie teod toetuvad alati Jumala täide viidud teole Jeesuses. „Ega head teod ei tee head inimest, vaid hea inimene teeb häid tegusid.” (Luther)

Vöötamine (salm 13) tähendas riiete pikkade hõlmade vöö vahele sidumist, et need ei oleks takistuseks tööd tehes. Meie võiksime kõnelda „käiste üleskäärimisest”. Kui iisraellased valmistusid lahkuma Egiptusest Tõotatud maa poole, pidi nad sööma paasalammast vöötatuina, et olla valmis lahkuma mis tahes hetkel (2Ms 12:11). Ka kristlased peaksid olema iga hetk valmis lahkuma sellest muulase staatusest taevasse:

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada.”
(Lk 12:35–36)

„Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!”
(Mk 13:33–37)

Peetrus kõneleb kainusest (salm 13) kaks korda ka mujal: 1Pt 4:7 (olge... kained) ja 1Pt 5:8 (selles salmis tähendab soomekeelne tõlge: olge valvsad). Kainus tähendab vaimulikku „selget mõistust”, seda, et ei lasta end pillutada igasugu õpetuste tuultel (salmi 13 lõpp):

„Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises.”
(1Pt 1:13)

„... kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada...”
(Ef 4:13–14)

Meie lootusel on vaid üks alus: Jumala arm (salm 13; vaata ka salm 21).

Me oleme Jumala lapsed (salm 14), sest Jumal on sünnitanud meid oma lasteks (1Pt 1:3,23). Sellepärast võime hüüda Jumalat Isaks (salm 17).

Usu juurde kuulub kuulekus (salm 14) Jumala tahtele:

„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.
Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.”
(Rm 12:1–2)

Kristlane tohib lasta Jumalal end juhtida, nagu ka Iisrael liikus kõrberännakul pilve- ja tulesamba juhtimisel (2Ms 13:17–22).

„Ja Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel. Ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest.”
(2Ms 13:21–22)

Paganlus oli teadmatuse aeg (salm 14). Sellest kõnelevad ka need piiblikohad:

„Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud,
kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada.”
(Ap 17:30)

„Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes. Just seepärast nad võõrastavad, et te nendega ei jookse kaasa sellesama ulaelu voolus ja teotavad teid...”
(1Pt 4:3–4)

Roomakatoliku kiriku pühakukskuulutamise praktika on viinud paljusid eksiteele: mõeldakse, et pühad on vaid mõned eriti vagad kristlased. Ometi nimetatakse Uues Testamendis kõiki kristlasi pühadeks (salmid 15–16). Meie pühadus on Jumala pühadus.

„Paulus, Jumala tahtmisel Kristuse Jeesuse apostel, ja vend Timoteos – pühadele, kes on Kolossas, ustavatele vendadele Kristuses...”
(Kl 1:1–2)

Salmis 16 tsiteeritakse 3Ms 11:44–45. Vaata ka 3Ms 19:2 ja 20:7.

„...mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha!”
(3Ms 11:45)

Salmi 17 saab mõista kahtviisi:

1. Ehkki me võime nimetada Jumalat Isaks, on ta ka Kohtunik, keda meil tasub karta ja kellele kuuletuda.

2. Ehkki Jumal on erapooletu kohtunik, on ta ka meie Isa, kes ei mõista meie üle kohut meie teenete järgi.

Võib-olla on Peetrus teadlikult kirjutanud „kahemõtteliselt”. Need, kes mõtlevad, et Jumal on leplik taadike taevas, saavad hoiatuse, et ta on ka Kohtunik. Need, kes kardavad kohut mõistvat Jumalat, leiavad hoopis armastava Isa.

„Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.”
(Jh 3:18)

„Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.”
(Jh 3:36)

„Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.”
(Rm 8:1)

Kreeka keeles on tegu tähendav sõna ainsuses (salm 17). Seega võiks tõlkida: „...mõistab erapooletult kohut igaühe teo järgi...” (võrdle Jh 5:24) Usk Jeesusesse on ainus „tegu”, millele pööratakse tähelepanu viimses kohtus.

Jumalakartus (salm 17) tähendab Jumala tahtele vastavat elu:

„Issanda kartus on tarkuse algus;
hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda;
tema kiitus kestab igavesti.”
(Ps 111:10)

„Karda Issandat ja tagane kurjast!
See on su ihule terviseks ja
luudele-liikmetele kosutuseks.”
(Õp 3:7–8)

„Issanda kartus on tarkuse algus ja
Kõigepühama äratundmine on arukus.”
(Õp 9:10)

Muulasepõlve (majalisepõlve, salm 17) tähendavast kreeka sõnast (paroikia) on tulnud mõnessegi keelde kogudust tähendav sõna, näiteks inglise „parish”. Selles ajas peaksid kristlased jääma muulasteks.

