Luuka evangeelium 6 internetis (piibel.net)

Jeesus ja sabat (Lk 6:1–11)

Viljapeade katkumine ja söömine teise põllult oli nimelt Vanas Testamendis lubatud ( 5Ms 23:25; tööriistu ei tohtinud kasutada). Aga variseride ja kirjatundjate meelest rikkusid jüngrid sabatipäeval tööd keelavaid määrusi: nad lõikasid vilja, peksid reht ja valmistasid süüa.

Variserid olid kogunud sabatiga seoses 39 erinevat keeldu. Veel tänapäevalgi on sabat vagadele (ortodokssetele) juutidele tähtis. See on avalik usuelu. Pisut teravdatult võib öelda, et sabatipäeval on keelatud kõik, mis ei ole konkreetselt lubatud.

Kuna sabatimääruste rikkumiste eest olid ette nähtud ranged karistused, oleks oodanud, et Jeesus oleks püüdnud seletada, et mingit rikkumist pole toimunudki. Aga Jeesus möönab süüdistustele vastates sabatikäskude rikkumist. Rikkus ju Taavet määrusi, süües templi ohvrileibu, mida vahetati sabatipäeval, nii et kirjatundjate seletuse järgi toimus seegi sabatil. Jeesuse jüngrid olid seega teinud midagi, mida kirjatundjate määrused keelasid.

Jeesus väitis seega, et temal ja tema kaaslastel on sama suur õigus rikkuda tseremooniamäärusi nagu kirjatundjate ja variseride austatud Taavetil. Ta oli seega sama austatud nagu Taavet, tegelikult enamgi: ta oli hingamispäeva isand.

Mida tähendab „hingamispäeva isand”? Seda saab taas kord tõlgendada Jeesuse viitena oma jumalikkusele. Sabat oli Jumala määrus (2Ms 20:9–10; 5Ms 5:13–15), ja üksnes käsu andjal oli õigus seda uuesti tõlgendada.

Kas meie peame pühitsema hingamispäeva? Sellises küsimuses on viga: hingamispäev ei ole koorem, vaid Jumala and, mille ta seadis sisse juba loomises (1Ms 2:2; Hb 4:4). Seega kuulub see vältimatult elu juurde. Puhkuse „unustamisel” on vältimatult halvad tagajärjed.

Kas sabatil tohib teha head?

Jeesuse ja tema vastaste vahel tekkis teine vaidlus sabati üle, kui Jeesus tervendas sabatil ühe mehe kuivanud käe. Kirjatundjate järgi tohtis sabatil aidata vaid siis, kui elu oli ohus; kui vaev ei oleks põhjustanud vältimatut surma, oleks tohtinud seda tervendada alles argipäeval.

Jeesuse küsimus hea ja kurja lubatavusest sabatil tabas probleemi tuuma. Variserlik seadusetõlgendus viis selleni, et Jumala annist oli saanud peaaegu needus. Jeesus pidi ise küsimusele vastama: ta tervendas mehe käe.

Usu sünni mudel

See tervendamislugu on minu meeles parim usu sünni kirjeldus Piiblis. Mida Jeesus käskis mehel teha? Sirutada käsi! Aga see oli ju mehele võimatu, just see oligi ju tema probleem. Ta saaks sirutada oma käe, kui see esmalt terveks tehtaks. Aga nüüd nõudis Jeesus käe sirutamist tervenemise eeldusena. Mees näis olevat ummikus. Soo siin, vesi seal. Aga mees ei jäänud oma probleemi üle arutlema, vaid tegi, mida Jeesus käskis. Ja käsi paranes.

Võiksime pidada lõputuid vestlusi sellest, kumb toimus enne: sirutamine või tervenemine. Aga lõpuks peame jõudma sama lõpptulemuseni: see sündmus on seletamatu Jumala ime. Samasugune olukord tekib, kui inimesele öeldakse: „Usu Jeesusesse!” Ta ei suuda ju seda iseenesest teha, vaid see – kui üldse miski – on Jumala töö temas. Inimene ei saa uskuda enne, kui Jumal annab usu. See tähendab: seegi on täielikult Jumala töö.

„Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.”
(Fl 2:13)

Kui mees oleks pärast kiidelnud, kuidas ta sirutas käe omast jõust, ei oleks teda usutud. Aga neid, kes ise – omast jõust – hakkavad uskuma Jumalasse, võidakse tihti uskuda.

Uus Iisrael saab „esiisad” (Lk 6:12–16)

Luukas lahutab siin Jeesuse järgijaist kaks rühma: jüngrid ja apostlid. „Apostel” tähendab „volitatud esindajat”, „saadikut”. Neist kaheteistkümnest apostlist sai uue Iisraeli alus. Jeesus pidi ütlema „vanale” Iisraelile (Mt 21:43): „Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab.”

