Luuka evangeelium 5 internetis (piibel.net)

Jeesuse lähedus paljastab patu (Lk 5:1–11)

See lõik paljastab meile, et inimese ja Jumala vahel on mitte üksnes väike astmeerinevus, vaid kuristik, mida ei saa ületada. Inimese loomulik religioossus arvab, et inimese ja Jumala vahelist erinevust saab kokku sobitada. Aga mida lähemale Jumalale inimene satub – või pääseb –, seda selgemaks saab inimese lootusetu olukord.

Võime öelda, et inimene ei saa patuseks pattu tehes – sest inimene on alati juba valmis patune –, vaid inimene saab patuseks, kui Jeesuse lähedus paljastab tema patususe. Selles on üks põhjusi, miks paljud inimesed soovivad põgeneda Jeesuse eest – täpselt nii nagu Peetrus (salm 8).

„Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!”

Jeesuse arutu nõuanne (salm 4) oli osutunud õigeks. Sellest taipas Peetrus, et Jeesus oli mitte üksnes suur jutlustaja, isegi mitte üksnes imetegija, vaid ta oli ka looduse Issand. Peetrus taipas, et tema seltsis on Jumal ise. See sündmus tähendas pöördepunkti Peetruse elus – seda näitab salmis 8 esinev kaksiknimi: Siimon Peetrus. Vana nime Siimon kõrvale oli tulnud Peetrus – apostli nimi.

Ilmselt moodustasid Peetrus – ja tema vend Andreas – ning Sebedeuse pojad Johannes ja Jaakobus kalastusühistu: kalapüügiks sügavas vees vajati vähemalt kaht paati. Nüüd jätsid mõlema paatkonna kalurid oma ameti ja hakkasid kalastama inimesi: tõstma neid surmast ellu – mitte enam vastupidi.

Pidalitõbise tervendamine (Lk 5:12–16)

Pidalitõbi oli haigus, mis sundis inimese isolatsiooni väljapoole ühiskonda. Haigus levis puudutuse kaudu, sellepärast isoleeriti haiged tervetest (3Ms 13:45–46). Ainus ühendus teiste inimestega oli ühendus pidalitõbistega (Lk 17:11–12). Tollal kasutati nimetust pidalitõbi erinevate nahahaiguste kohta, nii et alati, kui Piiblis kõneldakse pidalitõvest, ei pruukinud tegu olla meile tuntud pidalitõvega.

Seaduses olid määrused, mille alusel peeti kedagi pidalitõvest paranenuks (3Ms 14:1–31), aga kogu Vanas Testamendis on üksnes kaks pidalitõvest paranemise juhtumit: 4Ms 12:10–15 (Moosese õde Mirjam) ja 2Kn 5:1–14 (süürlane Naaman, kellest Jeesus kõneles Naatsareti sünagoogis).

Pidalitõbisel oli keelatud linna siseneda, aga oma lootusetuses tuli mees Jeesuse juurde Seaduse määruste vastaselt (salm 12; seda väljendit saab tõlgendada küll ka laiemalt „linna territooriumil”, kuhu kuulus alasid ka väljaspool linnamüüri).

Esimest korda pärast haigestumist sai mees tunda, kuidas terve inimene teda puudutas (salm 13). Mees paranes kohe. Jeesus saatis ta Jeruusalemma templisse ohverdama Seaduses määratud ohvreid. Samas said ka templi preestrid tunnistuse messiaanliku aja algusest (võrdle Jeesuse vastu Ristija Johannese õpilaste küsimusele Lk 7:18–23).

Neljanda peatüki seletuse lõpus kõnelesime juba ühest põhjusest, mis Jeesus õhutas tervendatuid imedest vaikima. Siin tuleb ilmsiks teinegi põhjus: lood imedest põhjustasid tohutu tunglemise Jeesuse juurde, ja siis oli oht, et kogu aeg kulub inimeste tervendamisele ega jää aega kulutada evangeeliumi (võrdle Lk 4:43, Jeesuse programmi väljakuulutamine). Tänagi kipub kergesti

minema nii, et inimesi meelitavad kirikusse imed, mitte seal kuulutatav evangeelium. Siiski tuleks alati meeles pidada, et pole olemas midagi kallimat ja tähtsamat kui evangeelium.

