Luuka evangeelium 19 internetis (piibel.net)

Meie vastutus, Taaveti Poja tee risti poole (Lk 19 – 21)

---

Sakkeus (Lk 19:1–10)

Ilmselt on palmipuudepühale eelnev reede – sabatipäeval ei reisitud. Jeeriko oli jõukas linn. Sealt algas tõus Jeruusalemma suunas. Tee tõusis sel lõigul üle kilomeetri, ehkki vahemaa kahe linna vahel oli umbes 27 kilomeetrit.

Variserid pidasid tölnereid „lootusetuteks juhtumiteks”: nad ei saanud hüvitada oma ülekohtuseid tegusid, sellepärast ei saanud nad pääseda. Selle hoiaku taga oli ka poliitika – tölnerid olid ju vallutaja teenistuses. Sakkeus oli tölnerite ülem (salm 2).

Rooma tollisüsteem oli väga kaval: tollipunkte müüdi oksjonil – „kõrgem pakkumine võidab”. Nii sai riik alati oma osa. Võitja ülesanne oli koguda vähemalt riigile makstav summa tollimaksu. Aga kuna kontroll süsteemi üle õieti puudus, kippusid tollipunktide valdajad nõudma rohkem maksu: kõik, mis ületas tolliametnike palgad ja riigile makstava summa, oli tollipunkti rentniku kasum. Jeeriko kaudu kulges karavanitee itta, nabatealaste pealinna Petrasse, mis on endiselt turistide vaatamisväärsus Jordaanias. Nii oli tollipunkt tulus ja Sakkeus rikas (salm 2).

Nimi Sakkeus paljastab, et ta oli juut (võrdle salm 9). Nimi tähendab „puhas”, „süütu”, „õige”. See võis olla ka lühend teisest nimest, mis tähendas „Jumal on puhastanud”. Inimeste silmis oli Sakkeus kõike muud kui puhas ja süütu: ta oli vallutaja poolele siirdunud patune.

Sakkeusel oleks olnud võimatu rajada teed läbi rahvamassi: põlatud meest ei oleks läbi lastud. Kuna ta oli lühikest kasvu (salm 3), jäi viigipuu otsa ronimine ainsaks võimaluseks Jeesust näha (salm 4). Kindlasti mõtles ta, et keegi ei märka teda puu suurte lehtede tagant. Aga Jeesus nägi ja „lasi end kutsuda” Sakkeuse külaliseks (salm 5).

On raske öelda, kas Jeesus oma kaaskonnaga ööbis Sakkeuse majas – Luuka kasutatud sõna võib tähendada ka ööbimist, mitte üksnes külastust. Jh 12:1-s öeldakse, et Jeesus ööbis laupäeva ja pühapäeva vahelisel ööl Betaanias. Siirdumine sabatipäeval Jeerikost Jeruusalemma oleks olnud Seaduse järgi liiga pikk teekond.

Salmis 5 on kreeka keeles sõna „ dei”, mis kujutab jumalikku sundust, Jumala tahet. Taas kord saab Jeesuse lahkusele patuste vastu osaks vastuseis (salm 7). Aga Jeesus pidas oma ülesandeks just patuste kutsumist Jumala riiki. Ta tuli otsima ja päästma kadunuid (salm 10).

Sakkeus lubas korvata kõik omatehtud ülekohtu neljakordselt (salm 8). Moosese Seadus nõudis, et süü heastamisel tuleb lisada 20 % (3Ms 5:24), varguse puhul tuli loom hüvitada nelja- või viiekordselt (2Ms 21:37; 2Sm 12:6). Rooma seadus nõudis neljakordset hüvitamist – võiksime siis mõelda, et kuna Sakkeus oli Rooma teenistuses, valis ta Rooma hüvitamisviisi, ehkki see oli talle rangem kui juudi praktika. Peale selle lubas ta anda poole oma varandusest vaestele.

Variserid õpetasid, et viiendik on suurim osa, mis tuleb anda heategevuseks. Aga Sakkeus ei arvutanud: tema süda oli uueks saanud. Raha ja varandus olid kaotanud oma tähenduse. Temas valitses nüüd usk ja Jeesus.

