Luuka evangeelium 14 internetis (piibel.net)

Vesitõbise tervendamine (Lk 14:1–6)

Neljateistkümnes peatükk sisaldab neli Jeesuse kõnet:
1) Jeesuse küsimus variseridele, salmid 1–6;
2) Jeesuse kõne külalistele, salmid 7–11;
3) Jeesuse kõne võõrustajale, salmid 12–14;
4) Jeesuse vastus ühe külalise kiitusele, salmid 15–24.

Pärast sünagoogijumalateenistust kutsuti külalisjutlustaja tavaliselt lõunale. Võimalik, et Jeesus oli tol sabatipäeval sünagoogis jutlustanud. Pole kindlalt teada, mida tähendab „variseride ülem” (salm 1). Ta võis olla üks variseride liikumise juhte, isegi Suurkohtu liige, või üksnes vaadeldava sünagoogi ülem. Juutide sabatisöömaajad olid uhked, aga kõik tuli valmistada juba reedel, sest sabatipäeval ei tohtinud süüa teha.

Luukas jutustab viiest sabati ajal tehtud Jeesuse tervendamisimest: Lk 4:31–37; 4:38–39; 6:6–11; 13:10–17 ja 14:1–6; peale selle on Johannesel kaks muud sabatiimet: Jh 5:1–10 ja 9:13–17. Need teod kutsusid esile variseride süüdistused sabati rikkumisest. Seekord ei öelda süüdistust valjusti välja.

Mehe elu ei olnud otseselt ohus, sellepärast oleks tervendamine võinud oodata järgmise (argi)päevani. Jeesuse küsimus (salm 3) oli oli variseridele tülikas (võrdle Mt 22:15–22). Kui nad oleksid vastanud jaatavalt, oleksid nad rikkunud oma seadusetõlgendusi. Kui nad oleksid vastanud eitavalt, oleks neid peetud südametuteks. Nende meelest oleks pidanud küsima: „Milliseid haigusi tohib sabatipäeval tervendada?”

Uhkus ja tagasihoidlikkus (Lk 14:7–11)

Kõigis kultuurides on pidulikel söömaaegadel istutud teatavas tähtsusjärjekorras. Tolle aja juutidel oli pidulikul söömaajal võõrustaja koht laua otsas. Ei istutud, vaid oldi lamaskil ja toetuti vasakule küünarnukile; „aulisemad istekohad” salmis 7 on kreeka keeles „esimesed lamamisasemed”. Aukülalise koht oli võõrustajast vasakul, järgmine võõrustajast paremal jne. Johannes toetus viimsel õhtusöömaajal Jeesuse rinnale (Jh 13:23; 21:20), seega oli ta aulisuselt teisel kohal.

Jüngridki vaidlesid omavahel, kes neist on tähtsaim (Lk 22:24), seega võis Jeesuse õpetus olla adresseeritud just tema jüngritele. Rabi Akiba õpetas, et tuleb end asutada 2-3 kohta madalamale, kui end ise arvaks kuuluvat. Kas pidas Jeesus oma nõuandega silmas sellist arvestust? Ka mujal Piiblis õhutatakse end ise alandama, et sind ülendataks: Õp 25:6–7; Mt 23:12; Lk 18:14 (vaata ka Ii 22:29; Lk 1:51–53; 11:43; 20:46; Jk 4:10; 1Pt 5:5).

Jeesus kõneleb, mõeldes igaviku vaatenurgale. Pääseda saab üksnes end täiesti väärituks pidav inimene (Lk 18:9–14). Inimene ei saa patusust näidelda, vaid ta peab oma patusust tõesti tundma, et pääseda Jumala riiki (võrdle 1Tm 1:15). Siin on teine piirang seoses kitsa uksega (Lk 13:24): sellest saavad läbi minna vaid patused, mitte need, kes tunnevad endid iseenestest õigetena.

Jumala ees ei saa kalkuleerida (Lk 14:12–14)

Jeesus ei soovi keelata lähedaste inimeste kutsumist pidulauda, vaid ta keelab kalkuleerida (salm 12; võrdle salm 26: „ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid”). Õige halastus on aidata neid, kes ei suuda tagasi maksta.

Aga kas see ei vii „taeva ostmisele heade tegudega”? Ei, sest Jumalat ei saa petta, tema näeb inimese südamesse. Õige halastus kasvab välja õigest armastusest: head tehakse märkamatult, Püha Vaimu mõjul, mõtlemata tasule Jumalalt (Mt 25:37–39). Õpime kitsa ukse kohta ühe uue joone: taevast ei saa osta, kitsast väravast ei saa läbi minna omakasu taga ajades.