Eri evangeeliumide 12 apostli nimekirjades on väikesi erinevusi, mida on siiski lihtne seletada:

Johannes nimetab Bartolomeust Naatanaeliks (Jh 1:43–51). Esimene nimi on algtekstis kreekapärase lõpuga aramea nimi („Bartholomaios” ehk Tholomai poeg), mis tõlgetes on tihti ladinapärase us-lõpuga. Teine on heebrea nimi. Mitmel Jeesuse esimestest jüngritest oli nii heebrea kui ka kreeka nimi.

Siimon Selootest nimetavad Matteus (Mt 10:4) ja Markus (Mk 3:18) Siimon Kananaioseks. Uurijad on leidnud, et Kananaios tähendab just selootide rühmituse liiget, fanaatikut. Selootide rühmitus sündis pärast aastal 6 pKr toimunud ebaõnnestunud mässukatset. Nad olid marurahvuslased ja võitlesid vankumatult Rooma võimu vastu. Tänapäeval nimetataks neid kindlasti terroristideks.

Juudast Jaakobuse poega nimetavad Matteus ja Markus Taddeuseks (Mt 10:3, Mk 3:18). Ehk vältis Juudas oma heebrea nime kasutamist pärast seda, kui Juudas Iskariot oli saanud äraandjaks.

Paljudest apostlitest ei tea me õieti midagi. Peetrust tunneme kõige paremini, aga temastki ei tea me kuigi palju. Apostlid kuulusid lihtrahva hulka. Ilmselt vaid üks – Juudas Iskariot – oli lõunast, Judeast, teised olid galilealased.

Juuda lisanime „Iskariot” tõlgendatakse tavaliselt kui „Karioti mees” (is = mees heebrea keeles). See tähendab: ta oli pärit Karioti linnast Judeas. Teine tõlgendusviis oletab nime taustaks sõna „sikariot”, mis tähendas selootide „pussitajat”, kel oli tavaks pistodaga mõrvata rahvasummas roomlasi või teisi ebasoosingusse sattunuid. Kui nii, siis oli ta teine seloot Jeesuse jüngrite hulgas.

Väljajutlus, hädaliste aitaja (Lk 6:17 – 7:17)

Kolm rühma (Lk 6:17–19)

Sellega algab nn „väljajutlus”. Kas Luuka evangeeliumi Väljajutlus on Jeesuse sama kõne nagu Matteuse evangeeliumi „Mäejutlus”? Neis on palju kattuvat: õndsakskuulutamised ja palju sisulisi kokkulangevusi. Aga on ka erinevusi: Mäejutlus on palju pikem ja Luukas kõneleb rõhutatult tasasest, lagedast paigast. Minu meelest on selge, et Jeesus kõneles samadest asjadest mitu korda. Sellepärast ei ole imelik, et Luuka ja Matteuse tekstid ühest küljest erinevad teineteisest ja teisest küljest on neis palju kattuvat. Eks tänapäevalgi tule kiriku kuulutustöös korrata tähtsamaid asju – mida tähtsamad, seda sagedamini.

Luukas mainib, et kuulajate hulgas oli kolm rühma: 1) apostlid; 2) jüngrid; 3) rahvas.

Tihti mõtleme, et Jeesusel oli vaid kaksteist jüngrit, kes teda järgisid. Aga neid oli rohkem: kui Juudas Iskarioti asemele tuli valida uus apostel, valiti Mattias, kuna ta oli „üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis sisse ja välja, alates Johannese ristimisest kuni päevani, mil ta meilt võeti üles” (Ap 1:21–22). Jeesuse jüngrite hulka kuulus ka naisi, kes järgisid teda ja apostleid ning aitasid neid oma varaga (Lk 8:1–3). Kui suur Jeesuse jüngrite hulk oli, on mõistatus. Samuti see, kui stabiilne see oli: kas rahvas vahetus või oli sama rühm alati koos.

Paneme tähele, et kaheteistkümne apostli eripositsioon ei tulenenud sellest, nagu oleks nad olnud ainsad Jeesuse järgijad, vaid sellest, et Jeesus oli nad välja valinud teatud ülesande täitmiseks. Nad olid uue Iisraeli kaksteist „esivanemat”.

See, et Jeesus laskus mäelt alla rahvast õpetama, toob meelde olukorra, kus Mooses laskus mäelt ja tõi kaasa Jumala Seaduse (2Ms 34:29–32). Jeesus ei toonud uut Seadust, vaid evangeeliumi, armu sõnumi. Selle sisu paljastub, kui hakkame Jeesuse väljajutlust üksikasjalikumalt uurima.

Õndsakskuulutamised (Lk 6:20–23)

Sellega algab Luukal pikk lõik (6:20–8:3), mida ei leidu Markuse evangeeliumis. Matteusel leidub sama materjali, nii et taustaks on ilmselt Q-allikas ehk Jeesuse kõnede allikas.

Jeesu õnnitleb nelja inimrühma, keda üldiselt ei peeta õnnitlusväärseks:
1) vaesed;
2) näljased;
3) nutjad;
4) tagakiusatud.