Pääste asjas on üksnes „täna” (salm 9; võrdle 2Kr 6:2) – mitte eile või homme. Pane tähele ka: „sellele kojale” tähendas kogu pere – selle hulka loeti tollal peale laste ka teenijad (võrdle Ap 16:31) – pääsemist. See lugu tõendab, et ka rikas võib pääseda (võrdle Lk 18:18–27).

Jälle kasutab Jeesus enese kohta nimetust „Inimese Poeg” (salm 10). Selle juured olid Taanieli raamatus (Tn 7:13). Evangeeliumides kasutab seda üksnes Jeesus, Apostlite tegudes ka esimene märter Stefanos (Ap 7:56) ja Ilmutusraamatus Johannes (Ilm 1:13).

Sulastele usaldatud rahad (Lk 19:11–27)

Sellel mõistujutul on ajalooline taust. Kui Heroodes suri aastal 4 eKr, määras ta kuningriigi testamendiga oma pojale Heroodes Arhelaosele. Aga muidugi otsustas asja lõplikult Rooma keiser. Nii läksid Arhelaos ning tema vennad Filippus ja Heroodes Antipas Rooma. Juudid ei soovinud (salm 14) isegi isast julmemana tuntud (vaata Mt 2:22) Arhelaost kuningaks ja nad saatsid 50 mehest koosneva saatkonna Rooma paluma, et Arhelaosest ei saaks kuningat.

Rooma keiser andis Arhelaosele valitseda vaid poole tema isa kuningriigist ehk Judea, Samaaria ja Idumea (ehk Edomi, kust Heroodese sugu pärines) – ja ta võinuks saada valitsusalasid juurde, kui ta osutunuks heaks valitsejaks. Temast tehti vasall. Tema vendadest said nelivürstid ja nende valitsuse alla anti Heroodes Suure kuningriigi muud osad.

Pääsenud võimule, lasi Arhelaos järgmisel paasapühal hukata oma 3000 vastast (võrdle salm 27). Peagi sai selgeks, et Arhelaos osutus kõlbmatuks valitsejaks, ning ta tagandati aastal 6 pKr ja pagendati Galliasse. Pärast seda olid Judea ja Samaaria Rooma maavalitsejate alluvuses. Jeesuse avaliku tegevuse ajal oli maavalitsejaks Pontius Pilaatus.

Arhelaos seostub mõistujutuga ka selle kaudu, et ta oli ehitanud uuesti üles tema isa Heroodese ehitada lastud, aga tulekahjus hävinud talvepalee, mis asus Jeerikos, seega päris lähedal.

Juudid ootasid ilmalikku messiat, kes taastaks Taaveti riigi. Sellepärast oli Jeesuse Jeruusalemmale lähenedes õhus mõte, et nüüd algab too Taaveti kuningriik (võrdle salm 38, kuningas). Jeesus soovis näidata, et tema (taevane) kuningriik ei tule veel praegu, vaid esmalt läheb ta tagasi oma Isa juurde taevasse ja sealt ta tuleb omal ajal teist korda võimu ja väega. Jüngridki ei olnud vabad ilmaliku messia ootusest (võrdle Lk 24:21; Ap 1:6).

Pane tähele, et raha anti kümnele sulasele (salm 13), aga hiljem kõneldakse vaid kolmest. Oleks oodanud, et teenijaid oleks olnud apostlite hulk ehk kaksteist. Ka muus osas on see mõistujutt meile meeldetuletuseks, et mõistujuttudes ei pea alati püüdma leida seletust igale üksikasjale.

Kuldraha (salm 13; eestikeelses Piiblis „nael”; kreeka keeles „miin”; samast rahast kõneldakse ka Tn 5:25; vaadeldava raha ehk „miini” väärtus oli 100 teenarit) on pisut eksitav sõna. Kõige ilmsemalt oli tegu saja teenari ehk drahmiga, mitte ühe rahaga – pole teada sellist raha tollest ajast. See summa vastas umbes neljale kuupalgale – seega polnud tegu nii väga suure summaga. Matteuse evangeeliumi sarnases mõistujutus (Mt 25:14–30) kõneldakse talentidest, aga tegu on siiski eri mõistujutuga.

