Luuka evangeelium 13 internetis (piibel.net)

Meeleparanduseta tuleb häving (Lk 13:1–5)

Ilmalikes ajaloo kirjapanekutes ei ole jutustatud kummastki neis salmides kirjeldatud sündmusest. Pilaatus oli julm valitseja – selles mõttes sobib see lugu hästi pildiga, mis meil sellest ajast on. Juudid ohverdasid üksnes Jeruusalemma templis. Ilmselt oli tegu mingi suure pühaga, kuna ohvriloomade tapmisel kasutati ilmikute abi. Galilealased olid tuntud oma mässulisuse poolest; ka aastal 66 pKr sai saatuslik ülestõus alguse Galileast. Vahest oli tegu selootide rühmaga, keda keegi oli roomlastele reetnud.

Miks seda Jeesusele jutustati? Ilmselt oli tegu „uudisega”, äsja toimunud sündmusega. Kas sooviti Jeesust lõksu püüda: vaadata, kummale – juutide või roomlaste – poolele ta asub? Kui ta asuks roomlaste poolele, siis rahvas hülgaks ta. Kui ta asuks juudi mässuliste poolele, saaks teda roomlastele üles anda (võrdle Mt 22:15–22, küsimus maksu maksmisest keisrile).

Jeesuse vastus algab juutide üldise mõttemudeliga: õnnetus tuleneb patust (Ii 4:7–8; 22:5–11; Jh 9:1–3). Jeesus ei nõustu sellega, vaid kaks korda eitab seda. Jeesus rõhutab, et oluline on küsimus: kuidas läheb pääsenuil? Pole vaja mõelda surnuile, vaid neile, kes elavad (võrdle Lk 9:59–60).

Pilaatus ehitas Jeruusalemma veejuhtme, mis viis Siiloahi tiiki – seega on võimalik, et nende kaheksateistkümne surm oli seotud tolle ehitustööga. Aga sama hästi võis tegu olla mõne muu ehitustööga, mis sai õnnetu lõpu.

On tähtis näha, et Piibel ei tunne juhust või saatust. Ajalugu on Jumala meelevallas. Jeesus esitab seose eelmise peatüki lõpu teemaga: keegi ei tea oma aja mõõtu. Praegu on päästepäev (2Kr 6:1–2), praegu tuleb haarata kinni Jumala armust. Vanas kirikupalves palutakse, et Jumal hoiaks „kurja, äkilise surma eest”. Seega palutakse, et surm ei tabaks meid ettevalmistamatult. Tuleb olla alati valmis, sest oma lõpu hetke ei tea keegi!

Salmis 4 võiks olla ka sõna „süüdlased”, aga sõna „võlglased” esitab selgemini seose Lk 12:58–59-ga.

Salmis 3 on „ei paranda meelt” kreeka keele oleviku vormis, mis tähendab jätkuvat tegevust; seevastu salmis 5 on verb aoristi vormis, mis tähendab ainukordset tegevust. Mõlemad – ainukordne ja igapäevane meeleparandus ehk pöördumine Jumala poole – kuuluvad kristlase ellu.

Armuaeg (Lk 13:6–9)

Viinamägi tähendab Piiblis tihti Iisraeli. Tuntuim selline kirjakoht on Js 5:1–7. Siin aga jutustatakse viinamäel kasvanud viigipuust. Viigipuud ja viinapuud mainitakse koos Jl 1:7,12-s (vaata ka Na 3:12; Mk 11:14). Mi 4:4-s ja Sk 3:10-s kujutavad need rahuaega. Ho 9:10,16-s kujutab viigipuu viljatus Hoosea aegse Iisraeli (= Põhjariigi ehk Efraimi) ebajumalateenistust.

Mõistujutus on kaks tegelast, keda on lihtsam tõlgendada kui seda, mida tähendavad viigipuu ja viinamägi:
1. Viinamäe omanik on Jumal (võrdle Lk 20:9–16).
2. Aednik on Jeesus.

Traditsiooniliselt on mõeldud, et viigipuu kujutab endast Iisraeli, mille armuaeg on lõppemas; aastal 70 pKr Jeruusalemm hävitati.

Kenneth E. Bailey esitab raamatus „Maamehe mõistusega” („Maalaisjärjellä”, Perussanoma 1994) teise tõlgenduse: viigipuu kujutab Iisraeli usulisi juhte. Sest aega oli (peaaegu täht-tähelt) aasta: nelipühal asusid Jumala Iisraeli etteotsa apostlid (võrdle 1Pt 4:17). Seda toetab ka viinamäe kurjade rentnike saatus Lk 20:9–20, vaata eriti salme 16–20. Iisraeli omad usulised juhid kurnasid rahvast (võrdle Mt 23:15 ja Lk 6:43–45).

