Luuka evangeelium 20 internetis (piibel.net)

Jeesuselt küsitakse volitusi (Lk 20:1–8)

Luukas jutustab kokku kuuest vaidlusest Jeesuse ja tema vastaste vahel vaiksel nädalal. Markus ütleb, et ollakse vaikse nädala teisipäevas (Mk 11:19–20). Luukale on tähtsam vestluse koht: Jeruusalemma tempel (salm 1).

Esimene vaidlus puudutab Jeesuse volitusi. Kindlasti on selle taustaks eriti templi puhastamine (Lk 19:45–48). See oli ju selge vastuastumine preestrite võimule. Aga kindlasti oli selle taga Jeesuse tegevus laiemaltki – eriti oli Jeesuse vastaseid mitu korda ärritanud pattude andeksandmine.

Küsimusega vastamine oli rabide vestlustes tavaline (salm 3). Igaüks taipas, et Ristija Johannest puudutav vastus oleks samas vastus küsimusele Jeesuse volituste kohta. Samas tuli vastata küsimusele, kas Jumal saab kõnelda üle preestrite, kirjatundjate ja templi kultuse. Jeesuse vastased – Suurkohtu preestrid ja ilmikliikmed (salm 1), kes üldiselt olid omavahel halbades suhetes – hakkasid nüüd kalkuleerima, ja lõpptulemus oli see, et nad ei söandanud vastata midagi.

Suurkohus ei sallinud Ristija Johannese tegevust tema populaarsuse tõttu. Variserid olid küsinud temalt ta volituse kohta (Jh 1:19–27), aga see ei olnud viinud kuhugi. On selge, et Suurkohtu liikmed ei uskunud, et Johannes võiks olla prohvet, aga kuna rahvas uskus, et neljasaja-aastane vaikus oli lõpuks lõppenud, ei söandanud rahva usuline juhtkond Johannest rünnata.

Aus vastus oleks olnud liiga ohtlik (salm 6) – nii jäi ainsaks võimaluseks vaikida (salm 7). Nad valisid lihtsaima tee. Teisiti talitas näiteks märter Stefanos: ta teadis hästi, et ausa vastuse peale visatakse ta tõesti kividega surnuks, aga ta ei vaikinud (Ap 6:12–7:60).

Et Jeesuse vastased ei vastanud, tähendas see, et nad ei olnud suutelised hindama vaimulikke küsimusi – aga just see oli Suurkohtu ülesanne. Nad näitasid, et on oma ülesandes ebapädevad. Nii ei vastanud ka Jeesus nende küsimusele (salm 8). On mõttetu vastata inimestele, kellele tõde ei tähendanud midagi. Ehkki tegelikult ta vastas mõistujutuga, mis on salmides 9–19.

Juba varem oli Jeesuselt küsitud volitusi (Jh 2:18–22), aga siis lõppes vestlus sellega, et küsijad said temast valesti aru: nad mõtlesid, et ta kõneleb Jeruusalemma templist, mitte oma ihust.

Mõistujutt viinamäe rentnikest (Lk 20:9–19)

Tollal oli eriti Galileas palju talusid, mis olid välja renditud. Rikas omanik võis elada ennekõike Jeruusalemmas või Roomas ja võtta oma talu eest renti. Seekord ei tahtnud rentnikud renti maksta. Selle taustal võib näha Talmudi – juudi Seaduse seletuse – õpetust, et kui maa omandus on ebaselge ja rentnik on hoidnud maad enda valduses vähemalt kolm aastat, võib ta nõuda maad endale. Sellega kaasnes veel soov tappa pärija (salm 14). Kui ühele kuriteole – rendi maksmatajätmine; aga rendi maksmine oleks ju näidanud, kellele maa kuulub – lisatakse teine kuritegu – pärija tapmine –, võib lõpptulemus olla maa saamine endale.

Omaniku teenijate kohtlemine muutub üha halvemaks (salmid 10–12). Omaniku selja taga oleks olnud seadus, aga ta on mõistetamatult kannatlik ja saadab lõpuks oma poja asju ajama (salm 13). Omakasu taga ajades tapavad rentnikud poja väljaspool viinamäge (salm 15), sest veri oleks rüvetanud maa ja teinud toodete müümise võimatuks. Ka Jeesus suri väljaspool linna (Jh 19:17; võrdle Hb 13:12–13, aga tema surm pühitses kogu inimkonna).

