Luuka evangeelium 17 internetis (piibel.net)

Usuelu juhiseid ja näiteid (Lk 17–18)

Pole teada, kas Luukas on kirjutanud oma evangeeliumisse selle kannatusloole eelneva õpetuste osa, kogudes kokku Jeesuse eri olukordades peetud kõnesid, või on tegu Jeesuse pikema, paljusid teemasid käsitlenud kõnega.

Tuleb siiski arvestada, et Jeesus päris ilmsesti õpetas samu asju mitu korda, ja nii võis Luukas siin tsiteerida Jeesuse pikemat ühtset kõnet, kuna aga Matteus on võtnud oma kirjakohad teistes kontekstides peetud kõnedest.

Ahvatlused, andeksandmine ja usk (Lk 17:1–6)

Jeesus ei olnud ebarealist, unistaja, vaid ta teadis, et maailmas on palju halba, palju sellist, mis ahvatleb tema järgijaid lahkuma tema valmistatud teelt. Sellise ahvatluse põhjustaja on ära teeninud vaevalise ja häbiväärse surma, uppudes, veskikivi kaelas. Hirmsaimgi karistus selles ajas ei ole võrreldav igavese karstusega.

Ka „tugevate” kristlaste (Rm 14:1–5; 1Kr 8:7–13) vabadus ei tohi põhjustada „nõrkade” langemist. Miski ei tohi kõrvale tõrjuda Jumala riigi kasu!

Seitse korda patustav ja seitse korda andeks saav vend (Matteusel seitsekümmend seitse, Mt 18:22) on näide sellest, et kristlane ei tohi vennale andeks andes väsida. Üksikkristlane peab üha uuesti ja uuesti andeks andma.

Seevastu kirikudistsipliinis korraldas Jeesus teisiti: isiklik noomimine, noomimine tunnistajate juuresolekul, noomimine koguduse ees ja lõpuks kogudusest väljaheitmine, kui meeleparandust ei tule (Mt 18:15–18). Tähtis on meeles pidada ka Lutheri vahetegemist: „Elus eksimine on inimlik, õpetuses eksimine on kuratlik!”

Mooruspuu oli tuntud oma sügavale ulatuvate juurte poolest. Seda peeti teistest tugevamini juurdunud puuks (Matteusel vastavalt „mägesid liigutav usk”, Mt 17:20). Sellise puu tõusmine ja juurdumine merre on võimatu. Seega osutab see pilt, et usule ei ole miski võimatu. Ka väike usk sisaldab kõike, sest see on meile Jumalast antud usk. See lähtub Jumala võimalustest, ja Jumalale ei ole miski võimatu.

Mõned on oletanud, et Jeesus peab siin silmas erilist usu armuannet (1Kr 12:9): on need, kes suudavad teha tegusid, mis kõnelevad Jumala piiramatutest võimalustest. Asja ei tule siiski tingimata nii mõista. Usupuhastaja Martin Luther ütleski, et suurim ime selles maailmas on patuse pääsemine. Päris „argipäevasegi” usuga kaasneb palju imesid.

Tühised teenijad (Lk 17:7–10)

Seda lugu ei tohi mõista Jeesuse seisukohana töö ja teenijate õiguste kohta. Jeesus tõi vaid näite tollasest elust. Tänapäeval tuletab paljude pereemade ja -isade päev meelde tollase teenija argipäeva. Aga selle loo tegelik peaasi ei ole töö hulk, vaid Jeesus püüab selle looga hoida ära vaimulikku uhkust, mis on alati varitsemas igaüht.

Kristlane jääb alati Jumalale võlgu. Armastuse võlga ei saa iialgi täielikult tasuda. Iialgi ei saa me öelda: „Nüüd olen oma osa teinud, nüüd võin jääda puhkama.” Evangeeliumi tuleb edasi viia hetkeni, mil Jeesus ise tuleb meie tööd lõpetama. See tekst tuletab meile meelde, et Jumala riiki ei saa ära teenida, vaid see saadakse armust.

Usk pannakse proovile (Lk 17:11–19)

Pidalitõbi määras inimese isolatsiooni: seda põdev inimene jäi ühiskonnast väljapoole. Seekord näis haigus olevat ka ühendanud omavahel muidu vaenulikud üheksa juuti ja ühe samaarlase.

Jeesuse käsk minna end vaimulikele näitama nõudis meestelt usku Jeesuse lubaduse paikapidavusse, sest Luukas jutustab, et mehed paranesid alles teel. Teele asudes olid nad sama haiged nagu Jeesusega kohtudes. Aga kui nad ei oleks teele asunud, ei oleks nad ka tervenenud (võrdle ka Jh 9:6–7, pimeda mehe pesemine Siiloahi tiigis).