Kes võib anda patud andeks? (Lk 5:17–26)

Jeesuse tegevust oli märgatud ka Jeruusalemmas, juutide usulises keskuses. Selge see, et variserid ja kirjatundjad ei tulnud Jeesust vaatama üksnes uudishimust, vaid ka selleks, et hinnata tema tegevuse „seaduslikkust” ehk seda, kas see oli kooskõlas juutide seadusetõlgendusega või mitte.

Variserid kujutasid endast ilmikliikumist – võiks öelda „äratusliikumist”. Nad olid Seaduse range täitmise pooldajad ja nõudjad. Neid ei olnud palju – juudi ajaloolase Josephuse järgi vaid umbes 6000 – aga nad olid juutide tegelikud usulised juhid. Saduserid moodustasid ülikute erakonna, mis oli rahvast isoleerunud. Tavalised preestrid olid aga seotud templi ohvritalitustega. Kirjatundjad olid kutselised teoloogid ja juristid. Nad tõlgendasid Vana Testamendi (usulist ja juriidilist) Seadust. Paljud neist olid variserid (Lk 5:30).

Halvatu ilmumine Jeesuse ette lõi olukorra, milles Jeesus suutis tõestada, kes ta tegelikult oli.

Üks variseride juhtivaid õpetusi oli: „Haige mees ei parane enne, kui ta patud on andeks antud.” (Võrdle Jh 9:2.) Seega nad väitsid, et haigus on patu tagajärg ja tervenemise eeldus on pattude andekssaamine, ja see toimus erinevate nõutud ohvrite sooritamise kaudu.

Jeesus talitas just variseride õpetuse järgi: esmalt andis halvatud mehe patud andeks ja siis mehele tervise. Aga kuna Jeesus ei nõudnud ohvreid ega muid usulisi kombetalitusi, mõistsid variserid, et Jeesus tegi midagi, mis oli lubatud – ja võimalik – vaid Jumalale: andis patud andeks „tasuta”.

See tähelepanek kujunes variseride ja Jeesuse vaheliste suhete klaarimisel olulisimaks. Variserid nägid Jeesuse jumalikkuse märkides jumalapilget – nemad ootasid maist Messiat, mitte Jumal-Messiat. Kui Jeesus oleks olnud üksnes inimene, oleks variseridel olnud oma süüdistustes õigus: Jeesus pilkas Jumalat, teeseldes, et on Jumal. Aga kuna Jeesus oli Jumal, ei pilganud ta Jumalat. Variserid olid tõe lähedal, aga kahjuks siiski vaid lähedal.

Jeesuse kummaline küsimus – „Kumb on kergem, kas öelda: „Sinu patud on sulle andeks antud!” või öelda: „Tõuse püsti ja kõnni!”?” – tähendab lihtsalt seda, et pattude andeksandmine oli – ja on – midagi nähtamatut, mis toimub „Taeva väljakul”, seevastu tervenemise „tõhusust” suutis igaüks kohe kontrollida. Kui variserid oleks uskunud oma õpetusi, oleks nad pidanud tunnistama, et Jeesus andis ka mehe patud andeks, sest mees ju tervenes!

Esimest korda Luuka evangeeliumis kasutas Jeesus enese kohta nimetust „Inimese Poeg”. Too messiaanlik nimi tuleb Tn 7:13-st. Ainult kaks korda Uues Testamendis kasutab seda keegi muu kui Jeesus: juudid, kes viitavad Jeesuse enese kõnele (Jh 12:34) ja Stefanos (Ap 7:56).

Mis on imed?

Pole vaja siiski mõelda nii, et Jeesus oli Jumala Poeg, kuna ta tegi imesid. Vastupidi: ta tegi imesid, kuna oli Jumala Poeg. Puud tuntakse tema viljadest!

Mis siis on ime? Paljud soovivad seletada Piibli imesid üksnes selle aja teadmatuse tagajärgedena. „Tänapäeval oleksid need hõlpsasti seletatavad.” Piiblis jutustatud imed – eriti evangeeliumide imed – on ennekõike tunnustähed: neist on näha, et tegutses Jumal. Sellepärast pole vaja otsida imedele loomulikke seletusi. Osa Jumala tegudest võivad olla inimmõistusele mõistetavad, osa mitte.

Ka täna tasub meeles pidada, et imed ei ole väärtus omaette. Jumal soovib (salm 12) inimest aidata nii tema ihulikus kui ka vaimulikus hädas, aga ta teeb seda omal kombel. Ei tervenenud kõik haiged isegi Jeesuse ajal! Jumal kutsub meidki tervendama nii ihulikke kui ka vaimulikke „haigusi”. Aga tasub alati meeles pidada tähtsusejärjekorda: patt on alati tõsisem haigus kui ihulik haigus (salm 24).