Mõned teadlased on tõlgendanud salmi 14 lõppu nii, nagu Luukas ei tunneks muud ülestõusmist peale õigete ülestõusmise. Apostlite tegudes tsiteerib Luukas Pauluse kõnet, milles kõneldakse selgesti ka ülestõusmisest kohtuks (Ap 24:15). Juba Vanas Testamendis kõneldakse kõigi ülestõusmisest (Tn 12:2; vaata ka Js 26:19). Uues Testamendis esineb teatud „ülestõusmise järjekord”: esimesena Kristus, siis tema omad ja lõpuks kõik teised (1Kr 15:20–28; vaata ka Jh 5:28–29).

Suur pidusöök (Lk 14:15–24)

Taas annab Jeesus vastuse, mis suunab vestluse üldiselt tasandilt isiklikule (võrdle Lk 13:22–30). Ilmselt mõtles mees (salm 15), et ta niikuinii osaleb taevasel pidusöögil, aga Jeesus juhib tähelepanu, et paljud kutsutud lükkavad kutse tagasi ja jäävad väljapoole Taevariiki.

Juba Vanas Testamendis võrreldakse taevast võõruspeoga (Js 25:6), aga see pilt võib olla meile tuntum Uuest Testamendist: Mt 8:11; 25:1–10; Lk 13:29; Ilm 19:9.

Tollal oli tavaline saata eelkutse (salm 16). Selle abil teati, kui palju külalisi on tulemas, ja osati valmistada sobiva hulga sööke. Eelkutse vastuvõtnud hakkasid siiski taganema. Kõik kolm põhjust olid ettekäänded.

Keegi ei oleks ostnud põldu seda eelnevalt uurimata (salm 18). Nii ei talita ka tänapäeva põlluharijad. Keegi ei osta korterit telefonitsi ajalehekuulutuse alusel. Ostetud põld ei kaoks kusagile: see oleks alles ka järgmisel päeval.

Härjapaare (salm 19) testiti enne ostmist. Need pidid suutma koos töötada, sellepärast oli eelnev proov vältimatu. Meie ajal võiks mõelda näiteks olukorrale, kus ostaks paadi ja mootori eri paigust, kumbagi eelnevalt nägemata.

„Ma olen äsja võtnud naise” (salm 20) ei saa tähendada eelmist päeva, sest keegi ei oleks korraldanud pidusööki pulmanädalal – pulmad kestsid kogu nädala (Jh 2:1–10). Peale selle oleks pulmad olnud teada juba eelkutse ajal. Aastane vabastus äsja abiellunud mehele – 5Ms 20:7 ja 24:5 – ei puuduta sellist olukorda. Mees oleks olnud õhtul tagasi oma kodus.

Seega soovisid keeldujad teadlikult ja avalikult solvata võõruspeo peremeest. Oma keeldumisega soovisid nad öelda: „Meile ei lähe sinu kutse ja pidu korda, meil on parematki teha. Me ei tule!”

Sulane sai ülesandeks kutsuda linna heidikud (salm 21), aga kui ruumi oli ka pärast seda, laienes kutse väljapoole linna (salm 23).

Kellest Jeesus oma mõistujutus kõneleb? Kutsuja on Jumal. Sulane on Jeesus. Algsed kutsutud on kas juutide ülemad või üldse „head” juudid, kellele Jeesuse kutse ei kõlvanud. Linna heidikud olid põlatud juudid, patused, kelle seltsi Jeesus nautis (Lk 7:36–50). Linn kujutab Iisraeli, „välja teedele” viitab paganatele.

Mõistujutu lõpp jääb lahtiseks: ei kõnelda paganate tulemisest ega sellest, kas pidulaud sai lõpuks rahvast täis. See oligi tol perioodil alles tulevik: Jeesus kutsus „linlasi” ehk juute. Maainimeste ehk paganate kutsumine sai apostlite ja kogu kristliku kiriku ülesandeks (Lk 24:46–49).

Ehkki võõrustajat oli avalikult solvatud (võrdle Js 52:5), ei maksnud ta esmastele kutsututele kätte, vaid osutas teistele armu.

Mida tähendab „keelita” (1968. aasta tõlkes „sunni”) salmis 23? Kui meile tuleks kutse presidendilossi, siis me kindlasti mõtleksime, et on juhtunud eksitus. Leiutaksime erinevaid põhjusi, miks see kutse ei saa puudutada mind. Jumala armukutse on sama üllatav: selle saavad need, kes pole seda ära teeninud. Tolle aja kultuuris tuli ootamatu kutse tagasi lükata; nõustuda tuli alles siis, kui pärast keeldumist oli saadud uus kutse (Lk 24:28–29; Ap 16:15; vaata ka 1Ms 19:3). Võiks öelda, et sulase ülesanne oli tõendada, et kutse vastab tõele.