Jeesus oli teel Jeruusalemma (Lk 9:51; 13:22). Tema kolm aastat kestnud avalik tegevus hakkas lõppema. Ta andis juutide usulistele juhtidele veel ühe võimaluse. Tekstis jääb olukord „lahtiseks”: ei öelda, kas viigipuu sai veel ühe aasta armuaega või mitte, ja kui sai, kas see hakkas vilja kandma või mitte. Juutide usulised juhid kisti maast juurtega üles, kuna nad ei kandnud vilja (salm 7; võrdle Lk 3:7–9, Ristija Johannese meeleparandusjutlus).

Naine pääseb oma vaevast (Lk 13:10–17)

Sabatimääruste täitmine või täitmatajätmine oli sagedane vaidlusküsimus Jeesuse ja variseride vahel (näiteks Mt 12:1–8; 11–12; Mk 2:23–28; 3:1–6; Lk 6:6–11; 14:1–6; Jh 5:1–18). Juudi rabid olid „täiendanud” Vana Testamendi sabatimäärusi (2Ms 20:9–11; 5Ms 5:12–15) 39 keelatud töö loeteluga. Neile lisaks olid veel isade pärimusreeglid. Pisut lihtsustades võiks kokku võtta: kõik, mis ei olnud konkreetselt lubatud, oli keelatud. Teisest küljest olid rabid väga osavad neist määrustest mööda hiilima.

Jeesuse põhireegel oli: sabat on inimeste jaoks, mitte ümberpöördult (Mk 2:27). Seegi naine ei pidanud ootama teatud päeva, et Jeesusega kohtuda, vaid võis tulla kohe.

Sünagoogi ülem oli ilmik, administraator, võiks isegi öelda „tseremooniameister”. Ta kurnas sääski, aga neelas kaameleid (Mt 23:24). Tema silmakirjalikkus tuli nähtavale selles, et ta kõneles rahvale, ehkki soovis tegelikult juhtida tähelepanu Jeesuse veale (salm 14).

Jeesus vabastas naise saatana koormast (salm 16). Kui loomine lõppes, oli kõik hea (1Ms 1:31), aga pattulangemine tõi maailma haiguse. Naine sai tunda Jeesuse omade sabatipuhkuse eelmaitset (Hb 4:9).

Selle teksti juures tasub küsida: „Kas meil on omad „sabatimäärused”, vaimulikud tegevusmudelid, mis on saanud takistuseks Jumala tegutsemisele meie elus?”

Sinepiiva ja haputaigen (Lk 13:18–21)

Kummaski mõistujutus rõhutatakse seda, et väikesest algusest saab midagi suurt. Sinepiiva oli väikseim juutidele tuntud kultuurtaime seeme. Sinepitaim kasvas 3-4 meetri, sinepipuu isegi 8 meetri kõrguseks. Hs 17:22–24-s kujutab suur puu Iisraeli rahvast. Linnud tähendavad paganrahvaid.

Haputaigen on Uues Testamendis enamasti negatiivses tähenduses (võrdle Lk 12:1), aga siin on see selgesti hea asi. Pisut haputaignat läbistab kogu taigna (umbes 36 liitrit, salm 21).

Jumala riigi algus on kaduvväike: Jeesuse tegevus Palestiinas. Aga lõpuks – juba selles ajas – levib see üle kogu maakera (Mt 28:18–20), ja ennekõike igavikus paljastub, et see on ainus, mis püsima jääb.

Mõistujutt haputaignast sunnib meid küsima: kas Jumala tahe saab tungida meis igasse kohta või on midagi, mille oleme sulgenud sellest väljapoole?

Kes pääsevad? (Lk 13:22–30)

Jeesuselt küsiti teoloogiline, võiks isegi öelda, et filosoofiline küsimus: „Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?” Taas kord suunab Jeesus oma vastuses vestluse raskuspunkti üldiselt isiklikule. Kui küsiti: „Kas (meid) pääsejaid on palju”? küsib Jeesus vastu: „Kas sina oled pääsejate seas?” Usuasjad ei tohiks kunagi olla üksnes teoreetilised, vaid need peaksid alati olema isiklikud; mitte mõistuslik teadmine, vaid elu.