Salmide 18–19 alusel sõnastas Luther Väikese katekismuse teise – päästet käsitleva – õpetuse seletuse:

„...minu ISSAND, kes on lunastanud minu, hukkaläinud ja äraneetud inimese, saanud mind kätte kõigist minu pattudest, surmast ja kuradi meelevallast mitte kulla või hõbeda, vaid oma püha, kalli verega ning oma süütu kannatamise ja surmaga...”

Lunastamine (salm 18) oli tolle aja inimestele argielust tuttav: orja võidi vabaks lunastada, makstes tema eest nõutud summa. Vanas Testamendis oli lunastus ohvriteenistuse tähtis osa; näiteks tuli lunastada kõik Iisraeli esmasündinud (2Ms 13:13).

Kristus lunastas meid oma verega.

„...kelles meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda.”
(Ef 1:7)

„...sest sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest...”
(Ilm 5:9)

Meie patuvõlg on tasutud (Kl 2:13–15). Jeesus oli Vana Testamendi ohvriseadustes nõutud veatu tall (2Ms 12:5; 3Ms 23:12; Js 53:7; Jh 1:29; 1Kr 5:7), kes ohverdas oma vere meie pattude lepitamiseks:

Ta ütles:

"See on minu veri, lepingu veri, mis ära valatakse paljude eest.”
(Mk 14:24)

„...kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.”
(Hb 9:14)

Kristus on viinud meid meie tühistest eluviisidest (salm 18; Jr 16:19–21; Rm 1:21; Ef 4:17–19) üle Jumala riiki.

„...me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on...”
(Ap 14:15)

„Aegade lõpul” (salm 20) tähendab nelipühajärgset aega. Jeesus täitis Jumala tahte. Tema järel ei tule enam kedagi, kes paneks aluse uuele ajastule päästeloos. Kogu nelipühajärgne aeg on lõpuaeg: lepitus on juba sooritatud, nüüd oodatakse vaid Jumala kohtu täideviimist (Ap 2:17; Hb 1:1; 1Jh 2:18). Paulus kõneleb ka „viimsetest aegadest” (1Tm 4:1; 2Tm 3:1), mille all ta peab silmas Kristuse tagasitulemisele eelnevaid viimseid aegu. Me ei oska paika panna mingit selget piiri, millal algavad „viimsed ajad”. Kristlane peab olema kogu aeg valmis Kristuse teiseks tulemiseks (salm 13).

Peetrus ütleb, et me usume Kristuse kaudu (salm 21). Kristus sünnitab meis usu. Me saame uskuda üksnes Kristuse töö kaudu ja abil.

„...siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks.”
(Ap 11:18)

„Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.”
(Rm 11:36)

Üksnes usk saab anda ehtsa, püsiva lootuse (salm 21).

Issanda sõna püsib igavesti (1Pt 1:22–25)

Mõned piibliteadlased arvavad, et Peetruse esimene kiri ei olegi päris kiri, vaid kirja pandud jutlus, mis on peetud ristimisjumalateenistusel. Nad arvavad, et ristimine sooritati 1Pt 1:21 ja 22 vahel. Seega on senine kõne peetud ristimata inimestele ja sellest edasi äsjaristituile (võrdle salm 23 ja 1Pt 2:2).

Piiskop Bo Giertz tuletab meelde, et õigesti mõistetuna ei ole ristimine üksnes mineviku sündmus, vaid igapäevane usuelu. Salmis 23 on kreeka keeles perfekti vorm, mis tähendab jätkuvat tegevust. Seega peaks ristimine olema meile jätkuvalt ajakohane asi; iga päev tuleks naasta ristimise armu juurde. Sellepärast ei ole vaja tingimata mõelda, nagu oleks Peetruse esimene kiri kirjutatud äsjaristituile.

Kristlaste omavaheline armastus (salm 22) saab toetuda üksnes Kristuse uuestisünnitavale armastusele (salm 24; Jh 13:34–35; 1Ts 4:9–10).

Pane tähele, et puhastusvahendiks ei ole vesi, vaid Jumala sõna (salm 23; 1Kr 6:11).

Piiblis on tõde (salm 22) alati miski, mida tuleb teha. See ei ole üksnes teadmine, vaid ka tegevus.

Jumala Sõna on elav ja püsiv (salm 23; Mt 24:35). Jumala Sõna elavus tähendab, et sel on vägi teha teoks see, mida ta tõotab.

„Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.”
(Lk 1:37)

Salmides 24–25 on tsitaat Js 40:6–8-st. Salmis 9 on Jesajal tõotus: „Vaata, teie Jumal!” Peetrusel vastab sellele: „Ja see on see sõna, mis teile rõõmusõnumina on kuulutatud.” Piiblis kohtume elava Jumalaga.