Luuka evangeelium 4 internetis (piibel.net)

Jeesuse kiusatused (Lk 4:1–13)

„...selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.”
(Hb 4:15)

Tasub tähele panna, et Luukas ütleb rõhutatult, et just Püha Vaim juhtis Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. See, et kristlasel on kiusatusi, ei ole märk, et Jumal on meid hüljanud või et me oleme kaotanud usu (1Kr 10:13).

40 päeva viitab lisaks Moosese Siinai mäel veedetud 40 päevale (2Ms 34:28) ja Eelija 40-päevasele põgenemisretkele (1Kn 19:8), ennekõike aga Iisraeli rahva 40-aastasele kõrberännakule (5Ms 8:2: „...kas sa pead tema käske või mitte!”). Pane tähele, et ka Jeesuse kasutatud Vana Testamendi tsitaadid on samast kontekstist: 5Ms 6:13 (salm 8), 6:16 (12) ja 8:3 (4).

Vanas Testamendis ei ole ennustusi Messia kiusatustest. Nüüd kordus paradiisi kiusatus: kumba soovis „uus Aadam” järgida – Jumala tahet või saatana ahvatlusi nagu esimene Aadam. Esimene Aadam jäi saatanale alla, saatan jäi Jeesusele alla.

Kõik kolm kiusatust olid iseeneses head asjad: poleks ju kivi muutmine leivaks kedagi kahjustanud ja tegi ju Jeesus hiljem lausa kaks toitmisimet; ka hea valitsuse saamine oleks olnud hea asi kogu maailmale, nagu ka avalik tunnustamine Messiana. Probleem oli siiski selles, et need ei olnud kooskõlas Jumala tahtega, need ei kuulunud „Issanda kannatava sulase” (Js 53) teele Messiana.

Teine kiusatus oleks tähendanud, et Jeesusest oleks saanud juutide oodatud poliitiline Messias (Jh 6:14–15; 18:33–40). Paljud langevad täna sellesse kiusatusse: kõik ohverdatakse võimu ja rikkuse altarile.

Kas saatan siis on „selle maailma vürst”, nagu ta Jeesusele väidab? Jah ja ei! Usupuhastaja Martin Luther nimetas saatanat „Jumala saatanaks” ja „Jumala ketikoeraks”: saatanal on küll võim, aga vaid Jumala lubatud piirides ja vaid ajani, mil see võetakse temalt ära.

Kolmas kiusatus oli seotud juutide arusaamaga, et (au ja maise võimu) Messias ilmub Jeruusalemma templi harjale ja teeb seal oma messiaanlikkuse kõigile teatavaks. Aga veel ei olnud Jumala määratud aeg, mil Messias pidi rahvale paljastatama (võrdle Mt 16:20).

Pane tähele, et kurat „moonutab” Jumala sõnu salmis 3: „Kui sa oled Jumala Poeg...” (võrdle Lk 3:23). Sama võtet püüab kurat rakendada ka meiega: teha Jumala sõna kuidagi ebakindlaks ja ebausaldusväärseks.

Jeesus kasutas kaitse- ja rünnakurelvana Jumala Sõna. Meilgi tuleb osata kasutada õigeid vaimulikke relvi (Ef 6:10–18).

Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus!
Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!
Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.
Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.
Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü
ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust!
Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!
Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!
Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest"

Kiusatuste puhul tuleb alati küsida: põgeneda või hakata vastu? Mitmed langemised tulevad sellest, et siis, kui oleks pidanud põgenema, hakati vastu. Kui me aga alati põgeneme, ei saa me iialgi usus tugevamaks.

Et saatan Jeesuse mõneks ajaks rahule jättis, ei tähendanud, et Jeesusel poleks olnud võitlusi saatanaga enne Ketsemani (Lk 22:39–46), vaid et lüüasaanu lahkus lahingutandrilt.

Praegune soome piiblitõlge kirjutab kuradi/saatana suure algustähega, mis on täiesti õige, sest ta on tõepoolest isikuline kuri, Jumala vastane, kel on nimi, mitte mingi ebamäärane kurjus (tõlkijana järgin eesti piiblitõlget, milles nii kurat kui ka saatan on üldiselt väikese algustähega).

Programmi väljakuulutamine Naatsaretis (Lk 4:14 – 5:26)

Luuka evangeeliumis võib eristada pikka osa – Lk 4:14 – 9:50 –, mida võib pealkirjastada näiteks: „Jeesuse tegevus Galileas.” Sellele järgneb veelgi pikem osa – 9:51–19:27 –, mis jutustab Jeesuse teekonnast Jeruusalemma.

Tagasi Galileasse (Lk 4:14–15)

Johannes jutustab oma evangeeliumi neljas esimeses peatükis Jeesuse avaliku tegevuse esimestest sündmustest. Luukas jätab need kõrvale ning soovib alustada Jeesuse avaliku tegevuse kirjeldust tema kodumaakonnast Galileast ja kodulinnast Naatsaretist.