See on ka pilt kristlase teekonnast. Kui jääme ootama täielikku patutust, ei saa me iialgi alustada kristlase teekonda. Me peame asuma teele uskudes, et teekonna ajal teeb Jumal meis oma tööd. Täiuslikud oleme alles taevasse jõudes.

Preestrid tegutsesid tollases ühiskonnas ka teatavas mõttes arstidena ja „tervisekontrollidena”; neil oli õigus konstateerida paranemist ja lubada pidalitõbine tagasi ühiskonda (3Ms 13–14). Pidalitõbe peeti paranematuks haiguseks. Sellist paranemist peeti surnu ülesäratamisega võrreldavaks imeks.

Üksnes samaarlane tuli tagasi Jeesust tänama. Juudid olid läinud Jeruusalemma poole, samaarlane oli läinud oma preestrite poole. Ainult samaarlases tärkas siiras tänu. Vahest pidasid nood üheksa juuti enda tervenemist iseenesestmõistetavaks, juutidele kuuluvaks eesõiguseks. Aga samaarlane sai enam kui tervise, tema ka pääses (võrdle ka süürlase Naamani tervenemine pidalitõvest 2Kn 5:1–19).

Inimese Poja üllatav tulemine (Lk 17:20–37)

Variserid olid usinad arutlema maailma lõpu ajahetke ja selle alguskoha üle. Sellepärast oli küsimus loomulik: sooviti teada saada, mida mõtles sellest huvitavast küsimusest Jeesus.

Salmi 21 väljendile on juba kirikuisadest alates olnud kaks eri tõlgendust: kas „Jumala riik on seespidi teie sees” (1968. aasta tõlge) või „Jumala riik on teie seas” (1997. aasta tõlge; samamoodi erinevad kaks viimast soomekeelset Piiblit).Praegune piibliteadus peab viimast tõenäosemaks. See sobib hästi ka kontekstiga: Jeesus ütleb oma vastastele, et enam pole tarvis oodata Jumala riigi tulemist, vaid see on teie silme ees, see on tulnud Jeesuses maailma.

Teisest küljest Jumala riik ka tuleb – nimelt tõotuste täitumisena, mis on alles ees. Aga too täitumine ei tule ettearvataval viisil, „nii, et selle tulemist saaks jälgida”. Kuna seda ei saa ennustada, tuleb olla kogu aeg valmis selle tulemiseks. Seda rõhutabki eriti Matteuse evangeelium Jeesuse õpetustes maailma lõpu tulemisest: „Valvake siis!”

„Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!”
(Mt 24:42)

See, kes arvab teadvat lõpu ajahetke, lõpetab kergesti valvamise. Juudi vanasõna ütlebki: „See, kes oskab arvutada lõppu, jääb tulevasest maailmast välja.”

Enne lõppu on Kristuse järgijail ahastust, nii et nad ootavad innuga uue aja algust (salm 22), aga samas võib ahastus panna püüdlema ka väära turvatunnet ja lohutust (salm 23). Kui Kristus tuleb, on see sama selge nagu välgusähvatus. Siis pole vaja enam küsida ega otsida kellegi nõuandeid.

Jeesuse tagasitulemisega kaasneb alati üllatus. Kui ka oodataks ja nähtaks paljude ennustuste täitumise märke, on lõpp siiski üllatus. Siis pääsevad need, kes on pannud kogu oma lootuse Jeesuse peale. Inimene ei saa maailmast midagi kaasa võtta, üksnes Jeesus saab meid päästele viia; see, mis kuulub sellesse maailma, siia ka jääb.

Kirikute Maailmanõukogu kuulutas Evanstoni koosolekul 1954: „Me ei tea, mida kõike tulevik kaasa toob. Aga me teame, kes on tulemas: Jeesus Kristus.”

On hea meeles pidada ka Lutheri õpetust kolmest üllatusest taevas:
1) seal on palju neid, keda me ei oodanud seal nägevat;
2) seal puuduvad paljud, keda ootasime seal nägevat;
3) ja suurim üllatus on see, et me ise oleme seal.

Meil ei ole seega õigust lahutada „ivasid aganaist”, seda teeb Jumal (võrdle Mt 13:24–30; 36–43, mõistujutt nisust ja raiheinast) meile üllataval viisil ja hetkel.

Salm 36 puudub vanimatest käsikirjadest, sellepärast on see nurksulgudes. Ilmselt on keegi kopeerija mingil ajal kas kogemata või teadlikult lisanud siia konteksti vastavast Matteuse kirjakohast (Mt 24:40) lause, mis kõlab: „Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha...”