Salm 24 on tõsine hoiatus liigse enesekindluse vastu usuasjades (vaata ka Lk 20:9–19). Esmalt kutsutud võivad jääda peost ilma (Lk 13:30).

See mõistujutt tõstab esile ühe uue piirangu kitsale uksele. Kitsast uksest saab läbi minna ainult see, kes paneb Jumala kutse tähtsusjärjekorras esimeseks; mitte miski – isegi mitte hea asi – ei tohi saada sellest tähtsamaks.

Jeesuse järgimise tingimused (Lk 14:25–35)

Jeesus ei soovinud meelitada inimesi ennast järgima, pigem vastupidi: ta hoiatas mitu korda, et ei tasu teda hakata järgima liiga kergekäeliselt.

Salmis 26 on kreeka keeles „ei vihka” (vaata ka 1Ms 29:31; 5Ms 21:15; Js 60:15; Ml 1:2–3 ja Mt 10:37). Ometi ei tahtnud Jeesus neljandat käsku ümber lükata, seepärast on see koht viimases soome piiblitõlkes tõlgitud seletavalt: „ei ole valmis loobuma...” Pane tähele, et üks asi, mida peaks olema valmis vihkama/millest loobuma, on oma elu.

Risti kandmine (salm 27) oli Jeesuse aja juutidele liigagi tuttav ja õudustäratav pilt: ristisurma mõistetu pidi kandma risti põikpuu ise oma hukkamispaigale (Lk 23:26). Risti kandmine peaks olema igapäevane (Lk 9:23) ja see ei tähenda kõigile kristlastele sama asja.

Salmides 28–33 oleva kahe mõistujutu taustaks võib olla Õp 24:3,6. Kui torni ehitamine ebaõnnestub, saab ehitajale osaks vaid pilge, aga õnnetu sõjaretk võib kaotanud kuningale tähendada kõige kaotamist.

Miks soovib Jeesus, et tema järgijail oleks tõsi taga? Miks ta ei ütle: „Proovi järele, kas sulle meeldib. Kui ei, siis mine tagasi oma endisse ellu!” On tähtis mõista, et usust saab aru vaid see, kes seda tõsiselt võtab (5Ms 29:28; Jh 7:17). Usust taganenuid on palju raskem Kristusele võita kui neid, kes ei ole kristlased olnud (võrdle Mt 12:43–45). Usust taganenud on omal kombel „vaktsineeritud” õige usu vastu.

Tuleb siiski meeles pidada, et Jeesus annab alati rohkem, kui on seda, mida ta võtab või nõuab. Seegi, mida ta meie elust võtab, on lõpuks kergendus ja abi, ehkki alguses võib see näida suure kaotusena. Igavest elu ei tasu vahetada ühegi selle maailma rikkuse vastu.

Salm 33 ei teostu alati tingimata täht-tähelt. Seda saaks tõlkida seletades: „...kes ei ole valmis loobuma kõigest...” Küsimus saab olla ainult hoiakus, valmiduses, aga vahel ka teos eneses.

Esimesed kristlased loobusid kõigest varandusest (Ap 2:44–45; 4:32–37). See ei osutunud siiski toimivaks mudeliks, kuna sellest loobuti varsti; näiteks Paulusega seoses ei kõnelda enam millestki sellisest.

Lõpuks võrdleb Jeesus kristlasi soolaga. Sool annab maitset ja säilitab. Vanas Testamendis oli soolal tähendus ka Jumala ja Iisraeli vahelises lepingus (4Ms 18:19; 2Aj 13:5) ning ohvrites (3Ms 2:13).

Surnumere äärest korjatud sool oli tihti saastunud, mistõttu see võis rikneda. Riknenud sool ei kõlvanud mujale kui prügimäele. Kui kristlase või kiriku ellu tuleb rüvedusi – asju, mis ei ole Jumala tahte kohased –, ei saa kristlane olla soolaks maailmas. Riknenud kristlus ei kõlba lõpuks ei Jumalale ega maailmale.

See lõik tõstab esile veel ühe „piirangu” kitsale uksele (Lk 13:24). Sellest saab läbi minna vaid see, kes soovib tõsiselt olla Jeesuse järgija. Too uks ei vii lõbutsema ega hõlpsaima võimaliku eluni, vaid Jeesuse järgimiseni kogu südamest, mõningail lausa surmani (salm 27).