Johannese 11 – Kes on surnud ja kes on elus?

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Carmen Karabelnik

Kuuendas peatükis toitis Jeesus esmalt tuhandeid inimesi ning seejärel hakkas rääkima eluleivast. Üheksandas peatükis tervendas ta pimeda mehe ning seejärel rääkis vaimulikust pimedusest. Nüüd arutluse all olevas lõigus äratab ta Laatsaruse surnuist üles. Ent see lõik on enamat, kui vaid see, et Jeesus tema surnuist üles äratab. Me seisame silmitsi küsimustega, mis on elu ja mis on surm ning kes on surnud ja kes saavad elavaks.

Tahtlik venitamine - 11:1-10

Kui Jeesus on teisel pool Jordani jõge, saab ta teate, et Laatsarus on raskelt haige. Ometi ei asu Tervendaja teele, vaid viivitab meelega oma lahkumisega. Selles tegevusetuses saab ilmsiks, mis on kogu tolle peatüki keskmes: me ei räägi siin ainult surnu ülesäratamisest. Nende sündmuste eesmärk on ilmutada Jumala Poja au; teisisõnu näidata Jeesuse tõelist identiteeti. Just sel põhjusel tuleb leinajail oodata ning Laatsarus jäetakse surema.

Jüngrid on üllatunud, et Jeesus Jeruusalemma poole teele asub. Lõppude lõpuks oli ta seal just hiljuti surmaohus. Jeesus põhjendab oma tegusid samamoodi nagu siis, kui ta pimeda mehe tervendas (Jh 9:4-5): aeg tegutseda on piiratud. Kui tuleb öö, pole enam võimalik head teha. Iseäranis kehtib see Jeesuse kohta: tal oli oma teenimistöö ning see kestis piiratud aja. Selle aja jooksul tuli tal tegutseda ning mitte ohtu vältida.

“Laatsarus on surnud” - 11:11-16

Laatsarus suri Betaanias. Jeesuse jaoks oli see märk teeleminekuks. Kahel korral saavad jüngrid tema sõnadest valesti aru, mis on Johannese evangeeliumile nii iseloomulik. Esmalt tahavad nad headeks põetajateks hakata ning seejärel tahab Toomas oma julgust märtrina üles näidata. Mõlemal puhul on jüngritel head kavatsused. Suure Jumala plaanid näivad neile täiesti imelikena.

Marta usutunnistus - 11:17-27

Kadunukese maja on täis leinajaid, kes on Laatsaruse õdesid lohutamas. Esmalt jutustab Johannes meile, kuidas Jeesus Martaga rääkis.

Nüüdseks oleme ehk juba märganud, et sõnal “uskuma” on neljandas evangeeliumis mitmeid tähendusi. Inimesed võivad “uskuda” Jeesusesse ning samas pead murda, et kui Kristus tuleb, kas ta teeb siis rohkem imesid kui Jeesus. Enamikel juhtudel pole inimestel Jeesusega rääkides aimugi, mis toimumas on. Nüüd on olukord teistsugune: Marta usutunnistus on täiuslik ja ilus. Esmalt näitab ta oma usku üles siis, kui ta ütleb, et Jeesus suudab imesid teha. Jeesus oleks võinud haige Laatsaruse terveks teha ning isegi praegu suudab ta surnud mehe surnuist üles äratada. Marta väide, mis sellele järgneb, väljendab tema kõigutamatut usku ülestõusmisesse viimsel päeval.

Ülioluline küsimus on siin see, mis tuleb kõige viimasena: kas elu ja ülestõusmine on seotud Jeesuse isikuga, nii et otsustavad ei ole mitte meie südamelöögid või hingetõmbed, vaid meie suhe Jeesusega?

Marta on üks neist, kellelt Jumal on vaimuliku pimeduse ära võtnud. Ta suudab selgelt Kristuse kirkust näha:

„Jah, Issand, ma usun, et sina oled Kristus, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema” (Jh 11:27)

Nõnda tehakse elu ja surma küsimused Marta ja Jeesuse vahelises vestluses selgeks. See, et Laatsarus on hauas surnud, ei ole kaotus. Temaga ei ole midagi halba juhtunud. Viletsus tabab siis, kui inimene hülgab Kristuse.

Surma vägi põrmustatakse - 11:28-44

Johannes jutustab ülestõusmise loo omaenda imelisel viisil. Laatsaruse haua juures oleme me vastamisi surma väega kogu selle õuduses. Samal ajal saab ilmsiks peamine erinevus inimkonna ja Jumala vahel. Inimesed on võimelised nägema ainult maist surma ning leinast põhjustatud kurbust. Kui Jeesus haual nutma puhkeb, arvavad inimesed, et ta on Laatsaruse surma tõttu abitult leinamas. Tegelikult nutab Jeesus surma väe ja pimeduse pärast inimeste südametes ning tema ümber tungleva rahvahulga uskmatuse pärast. Temal endal pole mingit vajadust ülestõusmisime tunnistajaks olla. See on vajalik teda ümbritsevatele inimestele, kes vastupidiselt sellele, mida nad ise arvavad, ei tea midagi ei elust ega surmast.

Kui surnud mees hauast välja tuleb, on igaühel võimalus Jumala ilmutatud tõde taibata: Kristuse ligiolus on surma vägi murtud, sest Jumal saatis ta maailmale elu andma. See, et Jeesus nuttis ja on sügavalt liigutatud, on oluline detail. Isegi veel sel ajal, kui Johannese evangeelium kirjutati, tundus paljudele inimestele solvav, et Jeesus risti löödi – et ta võis nagu inimene kannatada ja surra. Nad püüdsid neid häirivaid asjaolusid ära seletada selliselt, et nad tegid Jeesusest pelgalt vaimse olendi, kes ei saa kannatada valu, rääkimata suremisest.

Johannese evangeeliumis ega sünoptilistes evangeeliumites pole sellest tendentsist jälgegi. Neis tekstides on Jeesus võitlev ja murelik, valude mees ja leinaga tuttav. Ilus joon selles pildis on Johannese kirjeldus Jeesuse nutmisest siis, kui ta nägi surma väge teadmatuses olevate inimeste üle.

Vandenõu Jeesuse tapmiseks - 11:45-57

Jeesuse suurim ime, surnud mehe ülesäratamine, ei tekitanud mitte ainult hämmastust ja usku. Just see ime pani rühma tahtejõulisi mehi tegutsema. Suurkohus, juutide kõrgeim juhtorgan, kutsutakse kokku. Jeesus tuleb iga hinna eest peatada.

Kõiges selles pimeduses on Jumala Vaim tegutsemas. Jumala plaan on peidetud kõige süngemasse ja jumalatumasse väitesse ning Kaifase jumalatus ei ole Jumala jaoks mingi takistus, et teda oma häälena kasutada: on parem, et üks inimene sureb, nõnda et teised ei peaks surema (Jh 11:50). Ja see surm ei puuduta mitte üksnes Iisraeli, vaid kogu maailma.

Otsus on nüüd langetatud ning peagi on kõik lõppvaatuseks valmis. Plaan on täielik. Järgmises peatükis avaneb lugeja ees juba Kristuse kannatuslugu.