Salmis 14 on ennustus Jeesuse enese saatusest nädal hiljem. Suure Reede rahvahulk ei hüüdnud teda oma kuningaks, vaid ristile (vaata Lk 23:21).

Esimene ja teine teenija (salmid 16–19) olid saadud rahaga kaubelnud. Ühel oli see õnnestunud paremini kui teisel. Tasu oli saadud rahaga võrreldes tohutult suur: naela kohta tuli linn oma maksutuludega.

Kolmas teenija (salmid 20–21) oli talitanud vastupidiselt oma isanda selgele käsule (salm 13): ta oli raha ära peitnud. Seega ei olnud ta talitanud selle järgi, mida ta teadis (võrdle 5Ms 29:28). Ta ei olnud söandanud anda seda isegi rahavahetajate kätte, sest ta kartis, et nende äritegevus ebaõnnestub ja lõpptulemuseks on kahjum. Ta saab kohtuotsuse vastavalt oma sõnadele: ta teadis, mida oleks pidanud tegema, aga ei teinud (salmid 22–23). Võime öelda, et kolmas sulane mõtles ainult iseendale. Ta ei soovinud mingil viisil oma isandat teenida.

Halva sulase raha anti edukale sulasele, hoolimata teiste sulaste vastuseisust (salmid 24–26). Ta oli juba tõendanud oma võimekust, sellepärast usaldati talle rohkem vastutust. Nii on ka Jumala riigis: see, keda Jumal saab kasutada, saab vastutust ja ülesandeid juurde.

Mõistujutu lõpus karistab kuningas karmilt neid, kes ei soovinud teda kuningaks (salm 27). Selles on lihtne näha viidet Jeruusalemma hävitamisele aastal 70 pKr (võrdle salmid 43–44).

Salmis 21 kasutatakse soomekeelses 1992. aatsa Kirikupiiblis sõna „ armoton” (armutu), mida ei saa pidada õnnestunuks. 1938. aasta soomekeelne Kirikupiibel kasutab siin sõna „ ankara” (karm). Sama kreeka sõna on tõlgitud „karmiks” 1992. aasta soomekeelses Kirikupiiblis Rm 11:22. Eestikeelsetes 1968. ja 1997. aasta tõlgetes on kasutatud sõna „vali”.

Salmi 23 tõlkes on sõna „pank”, mis on tuletatud itaaliakeelsest pinki tähendavast sõnast – seega palju hilisemast ajast. Kreeka keeles kõneldakse lauast (trapedza), mis viitab rahavahetajate lauale.

Mida soovib see mõistujutt meile õpetada? Selgeim õpetus on ustavus saadud ülesandes.

Variserid olid kuulsad oma ettevaatlikkuse poolest; nad olid koostanud juurde sadu eri keelde. Võib öelda, et nad mõtisklesid palju, mida – eriti sabatipäeval – ei tohi teha. Ilmselt ähvardas selline hoiak ka algkirikut. Ärijuhtide tuntud tarkus on: „Kindlaim viis viga teha on teha mitte midagi!” Sama ütleb vanasõna: „Tegijal juhtub!”

Kristlastena on meil Jumala antud ülesanne, mis jätkub kuni Kristuse aulise taastulemiseni. Me ei tohi peita saadud ande ja olla passiivsed. Võime ütelda, et usus kas arenetakse või taandarenetakse – paigalseis on võimatu.

Sellega lõpeb Luuka pikk kirjeldus Jeesuse teekonnast Jeruusalemma (Lk 9:51–19:27). Järgmised sündmused toimuvad juba Jeruusalemmas.

Jeesus ratsutab Jeruusalemma (Lk 19:28–40)

Selle loo tähendus ilmneb selles, et ka Johannes – kes vaid harva jutustab midagi, millest ka teised evangelistid on juba jutustanud – kirjeldab Jeesuse ratsutamist Jeruusalemma (Mt 21:1–9; Mk 11:1–10; Jh 12:12–16).