Kus on pattude andeksandmine, seal on Jumala riik.

Nende usk

Pane tähele salmis 20: „nende usk”, mitte „tema usk”. Küsimus oli kandjate (Mk 2:3: neli meest) – ja kindlasti ka kantava – usus. See, et nad kandsid mehe Jeesuse juurde, näitas nende usku. Meiegi saame „kanda” inimesi Jumala ette, palvetades nende eest ja vahendades neile eri viisil Jumala Sõna. Nii võib meiegi usk anda lõpuks hea lõpptulemuse: pattude andekssaamise ja pääste.

Jüngrite kutsumine (Lk 5:27 – 6:16)

Leevist saab Jeesuse järgija (Lk 5:27–32)

Damaskusest Egiptusesse kulges tähtis tee, nn Mere tee, mis läks Kapernaumast lähedalt mööda. Kusagil tolle tee ääres oli tölner Leevi tollijaam, kus ta kogus tollimaksu Heroodes Antipasele. Juudid vihkasid tölnereid. Nad olid isamaa äraandjad – olid nad ju võõra võimu teenistuses; „nad riisusid oma rahvalt”. Tihti võeti tollimaksu ka liiga palju. See tulenes asjaolust, et roomlased müüsid tollimaksu kogumisõiguse oksjonil – „võidab kõrgeim pakkumine” – ega olnud eriti huvitatud sellest, kui palju tolli tegelikult võeti, kui vaid nemad said oma osa kätte. See ahvatles taga ajama omakasu.

Leevi kutsumisest Jeesuse jüngriks on jutustatud väga lühidalt. Aramea keeles sisaldus kutses sõnamäng: Leevi – laava („järgne mulle”). Tölnerid olid kuulsad oma rikkuse poolest, seega nõudis Leevi otsus julgust. Aga nagu ütles Ameerika misjonijutlustaja Jim Elliot: „Hull ei ole see, kes loobub sellest, mida ta ei saa endale hoida, vaid hull on see, kes loobub sellest, mida ta ei saa kaotada.” Kõigest maisest tuleb kord loobuda, ainult usk Jeesusesse säilitab oma tähenduse ka pärast surma: see annab igavese elu.

Luukas rõhutab tihti, et vaesed võtsid Jeesuse vastu. Leevi on tõendiks, et rikkus iseenesest ei ole takistus Jumala riiki pääsemisel, aga võib kergesti selleks saada. Takistuseks võivad saada paljud muudki iseenesest head asjad, näiteks sõbrad, töö, perekond, harrastused jne.

Tölnereid peeti patusteks (salm 30), sest nad pidid tegema tööd ka sabatipäeval ning puutusid kokku ka juutidele roojaste loomade ja kaupadega. Sellepärast panid need, kes olid tulnud Jeesust kontrollima, pahaks, et Jeesus ja tema jüngrid osalesid Leevi korraldatud söömaajal. Jeesus vastas kriitikale, viidates, kui arutu oleks mõte, et arst ei nõustuks haigetega üldse kokku puutuma. Samuti oli Jeesus – patuste tervendaja – sunnitud läbi käima patustega.

Huvitavaid üksikasju

Selles Luuka evangeeliumi lugemisjuhises piirdutakse peajoonte vaatlusega, aga esitan siin siiski mõned üksikasjad, mis näitavad, kuidas Piibli tekstide tähelepanelik lugeja võib leida palju ka lühikesest katkest.

Salmis 31 on Luukas asendanud Markuse ja Matteuse kasutatud „tervet” tähendava kreeka sõna teise sõnaga. Matteuse ja Markuse kasutatud sõna tähendab tegelikult „tugevat”, seevastu Luuka kasutatud „hygianoon” on arstiteaduslik termin, mis tähendab just nimelt tervet. Mitmel korral kasutab Luukas mujalgi tollasest arstiteadusest tuttavaid sõnu. Need tõendavad, et kirjutaja on olnud arst Luukas.

Salmis 32 ütleb Jeesus: „Ma ei ole tulnud...” Päris selgesti ei pea ta silmas tulemist Naatsaretist Kapernauma jms, vaid inimeseks saamist. Selles on viide Jeesuse preeksistentsile ehk enneolemisele, mis on kirkalt esil Jh 1:1–18 ja Fl 2:5–11. Piibli kirjutajad ei ütle alati kõike selgesti, „näpuga näidates”, vaid sõnum võib olla „varjatud”.