Galilea oli Iisraeli kõige tihedamini asustatud piirkond. Juudi ajaloolane Josephus väidab oma raamatus „Juudi sõda”, et seal oli 204 linna, milles oli üle 15 000 elaniku. Kahjuks oli Josephusel mujalgi tavaks liialdada (nii soovis ta tõsta Rooma vägede juutide üle saavutatud võidu väärtust; ta kirjutas ju oma raamatu roomlastele, mitte juutidele).

Luukas rõhutab mitmes kontekstis, et Jeesuse avalik tegevus algas Jumala Vaimu juhtimisel. Ehkki üks põhjus, miks Jeesus naasis põhja poole, oli Ristija Johannese vangistamine (Mt 4:12), oli tähtsaim põhjus siiski see, et Jumala plaan oli just selline.

Paljastatakse pahameel risti pärast (Lk 4:16–30)

Ajaleheartiklit, tele- või raadiosaadet jne saab teha mitut moodi. Üks paljudest on järgmine: kohe alguses jutustatakse lõpptulemusest või kogu intriigist, ülejäänu ongi vaid sündmuse üksikasjalikum kirjeldus. Jeesuse tegevust kirjeldades talitas Luukas just niimoodi ja jutustas kõik kohe alguses ära: Jeesus lükatakse tagasi, kuna tema toodud pääste ei kõlvanud juutidele. Lõpuks said paganad evangeeliumi, mis ei kõlvanud Jumala omandrahvale Iisraelile. See ei ole seega Jeesuse avaliku tegevuse algsündmus (võrdle salm 23), vaid Luuka valitud alglugu.

Usupuhastaja Martin Luther ütles, et Esimeses Moosese raamatus on juba kogu Piibli sõnum, muu on vaid selle seletus!

Sünagoogi kui institutsiooni tekkelugu pole täpselt teada. Jeruusalemma templi häving aastal 586 eKr viis välja ohvriteenistusele toetunud jumalateenistuse „sunduuendamiseni”. Sundpagenduse ajal omandas sünagoog kui institutsioon judaismis nii kindla koha, et see ei surnud välja, ehkki tempel ehitati pärast sundpagenduse lõppu (515 eKr) uuesti üles.

Jeesuse ajal oli sünagoogi „jumalateenistuse kava” järgmine: alguses loeti Iisraeli usutunnistus (5Ms 6:4–9), millele järgnes palve. Pärast seda loeti heebrea keeles katkend Moosese raamatutest (= Seadus), mis tõlgiti aramea keelde (või diasporaas kreeka keelde). Teine lugemine oli prohvetitest, mis samuti tõlgiti. Tõlkimisele võis lisanduda ka seletus ehk jutlus. Lõpuks – kui kohal viibis preester – tuli Issanda õnnistus (ehk Aaroni õnnistus, 4Ms 6:23–27).

Jeesus luges prohveteid – Js 61:1–2 – ja sai nii ise teksti valida (võrdle „leidis” salmis 17). Luuka jutustatud Jeesuse seletus tekstile oli lühike (salm 21): „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide

läinud.” See, et Luukas ei jutusta Jeesuse kõnest enamat, ei tähenda, et Jeesus ei võinud kõnelda pikemalt (võrdle salm 22).

Jeesuse valitud tekst on katkend Jesaja nn Issanda (kannatava) sulase lauludest, millest kuulsaim on Js 53. Jesaja kõneles sellest, kuidas Issanda kannatav sulane on võitud Vaimuga, mitte üksnes õliga. Kui meenutame, mida oli Luukas eespool jutustanud Jeesuse ristimisest ja kiusatustest, hakkame märkama, et evangeeliumi on palju kergem mõista, kui tunneme hästi Vana Testamenti (võrdle ka salmid 25–27). Tõesti ühendab Luukas oskuslikult oma jutustusega Jeesusest ka aineseid Vanast Testamendist. Piiblit ei saa lugeda kiiresti, kui ei soovi üksikasjadest ilma jääda!

Joosepi või Jumala poeg?

Ühest küljest meeldis Jeesuse kõne kuulajaile: kaua oodatud Messias on saabunud. Aga selles sisaldus ka nördimus: kas Jeesus – Joosepi poeg – saab olla Messias? Kuulajate küsimus paljastas – ja paljastab – Jeesuse probleemi tuuma: kas Jeesus on üksnes „Joosepi poeg” – seega inimene – või on ta Maarja poeg, Jumala poeg – seega Jumal ja inimene (võrdle Lk 3:23!). Kes näeb Jeesuses üksnes inimest, ei saa temas näha maailma päästjat.

Veel teinegi asi Jeesuse kõnedes tekitas nördimust: ta väitis, et juutidel ei olnud pääste osas eesõigust. Juutidele oli Messias Iisraeli Vabastaja, aga Jumal läkitas maailma inimkonna Vabastaja.

Jeesus nägi, et temasse ei usutud. Sooviti lisatõendeid, märke. Aga Jeesus keeldus neid andmast, viidates vanasõnale arstist (otse õudsed on risti all lausutud sõnad (Mt 27:42): „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse!”), teisest küljest aga prohvetite saatusele: Iisrael ei võtnud neid vastu, nii et Jumal läkitas nad paganate juurde. Taas kord saame näite sellest, et ajaloost õpime seda, et me ei õpi sellest midagi. Ei olnud Jeesuse aegsed juudid oma prohvetite aegsetest esiisadest targemad. Ja Apostlite tegudest saame näha, et sama kordus ka siis, kui evangeeliumi kuulutasid Paulus, Peetrus ja teised apostlid.