Samasugune silmakirjalikkus oli see, et juutide juhid ei soovinud minna Pilaatuse paleesse, et nad ei rüvetuks, sest siis nad poleks saanud süüa paasalammast – aga Jeesuse tapmine valesüüdistuste alusel neid ei vaevanud (Jh 18:28).

Poja tapmine pani lõpuks omaniku kannatuse katkema: ees seisab rentnike karistamine ja talu andmine teistele.

Vaimulikus elus on mõistujutu sõnum selge. Iisrael on olnud truudusetu Tõotatud rahvas. Vana Testamenti võiks nimetada taganemise ajalooks. Nüüd on Jumal läkitanud oma ainsa, armsa Poja (salmis 13 on sama väljend nagu Lk 3:22-s, kui taevast kostis hääl seoses Jeesuse ristimisega). Ta tapetakse ja Jumala riik antakse paganaile (Rm 11:11–12). Mõistujutt ei meeldi kuulajaile (salm 16).

Nurgakivist (salm 17) on Piiblis juttu nii Vanas kui ka Uues Testamendis (vaata näiteks Js 8:14; Tn 2:34; Lk 2:34). Üks selliseid kohti on vahetult enne hoosanna-lõiku Psalmis 118 (salm 22; hoosanna-salmid 25–26), mida rahvas oli veidi varem Jeesusele hüüdnud (Lk 19:38).

Suurkohtu saadikud mõistsid, et olid saanud vastuse oma küsimusele (salm 19), aga nad soovisid talitada nagu mõistujutu rentnikud: tappa ainsa, armsa poja – ometi ei annaks see neile Jumala riigi omandiõigust. Salm 14 näitab, et Jeesus teadis oma vastaste plaani teda tappa (võrdle Lk 19:47), aga seegi ei takistanud neid.

Selles peatükis kasutab Luukas kolme erinevat aega tähistavat kreeka sõna:
salmis 9 khronos – jooksev aeg;
salmis 10 kairos – tähtaeg;
salmis 34 aioon – ajastu.

Jumal annab aega pöörduda – aga mitte lõpmatuseni!

Küsimus maksu maksmisest keisrile (Lk 20:20–26)

Taas kord on soomekeelne 1992. aasta Kirikupiibel teksti „täiendanud”. Salmi 19 alusel on otsustatud, et „nad” salmi 20 kreekakeelses algtekstis tähendab kirjatundjaid ja ülempreestreid. Matteus (Mt 22:15–16) ja Markus (Mk 12:13) ütlevad, et küsijad olid variserid ja heroodeslased. Minul on raske mõista nii „dünaamilist” tõlkimist – mis loob pealegi asjatu vastuolu eri evangeeliumide vahel. (Eestikeelsed tõlked piirduvad siin asesõnaga „nad”.)

Salmis 21 kõnetatakse Jeesust kui rabi. Imekspandavalt tihti on sedalaadi lipitsemisel inimeste vahel tulemust. Küsimus ise (salm 22) on sama laadi nagu: „Kas oled juba lõpetanud oma naise peksmise?” Sellele ei saanud küsijate meelest vastata ei eitavalt ega jaatavalt, ilma et see oleks põhjustanud probleeme. Ilmselt nad ootasid ja lootsid, et Jeesus vastab eitavalt. Siis oleks saanud teda viia roomlaste ette kui mässuõhutaja (võrdle salm 20). Jeesuse vastust „mäletati” hiljem just nii: „Ta keelab anda keisrile pearaha.” (Lk 23:2). Juutide usulised vaidlused ei sunniks roomlasi langetama Jeesusele surmaotsust, aga just selle poole sihtisid tema vastased (vaata Jh 18:31). Sellepärast tuli leida roomlastele piisavalt raske süüdistus – nagu mäss.

Aga kui Jeesus oleks manitsenud maksu maksma, oleks rahvas pöördunud Jeesuse vastu.

Tegu oli teatava isikumaksuga, mida tuli maksta Rooma rahaga ja mille tulu läks keisri isiklikuks tarbeks. Seega oli vagal juudil mitmeid põhjusi olla selle maksu vastu. Maksurahasid oli muidugi mitmesuguseid, mitmete keisrite aegadest, ja peale selle vermiti neid nii ladina keeles, mis oli riigi ametlik keel, kui ka kreeka keeles, mis oli eriti riigi idaosa ühiskeel. Tol ajal oli keisriks Tiberius, kes vermis ladina rahadele teksti: „Keiser Tiberius jumaliku Augustuse (kummardatava) poeg.” Ka kreekakeelsetel rahadel kõneldi Augustusest kui jumalast. See oli muidugi jõledus juutidele.

