Luuka evangeelium 16 internetis (piibel.net)

Olukorra ärakasutamine (Lk 16:1–13)

Mõistujutt ülekohtusest, ebaausast mõisavalitsejast on üks kõige raskemini seletatavaid lugusid Uues Testamendis. Probleemid tekivad sellest, et me ei tea kindlalt, kas salmi 8 alguses mainitud „isand” on Jeesus (Soome kirikupiibel 1992) või mõisavalitseja tööandja (näiteks Eesti Piibel 1997). Kreekakeelses algtekstis ei ole üldse kirjavahemärke – tegelikult isegi mitte sõnavahesid –, mistõttu näiteks jutumärgid paneb iga tõlkija sinna, kuhu õigeks peab.

Mõisavalitseja tegevust on lihtne mõista. Ta on kasutanud vääralt oma tööandja varasid. Galileas oli tollal üsna palju mõisaid, mille omanikud elasid mujal – ennekõike Jeruusalemmas. See isand sai kuulda, et tema mõisat majandanud mõisavalitseja oli olnud ebaaus. Mõisavalitseja taipas, et ta saab end aidata vaid nii kaua, kuni on selles ametis. Nii kutsus ta ühekaupa võlglasi – ilmselt neid, kes olid ostnud kaupa krediidi peale – ja muutis nende võlakirju.

Täpsemalt jutustatakse ainult kahest pettusest: üks võlglane sai andeks 50 vaati õli (umbes 2000 liitrit) ja teine 20 tündrit nisu (umbes 8000 liitrit). Mõlema väärtus oli umbes 500 teenarit.

Nüüd oli mõisavalitsejal sõpru, kes olid samas ka tema kuriteokaaslased. Nii võis ta oodata, et nad aitavad teda pärast vallandamist. Mees võis neilt isegi välja pressida.

Kes kiitis ebaausat mõisavalitsejat (salm 8)? Võimalusi on kaks: Jeesus või mõisa omanik. Kui kiitja oli mõisa omanik, ei saanud ta jätta imetlemata oma teenija kavalust. Aga mis on selle loo õpetus meile? Kavalusega tuled toime? Kui kiitja oli Jeesus, tekib probleem: kuidas sai Jeesus kiita ebaausat mõisavalitsejat?

Tasub meeles pidada, et tegu ei ole eeskujulooga – „mine sina ja tee nõndasamuti” (Lk 10:37) –, vaid mõistujutuga. Mõistujutus on tavaliselt vaid üks sihtpunkt, üks õpetus (ehkki nende igast üksikasjast püütakse tihti saada kätte mõni „uus” õpetus).

Sellegi mõistujutu õpetus on, et tuleb kasutada seda, mis on alles jäänud, õigesti ja kasulikult. Inimene saab meelt parandada üksnes selle elu ajal, pärast surma on liiga hilja!

Ei ole juhus, et Luukas – või tõenäoselt juba Jeesus – on kohe pärast seda jutustanud mõistujutu ülekohtusest ja õigest mammonast. Jeesuse juhis majapidamiseks tuleb salmides 10–13 – mitte salmides 1-7! Pane tähele, et ka lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (salmid 19–31) seletab seda lõiku.

Rikkus tähendab siin kõike ajalikku, kõike sellist, mis on seotud selle aja ja selle eluga. Rikkus võib olla varandus, võim, sõbrad jne. Neid ande, mida Jumal on meile andnud, tuleb osata õigesti kasutada. Aga kahjuks osad tihti vahetuvad: kingitus võtab kingituse andja koha: millestki maisest saab meie jumal.

Luther seletab Suure katekismuse esimese käsu seletuses, mis või kes on inimese Jumal või ebajumal. Meie jumal on see, kellele/millele me toetume, kelle/mille abil elame. Kui otsime abi kusagilt mujalt, mitte Jumalalt, siis on see muu saanud meile ebajumalaks. Jumal ei ole andnud meile ande selleks, et me teeniksime neid kui ebajumalaid, vaid selleks, et me kutsuksime nende abil inimesi Jumala riiki.

Kaksikelu põhjustab surma (Lk 16:14–18)

Silmakirjalikkus oli variseride eriline probleem (võrdle Mt 23:13–36). Nad soovisid näida vagad, aga ei soovinud alati elada nii, nagu nad õpetasid. Seega elasid nad teatavas mõttes kaksikelu: ühest küljest olid nad usuliselt ranged – teisest küljest lubasid endale mõndagi, mida Seadus hukka mõistis. Aga Jumal ei vaata üksnes välimust, vaid näeb inimese sisimasse (Lk 7:39–40).

Jeesus toob vaid ühe näite. Variseride tõlgendused abielulahutusest olid viinud praktikas polügaamiani – mitte samaaegselt, vaid üksteise järel (samast asjast kõneleb ka Paulus Rm 2:17–24, eriti salm 22). Rabi Hillel õpetas, et untsuläinud söök oli piisav põhjus abielulahutuseks. Rabi Akiba õpetas, et mees tohtis võtta uue naise, kui ta leidis ilusama.

