Luuka evangeelium 18 internetis (piibel.net)

Lesknaine ja kõlvatu kohtunik (Lk 18:1–8)

Tegu ei ole päriselt mõistujutuga, vaid pigem vastandeid kujutava jutustusega. Jumal ei ole selline nagu too kõlvatu kohtunik, vaid tema vastand.

Iisraelis pidi igas linnas olema kohtunik (5Ms 16:18–20). Selle loo kohtunik oli kõlvatu ja tal puudusid olulised eeldused selle ameti pidamiseks: jumalakartus ja inimeste austus (2Aj 19:6–7). Kui ta lõpuks õigust mõistis, toimus seegi puhtalt isekatel põhjustel.

Jeesus õpetas, et kristlasel on Jumalaga pidev osadus, mitte üksnes teatud palvehetkedel nagu islamis (viis igapäevast palvehetke) ja judaismis (Tn 6:10; kõige enam kolm korda päevas, et Jumalat liigselt ei vaevataks).

„...kas ta peaks viivitama neid aidates?” (salm 7) saab tõlkida ka: „Ehkki ta näibki oma abiga viivitavat...” Abi tuleb siis, kui selleks on aeg, mitte alati siis, kui meie seda sooviksime. Ehkki abi tundub viibivat, tuleb see siiski, sellepärast pole põhjust tüdida (salm 1). Selles viibimises võidakse näha ka Jumala armastust tema vastaste vastu ja kutset neile: ta annab lisaaega pöörduda ja meelt parandada.

Lõpus (salm 8) on viide sellele, et kuigi evangeeliumi tuleb kuulutada kõigile rahvastele (Mt 28:18–20), on siiski vaid pisut neid, kes võtavad Jumala kutse vastu. Suur osa külvatud seemnest langeb viljatule maale. Aga seegi ei tohi meid masendada. Kui loobutakse usust ja koos sellega ka palvest, ei jõuta pärale.

Variser ja tölner (Lk 18:9–14)

Selle loo kaks meest esindavad kaht inimrühma. Variser esindab silmakirjalikke, enesega rahulolevaid inimesi. Ta pidas ennast teistest paremaks, nagu jutustab variseridest ka juudi ajaloolane Josephus, ja ta ka oli teistest vagam, kui asju mõõta inimliku mõõdupuuga.

Variser palub siin Jumalat, et inimesed teda näeksid ja kuuleksid. On iseloomulik, et tal ei olnud midagi Jumalalt paluda. Tal oli juba kõik vajalik olemas, ja nüüd ta esitles ka teistele, kui suurepärane ta on. Ta mitte üksnes ei täitnud Seaduse nõudeid, vaid ka ületas neid. Seadus nõudis paastumist vaid üks kord aastas, suurel lepituspäeval ehk Jom Kippuril (3Ms 16:29), aga tema paastus kaks korda nädalas. Variser maksis kümnist ka ostude pealt, sest võib-olla oli mõni talupidajaist jätnud selle maksmata. Variser oli enesega rahul.

Seevastu tölner oli lootuseta, ta ei tõstnud palvetades isegi pilku. Ta lihtsalt jättis oma asja Jumala hoolde. Tal ei olnud tuua muud kui oma patud.

Ometi mõisteti tölner õigeks. Kreeka keeles on see sõna passiivi vormis, mis kujutab Jumala tööd. Seevastu variser oli end ise õigeks mõistnud ja jäi Jumala teost väljapoole. Just selles oli meeste erinevus: suhtumine iseendasse ja Jumalasse oli erinev, mistõttu ka Jumal suhtus neisse erinevalt.

Jeesus ja lapsed (Lk 18:15–17)

Üle pika aja jutustab Luukas midagi, mida leiame ka Markuse evangeeliumist. Eelmine ühine lugu oli ju Lk 11:14–26 ja Mk 3:22–27, nii et nüüd lõpeb Luuka pikk „lisandus”.