Vaga juut ei oleks tohtinud tuua sellist paganlikku raha templi territooriumile, aga kellelgi küsijal oli see olemas (salm 24).

Kirikuisa Tertullianus on esitanud Jeesuse vastusele (salm 25) huvitava tõlgenduse: „Anna keisrile raha – sellel on tema kuju – ja Jumalale süda – sellel on tema kuju.” Võrdle 1Ms 1:27:

„Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi,
Jumala näo järgi lõi ta tema,
ta lõi tema meheks ja naiseks.”

Vagam oleks olnud pigem loobuda sellisest paganlikust rahast ja maksta sellega maksu kui hoida seda enda käes! Tegelikult said juudid Rooma suurest riigist kasu – nad olid ju kaupmehed ja käsitöölised. Aga nad ei olnud valmis selle eest maksma.

Usupuhastaja Martin Luther õpetas kahest regimendist ehk valitsusvõimust maailmas: vaimulikust ja ilmalikust. Mõlemad on Jumala tahe. Pane tähele ka seda, et Paulus manitses teenima riigivõimu, ehkki ta ise oli saanud Rooma võimu poolt palju kannatada (Rm 13:1–8).

Salmis 23 kasutatud kreeka sõna tähendab tõesti salakavalust, mitte intriigi, nagu see on Soome Kirikupiiblis 1992.

Küsimus ülestõusmisest (Lk 20:27–40)

Saduserid (salm 27) olid juutide Suurkohtus enamuses. Nad olid Taaveti ja Saalomoni kaasaegse preester Saadoki järeltulijad (1Kn 1:8; 2:35), kõrgeim preesterkond. Tollal oli see liikumine väga ilmalikustunud, nad ei uskunud ülestõusmisse, inglitesse ega vaimudesse (Ap 23:8), samuti ei aktsepteerinud nad variseride kogutud suulist pärimust. Pühadeks kirjutisteks pidasid nad vaid viit Moosese raamatut. Nende religioon oli praktiliselt täiesti siinpoolne. Võib ütelda, et praegune liberaalne lääne kristlus meenutab paljus saduserlust.

Saduserid hindasid Jeruusalemma templit ja selle jumalateenistust – olid nad ju kõrgeim vaimulikkond ja said selle kaudu võimu. Saduserid olid võimukandjad, mitte mõtlejad. Nad soovisid teha koostööd roomlastega; see tagas nende võimu säilimise. Aastal 70 pKr toimunud Jeruusalemma hävingu järel jäi ainsaks judaismi suunaks variserlus. Saduseride mõtteviisi tuntaksegi ainult nende vastaste ja juudi ajaloolase Josephuse kaudu.

Nende küsimus näis toetuvat Piiblile (salm 28), aga vastuses näitas Jeesus, et nende probleem oli just selles, et nad ei tundnud Jumala ilmutust (Mt 22:29; Mk 12:24). Nad moonutasid Jumala ilmutust, näitamaks, et see on vale ja mõttetu. Samuti talitavad tänapäeval ateistid oma ristiusu kriitikas.

Saduseride küsimus oli seotud juutide arusaamisega maast. Nad pidasid kõike maad Jumalale kuuluvaks. Joosua juhtimisel toimunud maaletuleku järel oli Tõotatud maa jagatud suguvõsadele ja peredele. Maa ei tohtinud minna ühelt suguvõsalt teisele. Maad ei saanud müüa, seda sai vaid rentida järgmise juubeliaastani (mis oli iga 50. aasta ; 3Ms 25), mil see läks tagasi algsele suguvõsale.

Sellepärast pidi olukordades, kus mees suri lastetuna, tema lähim meessoost vallaline sugulane abielluma lesega ja esimesena sündinud last loeti kadunud mehe lapseks, kes päris oma isa varanduse ja maa. Seda nimetati leviraatabieluks (4Ms 36:1–13; 5Ms 25:5–6; vaata ka Rt 4:1–6).

Saduseride idee oli näidata ülestõusmise võimatust – ei saanud ju naine olla ülestõusmises kõigi seitsme mehe naine (salm 33). Variserid arutlesid ka selliste küsimuste üle. Nende kujutelm ülestõusmisest oli suures osas selline, et tulevane elu on „praeguse parandatud trükk”. Nad oleksid vastanud, et naine oleks ülestõusmises abielus oma esimese mehega. Variserid õpetasid, et ülestõusmises saadakse ka lapsi.

Omal ajal mõjutas islami arusaama ülestõusmisest just variseride õpetus. Islami ühe tugeva küljena ongi öeldud, et see ahvatleb oma surmajärgse elu täpse kirjeldusega.