Mida peab Jeesus silmas, kõneldes kitsast uksest (salm 24)? Soome vaimulikus elus on seda tihti tõlgendatud nii, et üksnes ränkade pingutustega (võrdle „võidelge”, salm 24) saab vaevu sisse. Aga hoolikalt lugedes annab Jeesus selles kontekstis (Lk 13:22–14:35) mitmeid piiravaid tegureid, mis teevad ukse kitsaks. Kitsust võikski tõlgendada: sissepääsu piiravad erinevad tegurid. Võitlemist võiks aga tõlgendada: olgu teil tõsi taga, võtke usuasju tõsiselt.

Esimene piirav tegur, mille Jeesus esile tõstab, on aeg. Tuleb hetk, mil uks on suletud (salm 25; Mt 25:10). Suletud uksest sisse ei pääse, olgu see kuitahes lai. Kohe pärast seda (salmid 34–35) kurdab Jeesus, et juudid ei soovinud siseneda avatud uksest. Pane tähele; salm 26 on mineviku vormis: „oleme söönud ja joonud”, seega ajaloos. Jeesus oli küll olnud nende juures, aga siis ei mindud avatud uksest sisse, vaid jäädi väljapoole (salm 28). Aja märke ei tuntud (Lk 12:54–59), arvati, et sisse pääseb ka veel hiljemgi, aga siis oli juba liiga hilja.

Matteuse vastav mõistujutt (Mt 7:21–23) paljastab, et ukse sulgeja on Jeesus (Mt 7:22: „mulle”). Jeesus on uks (Jh 10:7, 14:6). Seegi on piirav tegur: ei ole rohkem kui üks õige uks.

Salmis 28 on taas kord mainitud viimset kohut ja hukatust. Salmid 28–30 kujutavad osade vahetumist viimses kohtus: pääsemist iseenesestmõistetavaks pidanud juudid on väljaspool, paganad aga sees (vaata Ps 107:2–3, kus mitmelt poolt maailmast tulevad hulgad on nimelt paganrahvad).

Jumala ajakava (Lk 13:31–35)

Kas püüdsid variserid saada Jeesust võimalikult kiiresti Judeasse, et tema kallale pääseda, või hoiatati Heroodese eest heade kavatsustega? Jeesus vastas, et tema tegevust ei suunanud miski muu kui Jumala ajakava.

Heroodes Antipas valitses Galileas ja Pereas (= Jordanist ida poole jääv piirkond) aastail 4 eKr–39 pKr. Ta oli Heroodes Suure poeg. Nagu isa, oli ka tema edomlane, mitte juut, mistõttu juutide Taaveti soost Messias oleks olnud talle tõeline oht. Seega võib kavatsus tappa Jeesus olla tõsi (võrdle Mt 2:16–18, Petlemma lastemõrv). Jeesus kohtus Heroodesega Suurel Reedel; evangeeliumid rõhutavad, et Jeesus ei öelnud siis Heroodesele midagi (Lk 23:8–12).

„Rebane” (salm 32) võib olla viide Heroodese nõrkusele, mitte salakavalusele. Juudid pidasid rebast nõrgaks, armetuks loomaks. „Täna ja homme” (salmid 32–33) tähendas tollal üldisemaski mõttes lühikest aega. Jeesus ei läinud Judeasse kolmandal päeval, vaid alles hiljem. Kolmas päev (salm 32) on selge viide Jeesuse ülestõusmisele ülestõusmispühal (vaata Lk 9:22; Ho 6:2).

Jeruusalemmas surmatud prohveteid on Vanas Testamendis mainitud vaid kaks: Sakarja (2Aj 24:20–22) ja Uurija (Jr 26:20–23). Võimalik, et Jeruusalemma all tulebki selles kontekstis mõista kas kogu juudi rahvast või selle juhte.

Matteus paigutab salmidele 34–35 vastava kirjelduse vaiksesse nädalasse (Mt 23:37–39). Arvan, et Jeesus kindlasti kordas oma õpetusi sageli.

„Palju kordi” salmis 34 võib viidata kas sellele, et Jeesus oli juba mitu korda käinud Jeruusalemmas (Jh 2:13; 4:45, esimene kord; Jh 5:1, teine kord; Jh 7:10, kolmas kord ja Jh 10:22, neljas kord) või sellele, et Jeesus kõneleb siin „Jumala häälega”: Jumal oli juba aastasadu kutsunud rahvast enda juurde, aga edu oli vähene.

„Tiivad” (salm 34) tähendab ka Vanas Testamendis Jumala kaitset: 5Ms 32:11; Ps 17:8–9; 36:8.