Variserid olid unustanud, et Jumala Seadus ilmutas inimesele tee Taevasse (kuigi Jeesus õpetas, et päästeteena on Seadus vananenud). Variseridele oli sellest saanud vaid reeglite kogu, mida võidi „tõlgendada”. Jeesusele oli Seadus püha, püsiv Jumala ilmutus (salm 17), sellepärast tõlgendas Jeesus Seadust palju rangemalt kui variserid (Mt 5:21–32).

Salmi 16 lõppu on tõlgitud erinevalt. Soome Kirikupiibel 1938 ühtib eestikeelse Piibli tõlgetega: „...igaüks tungib väevõimul sinna sisse.” Soome Kirikupiiblis 1992 on see aga tõlgitud: „...igaüht sunnitakse sisse tulema”. Allviites on lubatud ka vana tõlge.

Aga Jeesus õpetas ka, et päästeteena oli Seadus vananenud: pärast Johannest oli alanud armuaeg. Aga see ei tähendanud, nagu poleks sel elul mingit seost taevasse pääsemisega. Selge näide sellest on järgmine lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest, mis on samas salmide 9–13 seletus.

Osad vahetuvad (Lk 16:19–31)

Jutustus rikkast mehest ja Laatsarusest on eeskujulugu, tõsi küll, negatiivne: nii ei tohi teha. Vaene Laatsarus lamas rikka mehe ukse ees. Vahest oli ta halvatud, kuna ta ei suutnud koeri endast eemale ajada. Juudile oli koer roojane loom. Tolle aja koerad olid metsikud, kiskjad. Meie mõtlemises võiksid tolle aja koerad vastata meie huntidele.

Pärast surma olid meeste osad vahetunud. Laatsarus oli Aabrahami juures, rikas mees surmavallas. On tähtis tähele panna, et rikas mees ei sattunud surmavalda sellepärast, et ta oli rikas, vaid põhjus oli selles, kuidas ta oma rikkust kasutas. Oli ju Aabrahamgi rikas mees. Pääsemist ei määra varanduse määr. Ka Laatsarus ei pääsenud tänu oma vaesusele. Jeesus ei kõnele Laastaruse usust, aga juba tema nimi on kõnekas: „Jumal aitab”. Laatsarus oli üks neid „vaeseid”, kes panid oma lootuse Jumala abile.

Loo õpetus ei ole niisiis selles, et siin ajas kannatatud ülekohus lepitatakse ja korvatakse pärast seda elu. Siin kõneldakse sellest, et selles ajas toimuv poole valik kehtib ka pärast surma (salm 26).

Juudid õpetasid, et Aabraham saatis aeg-ajalt oma sulase Eleasari (1Ms 15:2, kreeka keeles Lazaros) kontrollima, kas juudid osutasid vennaarmastust. Rikas mees oli läbi kukkunud, tema oli mõelnud üksnes iseenesele. Laatsarus on ainus nimepidi mainitud inimene Jeesuse mõistujuttudes.

Jumala ilmutusest piisab

Surmajärgne elu oli rikkale mehele üllatus. Nõnda palus ta Aabrahami saata Laatsarus hoiatama tema viit venda. Aga Aabraham ei nõustunud. Kui vennad ei usu Jumala ilmutust, ei usuks nad ka siis, kui keegi surnuist üles tõuseks.

Selle kohta saame tõendi, kui vaatleme, mis juhtus, kui Jeesus äratas surnuist Marta ja Maarja venna Laatsaruse. Too tegu pani Jeesuse vastased otsustama, et Jeesus tuleb tappa (Jh 11:53). Ei sündinud usku, vaid uskmatus üksnes tugevnes ja teravnes. Isegi Jeesuse ülestõusmine ei veennud kõiki tema jumalikkuses (Mt 28:11–15).

Ei sünnita erinevad imed tänapäevalgi ehtsat, elavat usku. Ehtne usk sünnib vaid Jumala ilmutuse alusel. Me ei saa uskuda Jeesusesse kui meie pattude lepitajasse muidu kui üksnes Jumala ilmutuse najal. Kui Aabraham keeldus saatmast Laatsarust rikka mehe vendade juurde, ei tulenenud see asjaolust, nagu oleks see võimatu, vaid kuna see oli kasutu (salm 31).

Hajamõtteid

Toonela, surmavald (salm 23; kreeka „hades”, eestikeelses Piiblis „põrgu”, samuti ka näiteks ingliskeelses King James’i Piiblis) ei ole veel hukatus (võrdle Ilm 20:13–14). Me ei tea surmajärgsest elust kuigi palju, mistõttu erinevad korrad ja süsteemid ning „vaheseisundiõpetused”, mida on konstrueeritud, jäävad vaieldamatult oletuste tasemele. Tähtsaim mõte on siingi: pärast surma on kaks võimalust ja valik nende vahel toimub juba selles elus, mitte alles tulevases.

Rikka mehe sattumine surmavalda näitab, et üksnes kuulumine Aabrahami pärijate hulka ei olnud päästeks piisav (võrdle Jh 8:37–47). Sama lugu on kirikusse kuulumisega: see ei päästa, päästab usk Jeesusesse.

Olen vahel mõtisklenud, kuidas seletavad seda lugu edu teoloogia pooldajad. Rikkal (= edukal) läheb halvasti, vaesel ja viletsal hästi.

Jumal ei talita meie ootuste järgi, vaid vastavalt oma pühale tahtele.