Jeesuse vastus on hoopis teistsugune: ülestõusmine ei ole selle aja jätk, vaid seal oleme kui inglid (salm 36 – me sooviksime, et Jeesus oleks jutustanud rohkem). Taevas on vaid üks pere; me kõik oleme Jumala lapsed.

Ka mujal Piiblis ei jutustata sellest, mis saab pärast ülestõusmist, vaid ennekõike sellest, mida seal ei ole (Js 25:8; salm 36: ei ole surma).

Pane tähele ka teist kriitikat saduseride õpetuse vastu: inglid on olemas.

Lõpuks selgitab Jeesus saduseridele veel, et juba Moosese raamatud õpetavad ülestõusmist: kui Mooses kohtus Jumalaga põleva põõsa juures, esitles Jumal end Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalana (2Ms 3:6) – need olid juba ammu surnud. Aga Jumalale on kõik elavad (salm 38), sellepärast peab olema ülestõusmine.

Pane tähele, et salmis 35 kõneleb Jeesus nende ülestõusmisest, kes pääsevad – selle kirjakohaga ei saa põhjendada õpetust, nagu poleks hukatust olemas.

Kirjatundjad olid mitmes suhtes lähedal Jeesuse õpetusele – nii oli neil nüüd lihtne asuda Jeesuse poolele. Variseride suhted saduseridega olid halvad. Saduseridest kõneldakse Uues Testamendis vaid mõned korrad – Luuka evangeeliumis vaid siin: nad olid Jeesusest nii kaugel, et neil ei tekkinud isegi vaidlusi Jeesusega.

Sellega lõppes soov Jeesust küsitleda (salm 40).

Taaveti poeg ja Taaveti Issand (Lk 20:41–44)

Nüüd oli Jeesuse kord küsida. Rabid pidasid Psalmi 110 messiaanlikuks psalmiks – nagu teisigi Taaveti nn kuningapsalme.

„Issand ütles minu Issandale:
„Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased
su jalgealuseks järiks!””
(Ps 110:1)

Jeesuse küsimus on: kui Messias on Taaveti järeltulija – seega temast väiksem –, kuidas ta saab siis olla ka Taaveti isand – temast suurem?

Vastus on iseenesest lihtne: Messias on Taaveti poeg, tema järeltulija, aga ka Jumala Poeg, mistõttu ta on ka Taaveti Issand (siin sobibki kasutada suurt algustähte kui jumalikkuse märki).

Rabiinlik kirjandus vaikib kogu Psalmist 110 järgmised kakssada aastat. Nad ei olnud sellele mõelnud ja Jeesuse antud vastus sellele probleemile neile ei sobinud. Pane tähele ka seda, et kui Jeesust Suurkohtus üle kuulates küsiti, kas ta on Messias, vastas ta, viidates just Psalmile 110 (Lk 22:69).

Matteus ütleb, et keegi ei vastanud Jeesusele midagi (Mt 22:36). Jeesus näitas taas, et nende maise messia ootus on vale. Aga kuna teine võimalus oleks olnud pidada Messiat inimeseks saanud Jumalaks, ei jäänud ühtki variseridele sobivat vastusevarianti.

Hoiduge kirjatundjatest! (Lk 20:45–47)

IMatteusel järgneb vaidlustele pikk Jeesuse hädahüüete loetelu kirjatundjatele ja variseridele (Mt 23:1–39). Matteus kirjutas juutidele, aga Luukas paganaile; nii oli temal vähem vajadust kirjatundjaid kritiseerida (võrdle siiski Lk 12:1–3, kus on kriitikat ka variseride kohta).

Jeesus ütleb, et kirjatundjad on süüdi kolmes patus: auahnuses, ahnuses ja enesega rahulolus (salmid 46–47; võrdle Mt 6:1–6).

Kirjatundjate ametirõivaste hulka kuulus pikk kuub (salm 46, mis on ka preestrite stoola eeskuju). Nende jumalateenistus oli suures osas näidend, väline ettekanne (salm 46). Valgusest oli saanud pimedus (Lk 11:35).

Kirjatundjate õpetuse eest ei tohtinud võtta palka, aga kingitused olid võimalikud (salm 47). Vastutasuks leskedelt saadud päranditele lubati palveid (salm 47; kahjuks ei ole selline asi tundmatu ka tänapäeva kristluses).

Kirjatundjad tegid ka head: nad hoidsid alal Vana Testamendi heebreakeelset teksti ja juutide pärimust.