Nüüd algas täht-tähelt tõus üles Jeruusalemma (salm 28). Õlimägi (salm 29) asub Jeruusalemmast idas. See on saanud oma nime seal kasvavatest oliivipuudest, millest tehti õli. Selle nõlval on Ketsemani aed.

Betfage (salm 29) asukoht pole kindlalt teada – ehk asus see Õlimäe harjal. Marta, Maarja ja Laatsaruse koduküla (Jh 11:1) Betaania araabia nimi on praegu „Laatsaruse küla”, Al–Azzarije – seal asub Laatsaruse haud. See asus kolm kilomeetrit Jeruusalemmast ida poole, Õlimäe idanõlval. Betaania tähendab „Vaeste maja”, Betfage aga „Viigimarjamaja”.

Tänu sellele, et Jeesus oli ööbinud Betaanias (Jh 12:1), tuldi ka linnast Jeesusele vastu (Jh 12:12–13). Rahvahulk kasvas, kui levis uudis Jeesuse saabumisest. „Kasutamata” looma (salm 30) kasutati pühaks otstarbeks (võrdle 4Ms 19:2; 1Sm 6:7). Küla võis olla Betfage.

Saalomon – samuti Taaveti poeg – oli ratsutanud oma kroonimisele muula seljas (1Kn 1:33). Jeesus kasutas eeslit, mitte hobust, mis oleks olnud vallutaja ja väeülema ratsu. Jeesus oli Rahuvürst (Js 9:5). Jaakobi palves nimetatakse Juuda ratsuna eeslit (1Ms 49:10–11). Eesel „täitis” ka Sk 9:9 ennustuse (Mt 21:4–5).

„Ole väga rõõmus, Siioni tütar,
hõiska, Jeruusalemma tütar!
Vaata, sulle tuleb sinu kuningas,
õiglane ja aitaja.
Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas,
emaeesli sälu seljas.”
(Sk 9:9)

Kuna eeslil oli mitu omanikku, olid nad kindlasti vaesed (salm 33). Nad tundsid Jeesust (salm 31). Rõivaste laotamine eesli ette (salm 36) tähendas kuninglikku austust (vaata 2Kn 9:13).

Paigas, kus tempel esimest korda nähtavale ilmus (salm 37), tõstsid palverändurid rõõmu- ja tänuhüüdu – nüüd koondus kõik tähelepanu Jeesusele. Suurim Jeesuse tehtud imetegudest oli Laatsaruse ülesäratamine surnuist (Jh 11:44), ja nüüd oli asutud teele Laatsaruse kodukülast.

Eri evangelistid kirjeldavad veidi erinevate sõnadega, mida Jeesusele hüüti (salm 38). See on arusaadav – polnud ju tegu mingi juhatatud kooriga, mis oleks hüüdnud ühel häälel sedasama, vaid rahvahulgas hüüti mitmel pool eri viisil. Luukas ei kasuta sõna „Hoosanna” – see oleks olnud tema paganlikele lugejaile võõras –, selle asemel kasutab ta kreeka sõna „doksa”, austus, kirkus. Jeesusest kasutab ta aunime „kuningas”, Matteusel on „Taaveti Poeg”, Markusel „Taaveti kuningriik”, Johannesel „Iisraeli kuningas”. Kõigi nende aunimede all võidi mõelda maist messiat. Luuka „hüüd” on lähedane inglite ülistusega jõuluööl (Lk 2:14).

„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”
(Lk 2:14)

Hoosanna hümn (Ps 118:25–26) oli Jeruusalemma tulemise oluline osa. Palmioksad – mida Luukas samuti ei maini – kuulusid suurte pühade, mh lehtmajadepüha esimese päeva juurde (3Ms 23:40).