Jeesus oli kuulutanud välja oma programmi, aga rahvale see ei kõlvanud. Jeesust taheti tappa. Naatsareti lähedal oli kakski järsakut (8 ja 60 meetrised). Aga lõpuks sai rahvas oma palutud märgi: Jeesus kõndis läbi rahvahulga ja lahkus Naatsaretist – ilmselt lõplikult. Sellest alates oli Jeesuse kodulinn Kapernaum Genneesareti järve kaldal (salm 31).

Teine äärmus (Lk 4:31–44)

Kapernaum oli Galilea suurim linn. See asus Genneesareti järve põhjakaldal. Ka tänapäeval saab seal vaadelda (mõnevõrra Jeesusest ajast hilisema) sünagoogi varemeid ja „Peetruse maja” varemeid.

Tasub tähele panna, et kõik algas just samamoodi nagu Naatsaretis: Jeesus jutlustas sünagoogis. Aga seekord võttis rahvas Jeesuse vastu. Alles pärast seda tulid imed. Naatsaretis Jeesus imesid ei teinud, kuna seal oli ainult uskmatust, mitte usku. Kapernaumas tegi Jeesus imesid, kuna seal oli usku. Imed järgnesid usule, mitte vastupidi.

Millest selline erinevus viisis, kuidas Jeesus vastu võeti? Seda me ei oska seletada! Samuti on tänapäeval: vahel evangeelium kõlbab, vahel mitte.

Praegusel nn haritud ajastul väidetakse tihti, et mingeid kurje vaime ei ole olemaski; need on vaid primitiivsed haiguse seletuskatsed. Aga pole vaja minna ajas tagasi – piisab, kui minna kas või Aafrikasse, siis kohtume kultuuriga, milles kurjad vaimud on reaalsus. Aga tuleb vältida ka teist

äärmust: kõik haigused ei ole deemonist. Jeesuski tervendas nii haigeid kui ka seestunuid (salmid 40 ja 41).

Jeesus tervendas kaks haiget sabatipäeval. Siimona ämma täielik hetkeline tervenemine (salm 39) tõendas, et tervenemine oli ime.

Kui sabat oli möödas, algas tegelik haigete tulv. Sabati lõppedes tohtis jälle haigeid Jeesuse juurde kanda ja talutada. Aga Jeesus ei tervendanud neid massidena, vaid üksikisikutena (salm 40: „Ja Jeesus pani oma käed igaühe peale nendest...”). Seda on hea ka tänapäeval meeles pidada: Jeesus kohtleb meid alati üksikisikutena, sellepärast ei tervenda ta kõiki ühtemoodi. Liigne ühetaolisuse nõudmine on eksitee. Jeesuse individuaalse ravi juurde võib kuuluda ka see, et ta ei tervenda.

Käiakse ringi, tullakse kokku

Kapernauma elanikud olid Naatsareti elanike vastandid: nad soovisid hoida Jeesust täielikult endale. Seegi sisaldab meile õpetust ja hoiatust: on vale püüda hõivata Jeesust oma rühma omandiks. Nii juhtub siis, kui öeldakse: „Sa saad pääseda vaid meie keskel!” Seda, kes pääsevad, otsustab Jumal, mitte meie.

Aga samas on nende kahe linna elanike seas palju sarnast: mõlemaid vaevas sama probleem: kas Jeesus saab olla kõigi inimeste – mitte üksnes meie – Vabastaja? Eksiõpetustes on tihti sama tunnus: eksiõpetus ei ole sugugi alati kaugel õigest õpetusest, vaid just selle kõrval. Tegu ei ole sirglõigu, vaid ringiga! Sellepärast võivad väikesed erinevused olla tõeliselt ohtlikud.

Salmis 43 väljendab Jeesus uuesti oma programmi:

„Ma pean ka teistele linnadele kuulutama evangeeliumi Jumala riigist, sest selleks on mind läkitatud.”

Messia saladus

"„Ja tema sõitles kurje vaime ega lasknud neil rääkida, sest nad teadsid, et tema on Messias.”
(salm 41).

Kui vaatleme Jeesuse tervendamisimesid, märkame kummalist tunnusjoont: kui Jeesus tervendas haigeid juudi aladel, käskis ta neil – enamasti tulutult – vaikida toimunust. Kui Jeesus tervendas inimesi paganate aladel, õhutas ta neid jutustama, mis oli toimunud (näiteks Lk 8:39). Põhjus on see, et juutidel oli Messiale vääri ootusi. Nad ootasid maist valitsejat, kes annaks neile tagasi nende iseseisvuse (võrdle eriti Jh 6:14–15). Jeesus ei soovinud saada selliseks „messiaks”, sellepärast palus ta tervendatuid vaikida. Seevastu paganate aladel sellist ohtu ei olnud.