Luuka evangeelium 11
Luuka evangeelium 11 internetis (piibel.net)
Jeesus õpetab palvetama (Lk 11:1–13)
16. sajandi alguses äratas renessanss Euroopa piibliuurijaid märkama, et Uus Testament kirjutati algselt kreeka, mitte ladina keeles, mis oli juba sajandeid olnud lääne kiriku valitsev keel. Tekkis lausa võistlus, kes jõuab välja anda esimese kreekakeelse Uue Testamendi. Võistluse võitis Rotterdami Erasmus (aastal 1516). Varsti saigi tollest tekstist „Textus Receptus” (TR) ehk „Aktsepteeritud tekst”, kuna see omandas esimesena avaldatuna suurima autoriteedi. Muidugi sai sellest ka uutesse keeltesse tehtud Uue Testamendi tõlgete alus.
Aga kiirustades oli Erasmus võtnud teksti oma Uue Testamendi jaoks sealt, kust selle kõige kiiremini leidis. Tõlkis ta ju ühe Ilmutusraamatu lõigu ladinakeelsest Vulgatast kreeka keelde, et saada täielikku teksti, kui ta vaadeldavat kohta ei leidnud ühestki kreekakeelsest käsikirjast. Kiirustamise tõttu tuli Erasmuse teksti kaasa ka seda, mis hiljem on osutunud „hilisemateks lisandusteks” ehk kas tahtlikult või kogemata tekkinud kopeerimis- või kirjavigadeks või muudeks muudatusteks.
Kaks sellist kohta on seotud Luuka evangeeliumi Meie Isa palvega: Luukal ei ole Matteuse (Mt 6:9–13) Meie Isa palve 3. ja 7. palvet (salmid 2 ja 4). Keegi kirjutaja on need siiski kirjutanud kunagi ka Luuka teksti ehk laenanud need Matteuse evangeeliumist – kas tahtlikult või valesti mäletades. Nii sattus Luuka teksti midagi sellist, mida Luukas ise ei kirjutanud.
Kuna 19. ja 20. sajandil on Piibli tekstide uurimine edasi arenenud, on Textus Receptus asendatud paremate tekstidega. Soome 1938. aasta Kirikupiibel lähtub oma aja parimast võimalikust tekstist, sellepärast on nood mõned sõnad sulgudes; uue Kirikupiibli tekst lähtub veel uuemast tekstiredaktsioonist ja nii on uuest tõlkest nood sõnad hoopis väljajäetud (eesti uuemates tõlgetes on vanimates käsikirjades puuduvad osad nurksulgudes).
Erinevused Matteuse ja Luuka Meie Isa palvete vahel on kõige lihtsamini seletatavad nii, et Jeesus suure tõenäosusega õpetas seda tähtsat palvet mitu korda. Võimalik, et taustaks on ka sama arameakeelse teksti kaks erinevat tõlget.
Meie Isa ei ole üksnes näidispalve, vaid ka õpetus, mida ja kuidas me peame palvetama. Kõige tähtsam on Jumala riik, alles seejärel tulevad maised vajadused (Mt 6:33).
Sõna „sest” salmis 4 on tekitanud palvetajaile palju peavalu. Kas see õpetab, et me saame andeks üksnes sama palju, kui meie oleme suutnud andeks anda oma ligimestele? Kreeka sõnal „gar” on avaram tähendus kui meie sõnal „sest”: seda kohta saaks tõlkida näiteks: „nii anname ju meiegi andeks...” Aga ehk teeb asja selgemaks Jeesuse mõistujutt armutust sulasest Mt 18:22–35: ta jäi andeksandmisest ilma, kuna oli armutu oma ligimese vastu. See tähendab: me ei saa armu ära teenida, aga me saame sellest küll ilma jääda, kui oleme armutud üksteise vastu.
Iisraeli külastajaile näidatakse Õlimäel Meie Isa kabelit, mis on ehitatud kohale, kus Jeesus pärimuse järgi oli õpetanud Meie Isa palve. Kabelis on Meie Isa palve kokku 62-s eri keeles. Võimalik, et tegu on õige kohaga, ehkki Luukas ei maini üldse, kus asi toimus.
Issanda palvet võib mõista ka lõpuaegade „kaudu”, eshatoloogiliselt:
– Jumala nime pühitsemine toimub täielikult alles siis, kui tema vaenlane on alistatud.
– Jumala riik tuleb täielikult alles Kristuse tagasitulemises.
– Igapäevane leib viitab pulmasöömajale taevas.