Markus (ja Matteus) kasutab selles loos sõna lapsed (paidia), aga Luukas kasutab siin sõna sülelapsed (brefee). Tegu oli seega päris väikeste lastega. Nemadki kõlbasid Jeesusele. Pole vaja saada täiskasvanuks, et pääseda Jumala riiki, pigem vastupidi (salm 17). Laste eeskujulikkus ei ole nende süütuses, nagu tihti seletatakse, vaid nende usaldavas usus. Nad võtavad Jumala riigi vastu ilma tingimusteta.

Jeesuse järgimise hind ja palk (Lk 18:18–30)

Rikas ametnik meenutab eelpool kirjeldatud variseri – mõlemad arvasid, et täitsid kogu Seadust. Judaism tundiski neid nn tau-inimesi, kes olid täitnud Seadust viimse kirjatäheni. Tau on heebrea tähestiku viimane täht (võrdle ka Paulus Fl 3:5–6: „...Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu.”).

Aga rikas mees aimas, et ta ei kõlvanud siiski Jumala riiki. Jeesus viitaski tema „Achilleuse kannale”. Ta ei suutnud täita isegi esimese käsu kohustust armastada Jumalat üle kõige. Jeesus näitas talle, mis sidus teda selle aja ja maailmaga. Mis meid seob? Raha, kuulsus, au?

Rikka mehe pääsemise raskust on püütud kergendada, seletades, et nõelasilm tähendas sellenimelist väravat Jeruusalemma müüris, millest kaamel pääses läbi vaid vaevu, ilma ühegi koormata. Teisest küljest on püütud asendada kaamel köiega, mis on kreeka keeles peaaegu samasugune sõna. Aga salmid 26–27 näitavad, et Jeesus ütles midagi, mis kuuljaile tundus võimatu: tolle aja suurim tuntud loom läbi tolle aja väikseima augu.

Nõnda ei ole pääste inimese teha, vaid sõltub Jumalast. Inimtöödest ei ole abi (Fl 3:7–9).

...„ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale.”
(Fl 3:9)

Ilmselt tundis Peetrus, et jüngrid täitsid Jeesuse poolt rikkale mehele esitatud tingimuse, sellepärast küsis ta Jeesuselt, mis palga nad selle eest saavad. Jeesus vastaski, et kristlane saab juba selles ajas nautida oma usku, aga siiski tuleb alati meeles pidada, et usu lõplik sihtpunkt on väljaspool seda aega (võrdle 1Kr 15:19). Igavene elu saadakse armust. Seda ei saa välja teenida.

Viimne hoiatus (Lk 18:31–34)

Kolmandat ja viimast korda hoiatas Jeesus oma jüngreid, milline saatus teda ees ootab. Jeerikost Jeruusalemma oli vaid päevateekond, seega hakkas Jeesuse maine teekond lähenema lõpule. Jüngrid ei saanud Jeesuse kõnest aru. Neil ei olnud ka lihtne seda mõista – meiegi, kes vaatleme samu asju pärast nende täitumist, ei taha ju mõista, mis Jeesusega Jeruusalemmas õieti juhtus. Jumala teed on varjatud ja tihti üpris erinevad meie ootustet – sellepärast on neid vahel raske mõista ja aktsepteerida.

„Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.”
(Js 55:8–9)

Pimeda tunnistus (Lk 18:35–43)

Just enne Jeruusalemma laseb Jeesus end esimest korda tunnistada avalikult Messiaks. Mõned soovisid vaigistada pimeda mehe poliitiliselt kahtlast ja ohtlikku hüüet, aga seekord laseb Jeesus sel kajada. Oli saabunud aeg, mil hakkasid täituma ka ülejäänud ennustused Messiast – ka need, mis kõnelesid tema kannatamisest. Sellepärast polnud enam põhjust Jeesuse messiaanlikkust salajas hoida.