Vahest olid need variserid, kes manitsesid Jeesust, et ta keelaks oma jüngritel hüüda (salm 39), tulnud Galileast. Nad mõistsid selle hüüu poliitilist ohtlikkust. Nad manitsesid Jeesust keelduma Messia positsioonist. Aga Jeesus ütleb, et nüüd on aeg, mil tõde saab ilmsiks (salm 40): kui inimesed vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama (võrdle Ha 2:11–12; vaata ka Lk 3:8: Ristija Johannese sõna oma vastastele, et Jumal võib kividest äratada Aabrahamile lapsi).

Teisest küljest võime näha viidet Jeruusalemma hävingule (salm 44): ei jäänud kivi kivi peale – see oli tunnistus sellest, mida tähendas, et juudid oma Messia tagasi lükkasid. Aastal 62 pKr tapeti Jeruusalemma koguduse juht, Jeesuse vend Jaakobus, ja teised koguduse juhid. Kui aastal 66 pKr algas juutide ülestõus, lahkusid ülejäänudki kristlased Jeruusalemmast, ja kui linn hävitati aastal 70 pKr, oli seal ainult juute.

Jeesus nutab Jeruusalemma pärast (Lk 19:41–44)

Õlimäe tipp on umbes sada meetrit kõrgemal kui Jeruusalemm – sealt saab näha kogu linna. Keset rahva rõõmu puhkeb Jeesus nutma – mitte oma saatuse, vaid Jeruusalemma tulevase saatuse pärast. Jeesuse ennustatud häving sai teoks 40 aastat hiljem, aastal 70 pKr. Samamoodi ennustas Jeremija linna hävingut 40 aastat varem (626 – 586 eKr, Jr 1:11–19; Jeremijal oli samuti kaebus

Jeruusalemma pärast, Jr 8:13–22). Ühe sugupõlve jagu anti aega pöörduda, aga seda ei tulnud (salm 42).

Jeruusalemma nimetatakse rahu linnaks, aga selle ajalugu – ja osalt tänapäevgi – tunnistab vastupidist: Roomlased piirasid linna Tiituse (kellest sai hiljem Rooma keiser) juhtimisel, ja lõpuks varises linna kaitse elanike nälja tõttu kokku aastal 70 pKr.

Rahu tähendav kreeka sõna „eireenee” fraasis „...mis sinu rahuks on vaja” (salm 42) tuletab lugejale meelde heebrea sõna „shalom”, mis tähendab õiget suhet Looja ja loodu vahel.

Salmis 44 on fraas „su lapsed sinu sees” – kreeka sõna „tekna” tähendab tõesti lapsi, aga mõeldud on kõiki muidugi elanikke.

See lugu on ainult Luukal. Luuka evangeeliumis ja Apostlite tegudes on mainitud Jeruusalemma sagedamini kui kogu ülejäänud Uues Testamendis.

Templi puhastamine (Lk 19:45–48)

Markus ütleb, et templi puhastamine toimus vaikse nädala esmaspäeval (Mk 11:12,15), Luukas jätab täpse aja mainimata. Kaubitsemine toimus paganate eesõues. Ohvriloomi sai osta üksnes Tüürose rahaga – põhimõtteliselt oleks ohvriloom võinud olla mis tahes loom, aga pikkade vahemaade tõttu inimesed ostsid need. Ilmselt sai kõrgem preesterkond raha vahetamisest ja kaubitsemisest tulu.

Salmi 46 taustaks on Jr 7:11 sõnad röövlikoopast.

„Ons see koda, millele on pandud minu nimi, teie silmis röövlikoobas? Vaata, minagi näen seda seesugusena, ütleb Issand.”

ja Js 56:7 sõnad templist kui palvekojast.

„...sest mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.”

Jeesuse maapealne tegevus viib templi hävinguni, kuna sel ei ole enam tegelikku tähendust (Jh 2:17–21; võrdle Hb 9:11–10:18).

Praegu päästab rahva soosing Jeesuse veel rahva juhtpersoonide mõrvaplaanidest (salm 48). Salmis 47 on mainitud juutide Suurkohtu kõiki kolme rühma: ülempreestrid, kirjatundjad ja muud rahva juhid (ülikud). Salmis 48 on hea täht-tähelt tõlgitud kujundlik väljend: „...rahvas rippus Jeesuse küljes”.