– Pattude andeksandmine saab pitseri kohtupäeval.
– Pääsemine kurjast on lõplik reaalsus alles kirkuses ja kuradi alistamises.
Järeleandmatu palve
„Te tülitsete ja sõdite. Teil ei ole, sest te ei palu.”
(Jk 4:2)
Jeesus õpetas ka palve järeleandmatust. Salmides 5–8 esitatud lugu ei ole Jumala tegutsemise mudel, kirjeldus, vaid mõistujutt. Ootamatu külaline asetas isanda täbarasse olukorda: leiba küpsetati iga päev ainult selle päeva tarbeks. Õhtul seda külalisele enam ei olnud ega aidanud muu kui minna naabrilt abi paluma. Kolm leiba (salm 5) oli ühe inimese päevanorm.
Aga naaber oli juba magamas ega soovinud üles tõusta. Kogu pere magas ühe voodivaiba all, nii et ühe tõusmine oleks äratanud kõik üles. Aga järeleandmatu paluja sai oma tahtmise vastupuiklemisele vaatamata.
Jumal on „parem” (salmide 9–10 verbid on passiivi vormis, tegijaks on seega Jumal) kui kurjad inimesed.
Lõpuks õpetab Jeesus veel, et me ei saa alati seda, mida palume (salmid 11–13). Isa ei anna oma pojale halbu ande, nii ei anna ka taevane Isa meile, mida me palume, kui see oleks meile kahjulik. Aga meil, inimestel, on kalduvus näha, kuulda ja märgata ainult seda, ms meile meeldib, nõnda märkame tihti ka selles tekstilõigus palvete kuulmise tõotust, aga mitte õpetust palvevastuste olemuse kohta.
Jumal kuuleb meie palveid, aga ta ei anna meile üksnes seda, mida me anume, vaid ta annab meile parimat.
Keset vastaseid ja vastupanu (Lk 11:14 – 12:53)
Jeesus ja Peltsebul (Lk 11:14–23)
Matteus jutustab, et see mees oli mitte ainult tumm, vaid ka pime (Mt 12:22–30). Variserid ja teised Jeesuse vastased ei suutnud eitada imet. Kuna seda ei saadud aktsepteerida Jumala tööna, tuli leiutada mingi muu seletus.
Jeesus näitab salmides 17–23, et süüdistus tema koostöös Peltsebuliga on arutu. Miks oleks saatan pidanud hakkama võitlema iseenda vastu?
Peltsebuli nime täpne tähendus ei ole kindlalt teada. Algselt tähendas see nimi mingit kaanani ebajumalat (2Kn 1:2), aga arvatakse, et tol ajal oli selle tähendus „kärbeste jumal” ehk „prügimäejumal” või peeti seda pilkenimeks, mille all mõeldi saatanat (võrdle salm 15).
Juudid olid tollal tuntud oma vaimudemanajate poolest (salm 19; võrdle Ap 19:13–16). Salmi 20 „Jumala sõrm” leidub ka 2Ms 8:15, kus Egiptuse targad ei suutnud vastata Moosese esile kutsutud nuhtlustele.
Tumma tervenemine ei olnud kõigile piisav märk, et Jumal tegutseb (salm 16). Jeesus vastab sellele küsimusele salmides 29–32. Uskmatut südant ei veena ükski ime (võrdle Lk 16:31).
Jumala riik tuli Jeesuses inimeste juurde (salm 20; võrdle ka Lk 17:20–21). Kui ei soovita järgida Jeesust, jäädakse Jumala riigist välja (salm 23). Ei ole mingit erapooletut ala: inimene kuulub kas Jumala riiki või saatana kaaskonda. Usuasjades ei saa end kuulutada erapooletuks. Tuleb asuda tugevama (salm 22), võitja ehk Jeesuse poolele!
Tühjad kohad täituvad (Lk 11:24–26)
See mõistujutt on salmi 23 tõestus: vaimulikud tühimikud täituvad. Kurja vaimu asemele peab tulema Püha Vaim (1Kr 3:16; 6:19–20), muidu tuleb kuri vaim tagasi. See lugu rõhutab vastpöördunute „järelhoolitsuse” tähtsust. Üksnes pöördumiskogemusest ei piisa, vaid tuleb ka usus juurduda. Kellelgi, kes on usust loobunud, on palju raskem saada uuesti Jumala lapseks. Saatan tugevdab oma kaitset (salm 26).