Vaeseks nimetatakse sellist inimest, kel pole midagi, millele toetuda või loota. Ta sõltub täielikult Jumala armust ja abist („vaimus vaesed”, Mt 5:3). Mt 5:6 kõneleb neist, „kellel on nälg ja janu õiguse järele”. Me peamegi nägema, et ei päästa mitte vaesus, vaid see, et vaene otsib pelgupaika Jumalas. Vaesus võib ju viia ka üleastumiseni Jumala tahtest ja isegi tema needmiseni (võrdle Õp 30:7–9). Õndsakskuulutamiste keskne teema on see, et õnnis on inimene, kes – eri põhjustel – usaldab Jumalat.

Salmid 22-23 on Jeesuse hoiatus jüngrite tulevasest saatusest, aga samas julgustus: see, et inimesed hülgavad, ei tähenda, et Jumal oleks hüljanud.

Hädahüüded (Lk 6:24–26)

Õndsakskuulutamiste vastand on hädahüüded. Häda kuulutamine ei ole kohtu, vaid kaastunde väljendus. Jumala riik pöörab väärtusjärjekorra pea peale: meie meelest õnnitlusväärsed on hoopis haletsusväärsed. Sama rõhuasetus on Jeesuse loos rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Lk 16:19–31).

Ka Pauluse kirju lugedes märkame, et Paulus mitte üksnes ei õpetanud õiget õpetust, vaid ka hoiatas väära õpetuse eest (näiteks Fl 3:17–21). Kiriku ülesanne ei ole olla populaarne, vaid hoida evangeeliumi nähtaval. Populaarsus (salm 26) võib olla märk, et Jumala tahet on lahjendatud ja hakatud kuulutama seda, mida inimesed millalgi kuulda soovivad (võrdle prohvet Miika ja valeprohvetid 1Kn 22:1–38).

Sekularism ehk ilmalikustumine tuleb ladina sõnast „saeculum” = see maailmaaeg. Hingevaenlane soovib siduda meid nii tihedalt meie kaasaja ja selle ahvatlustega, et me unustame Jumala ja igavese elu: „...teil on lohutus juba käes!” (Salm 24) Siis hakatakse teenima loodut Looja asemel (Rm 1:25).

„Optimist usub, et ta elab oma elu parimas ajas. Pessimist kardab et see on tõesti nii!” Kristlastena me ei ole selle kirjelduse sarnased pessimistid või optimistid, vaid me teame, et parim aeg on veel ees. Alles taevas näeme, kui hea osa on Jumal meile valmistanud.

Kuldreegel (Lk 6:27–36)

Salmis 31 on kuldreegliks nimetatud elujuhis. Selle negatiivseid variante tuntakse ka mujalt, mh juudi rabi Hillelilt ja Konfuciuselt: „Ära tee ligimesele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.” Lutheri eetikas on kuldreegel kesksel kohal. Luther juhib tähelepanu, et selle eest ei saa põgeneda: igaüks teab, mida ta tahab, et talle tehtaks.

Jeesus rõhutab selles lõigus, et kurjast hoidumisest ei piisa, vaid tarvis on teha head (võrdle Mt 12:43–45).

Mis mõõduga mõõdad (Lk 6:37–42)

Selles lõigus kõneleb Jeesus, et kui meie soovime mõista inimeste üle kohut Seaduse nõudmiste kohaselt, ei saa me nõuda Jumalalt muud kohtlemist ka endale. Me ei pea nõudma Jumalalt õiglust, vaid armu.

„Palk silmas” on pilt sellest lootusetult suurest patukoormast, mis on meil Jumala ees. Kui me ei näe oma pattegi, kuidas me saame siis mõista hukka oma ligimeste palju väiksemaid patte meie vastu? Esmalt tuleb näha oma patusust, alles siis saab manitseda teisi meeleparandusele (Js 6:1–10).

Tihti tahetakse sellele kirjakohale viidates keelata igasugune teiste õpetamine ja manitsemine. Kui vaid täiuslikud inimesed tohivad teisi juhendada, siis ei saa keegi kedagi juhendada. Aga kui me loeme Jeesuse sõnad lõpuni: „...siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas,” märkame, et Jeesus kõnelebki asjade õigest järjekorrast. Kristliku usu juurde kuulub ikka ka noomimine patu pärast (Gl 6:1–6).

Kristus – alus (Lk 6:43–49)

Head mõistujutud ei vaja seletusi. Nii ei tasu neid kaht mõistujuttu liigse seletamisega ära rikkuda. Ehk on parima seletuse andnud Luther: „Ega head teod ei tee head inimest, vaid hea inimene teeb häid tegusid.”

Salm 46 on meeldetuletus, et elav, ehtne usk muudab alati inimest ja tema tegusid (võrdle 5Ms 29:28; Jk 2:14–26).

Karmid ajad paljastavad vundamendi nõrkused. Headel aegadel peab vastu kehvgi hoone.