Pulmalised ei paastu (Lk 5:33–35)

Luukast lugedes jääb mulje, et siin jutustatu on toimunud vahetult pärast eelmist sündmust, ehk juba Leevi juures lõunal olles. Aga Markus (Mk 2:18) näitab, et see lugu on teisest kontekstist. Sellest võime õppida kaht asja:

1. Luukas ei olnud huvitatud kronoloogiast.
2. Tihti pidid evangeeliumide kirjutajad jätma palju materjali ära (võrdle Jh 21:25). Kahjuks on meil neid „lünki” tihti raske märgata.

Moosese Seadus nõudis vaid ühe paastupäeva aastas: suurel lepituspäeval (3Ms 16:29–31). Pärast sundpagendust oli judaismis saanud tavaks paastuda kaks korda nädalas (võrdle Lk 18:17): neljapäeval (mil Mooses tõusis Siinai mäele) ja esmaspäeval (mil Mooses tuli alla). Kui ei paastutud, ei rikutud Seadust. Aga kui soovisid näida vaga, olid sunnitud paastuma.

Jeesuse vastus oli üllatav. Pulmalised pidid rikkuma juutide paastukombeid, kuna pulmad kestsid nädala, ja siis ei paastunud ükski pulmaline. Oli seega erandolukordi, mis takistasid paastu. Jeesuse vastusega seostus ka päästelooline vaatenurk: juudid pidasid Iisraeli Jumala mõrsjaks. Kui Iisraeli peigmees oli tulnud, oli Jeesus järelikult Jumal. Taas kord paljastas Jeesus oma jumalikkuse.

Aga Jeesuse vastased ei soovinud pulmades osaleda, vaid paastuda. Nad soovisid jääda väljapoole uut lepingut.

Mis on paast?

Tänapäeval mõeldakse paastust kõneldes tihti kehakaalu vähendamist. Aga juutidele oli paast patukahetsuse märk. Sellepärast on mõistetav, et Ristija Johannese jüngrid olid usinad paastujad (salm 33). Kristliku paastu tuum on loobumine kõigest asjatust, et saaks keskenduda olulisele.

Esimene ettekuulutus kannatusest

Salmis 35 on Luuka evangeeliumis esimene selge teadaanne sellest, kuidas Jeesuse avalik tegevus kord lõpeb (võrdle Lk 2:34–35). „Peigmehe äravõtmine” viitab Messia surmale. See, et asja väljendatakse passiivi vormis, tähendab, et tegijaks on Jumal (nagu mujalgi). Jumala tahe viis Jeesuse ristile.

Selles salmis sisaldub ka tõsiasi, mida teatud usulised rühmad – näiteks seitsmenda päeva adventistid – pole märganud: kristlased ei järgi Moosese Seaduse ajaarvestust, vaid päästeloo ajaarvestust: Jeesuse ülestõusmisega algas uus aeg (võrdle Ap 20:7), mil püha päev ei ole enam sabat – ehk laupäev –, vaid ülestõusmise päev – ehk pühapäev.

Kolm väära valikuvõimalust (Lk 5:36–39)

Seda mõistujuttu on lihtne mõista, kui pidada silmas kaht usuarusaama – Seaduse teed ja armu teed – ning nende ühendamist. Jeesus esitab kolm väära viisi, kuidas neid kaht ühendada.

1. Esimene viis võtab veidi uut ja veidi vana (salm 36). Nii talitavad need, kes mõtlevad, et evangeelium on vaid mingi vanade määruste asendaja.

2. Teine väär viis on võtta nii kogu vana usk kui ka kogu uus usk (salm 37; nahklähker oli enamasti terve kitsenahk, mis oli õmmeldud „lähkriks”). Vana nahklähker oli kõvaks kuivanud „kängar”, mis ei suutnud uue veini käärides venida. Evangeelium ei ole ka Seaduse täiendaja. See on midagi täiesti uut.

3. Kolmas väär viis on uus tagasi lükata (salm 39). Inimestes on palju „vastuseisu muutustele”, sest lihtsam on jääda vana juurde kui katsetada uut.

Ainus õige viis on võtta vaid uus: elada üksnes armust (salm 38; võrdle Gl 5:1–6).

„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!”
(Gl 5:1)

„Teie, kes te tahate saada õigeks Seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud.”
(Gl 5:4)