Võimalik, et Jeesus kõneleb siin juudi vaimudemanajatest (salm 19), kes ei kutsunud oma tervendatuid Jeesuse juurde, vaid „tühja kohta”. Selle sajandi psühholoogias on tehtud sama viga: ei ole soovitud anda elule uut sisu, vaid on soovitud haigus välja ravida. Inimene on tühjendatud, aga midagi ei ole antud asemele!
Tegelik õndsus (Lk 11:27–28)
Tihti on seda kohta mõistetud nii, et Jeesus eitab Maarja õndsust („Aga tema ütles...”). Salmi 28 algus tähendab kreeka keeles siiski nõustumist: „Päris õige...” Ka Maarja on õnnis (Lk 1:45,48). Ometi on pääsemine võimalik mitte üksnes Jeesuse sugulastele (= juudid; võrdle Jh 7:2–5), vaid kõigile, kes võtavad Jumala sõna vastu (= ka paganad). Veresugulusest ei piisa, peab olema ka vaimulik sugulus (võrdle Mk 3:31–35). Igavest saatust ei otsusta siiski päritolu, vaid suhe Jeesusega (salm 23).
Joona tunnustäht (Lk 11:29–32)
Nüüd vastab Jeesus neile, kes nõuavad temalt tunnustähte (salm 16; vaata ka Mt 12:38 ja Mk 8:11).
Mida pidas Jeesus silmas Joona tunnustähega? Sellel on kaks võimalikku tõlgendust:
Tunnustäht on see, et ei ole mingit tunnustähte (võrdle Mk 8:12): niinevelased parandasid meelt Joona jutluse pärast. Joona ei teinud Niineves ühtki imet. Ka Jeesuse kaasaegsetele peab piisama „üksnes sõnast”.
Mt 12:40 öeldakse, et tunnustäht on Joona viibimine merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd. Luukal viitab sellele salmi 30 tuleviku vorm „peab... olema”.
Arvan, et mõlemad tõlgendused on õiged. Jeesuse tähtsaim ülesanne maa peal oli tema sõnum ja ristisurm, mitte imed. Lõpuks said juudid oma nõutud tunnustähe (võrdle 1Kr 1:22): Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles, aga nad ei uskunud sedagi tunnustähte (võrdle Lk 16:31).
Tunnustähe nõudmine on omal kombel usu vastand. Kui Jumalalt palutakse tunnustähte, siis nõutakse selliseid tõendeid, et usku pole enam tarviski. Tunnustähe nõudjale ei piisa Jumala tõotusest ja sõnast (võrdle Km 6:36–40, Gideon ja villad).
Taas kord kõneleb Jeesus viimsest kohtust (salmid 31–33). Viimsest kohtust ei saa mööda minna ka tänapäeva kuulutustöös. See on ajaloo vältimatu lõpp-punkt.
„Lõunamaa kuninganna” tuli Seebast (= tänapäeva Jeemen) – seega umbes 2000 kilomeetri kauguselt – kuulama Saalomoni tarkust (1Kn 10:1–13; 2Aj 9:1–12). Ta oli valmis nägema vaeva. Aga kui Jumal tuli taevast juutide keskele, pöörasid nemad talle selja.
Joona oli Kristuse eelkuju, täitumine ehk Jeesus oli rohkem kui Joona (salm 32). Joona „peaaegu suri” ja „ärkas omal kombel surnuist”. Jeesus suri ja ärkas surnuist.
Pimedus ja valgus (Lk 11:33–36)
Jeesus on maailma valgus (Jh 1:9–11; 3:19–21). Ei olnud Jeesuse süü, et variserid ja seadusetundjad elasid pimeduses. Jumala valgus säras maailmas, aga seda ei soovitud vastu võtta (Mt 5:15; 6:22–23; Mk 4:21; Lk 8:16).
Lamp (salm 33) oli tavaliselt kannu kujuline, taht tuli välja „tilast”. Lambid tehti tavaliselt savist. Õli oli oliiviõli.
Kui parim, mis meis on, on pimedus, kui kuri on siis kõige kurjem (salm 35). Moondunud usk toodab kõike muud kui Jumala tahtele vastavat elu (võrdle Mt 23:13 ja Lk 11:39–52).
Hädahüüded variseridele ja kirjatundjatele (Lk 11:37–54)
Variserlus oli üks judaismi haru, „äratusliikumine”. Nad püüdsid endid patustest lahus hoida (võrdle Jh 7:47–49).
Kirjatundjad olid ametikandjad. Suurem osa neist olid variserid ja valdav osa variserlusest toetus just kirjatundjate Vana Testamendi tõlgendustele.
Jeesus kutsuti seekord „lõunale”. Ehk toimus see pärast sünagoogijumalateenistust (salm 37). Salmis 38 mainitud „pesemine” ei olnud tegelik pesemine, vaid kultuslik puhastumine. Kreeka keeles on siinkohal sama sõna, mida kasutatakse üldiselt ristimisest kõneldes: „ebaptisthe”. Küsimus oli niisiis selles, et sooviti puhastuda rüvedusest, mis võis külge jääda, kui oli tegemist inimestega. Paljud asjad võisid variseride õpetuse järgi inimest rüvetada.
Varem oli sama süüdistus esitatud Jeesuse jüngritele (Mk 7:2–5). Vana Testament ei nõudnud selliseid pesemisi. Aga variserid pidasid oma pärimusreeglite rikkumist isegi tõsisemaks patuks kui Vana Testamendi Seaduse määruste rikkumist. See tulenes asjaolust, et nende järgi olid Seaduse määruste tõlgendused ebakindlad, seevastu pärimusreeglid olid kindlad ja täpsed.
Jeesus kuulutas neli korda „häda” variseridele ja kolm korda seadusetundjatele.
Esimene „häda” (küll seda sõna nimetamata) variseridele: variserlus on silmakirjalikkus, teesklus, näitlemine (Mt 23:13,15,23,25,27,29). Nad hoolitsesid üksikasjalikult välise puhtuse eest, aga nende sisemus oli täis rüüstet ja kurjust. Inimest rüvetab see, mis on nende sisimas (Mk 7:20–23), ja seda rüvetumist on tunda iga päev.
Teine „häda” variseridele (salm 42) on seotud eelmisega: variseride pedantne pärimusreeglite täitmine oli kõrvale tõrjunud õigluse ja armastuse Jumala.
Kolmas „häda” variseridele (salm 43) tõstab esile nende auahnuse ja edevuse (võrdle Lk 18:9–14, variser ja tölner pühakojas).
Neljas „häda” (salm 44) tõstab esile variseride ohtlikkuse. Haud rüvetas seitsmeks päevaks (4Ms 19:16). Jeesus ütleb, et variseride õpetus on kui tähistamata haud: keegi ei märka selle rüvetavat mõju, pigem arvatakse vastupidi: arvatakse, et variseride õpetus toob elu, aga tegelikult see rüvetab ja toob lõpuks surma.
Esimene „häda” seadusetundjaile (salm 46) tõstab esile selle, et neil ei olnud anda patustele muud kui uusi koormaid. Kui eelmistegagi polnud toime tuldud, tegid uued koormad olukorra veelgi lootusetumaks. Jeesus talitas just vastupidi: tema võttis patustelt koormad ära (Mt 11:28–30).
Teine „häda” seadusetundjaile (salmid 47–51) näitab, et nad austasid üksnes surnud prohveteid, mitte elavaid – nagu Jeesus ja Ristija Johannes.
„Jumala Tarkus” (salm 49, eestikeelses Piiblis „tarkus” väikese algustähega) võis olla mõni kaotsi läinud raamat, aga see võis tähendada ka Jeesust (võrdle Lk 7:35). Vaadeldavat tsitaati ei leidu üheski Vana Testamendi raamatus.
Aabel (salm 51; 1Ms 4:8) oli Vana Testamendi esimene märter, usu pärast tapetu. Aga miks võtab Jeesus teise „otsa” Sakarja? Seletus on väga lihtne: Sakarja surmast on jutustatud 2Aj 24:20–22. Ajaraamat (heebreakeelses Vanas Testamendis on meie Ajaraamatud üks raamat) on heebreakeelse Vana Testamendi viimane raamat. Jeesus võtab seega kogu Vana Testamendi märtrid; mitte ajalises, vaid „kirjutamise järjekorras”.
Huvitav „kokkusattumus” on Sakarja viimane jutlus enne surma: „Nõnda ütleb Jumal: Mispärast te astute üle Issanda käskudest? See ei õnnestu teil! Et te olete Issanda maha jätnud, siis jätab tema teid maha.”
Kolmas „häda” seadusetundjaile (salm 52): seadusetundjad ise ei soovinud kuulda Jumala tahet. Peale selle takistasid nad teisigi taevasse pääsemast.
Luukas mainib veel nelja korda, mil Jeesust püüti kõrvaldada vastaste teelt (salm 54; Lk 6:11; 19:47–48; 20:19–20; 22:2).