Johannese 1 – Jumal tuli inimeseks

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Helene Toivanen

Evengeeliumi algushümn 1:1-18

Johannese evangeelium algab võimsalt, kohati isegi hämmingut tekitavalt. Ilma ette hoiatamata ja ilma pikema sissejuhatuseta tõmmatakse lugeja - või õigemini kuulaja - suurtesse kõrgustesse. Esimesed kaheksateist salmi moodustavad nn logos-hümni, imelise laulu Jumala Sõnast ja sellest, kuidas Sõna tuli lihaks. Tähendusrikas sõna logos tuleb kreeka keelest ja tähendab mh sõna, mõistust, argumenti, tähendust jne. Johannes nimetab Jeesust Jumala Sõnaks ehk logoseks.

Esimene hümni taustal olev Vana Testamendi kirjakoht ei ole kellelegi Piibli lugejale võõras. Johannese evangeelium algab nimelt hämmastaval kombel peaaegu samade sõnadega kui Vana Testamendi loomislugu. Sõnum on selge: nüüd hakatakse rääkima kõige olulisemast asjast.

Teisele piiblikohale paralleeli leidmine nõuab juba head Vana Testamendi tundmist. Õpetussõnade 8. peatükk maalib lugeja silme ette vallutavalt kauni pildi Tarkusest, kes toimib Jumala loomistöö vahemehena. Nüüd, Johannese evangeeliumi alguses, räägitakse just sellest Tarkusest, Sõnast. Logos-hümn juhib lugeja nägema, et see Tarkus on Jeesus, Jumala ainusündinud Poeg. Just sellele piiblikohale toetudes tunnistab kirik Kristusest, et “Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.” (Jh 1:3) Niiviisi hakkavad logos-hümni sügavused vaikselt avanema. Jumala ainus Poeg astus kurjusest alla maa peale valgustama maailma pimedust. Suurim osa inimestest ei osanud siiski tema kirkust näha. Need, kellele Jumal kinkis nägemisvõime, mõistsid, et armuline Jumal on tulnud oma rahva keskele. Mida see tähendab, saab ehk kõige hämmastavamal viisil selgeks hümni viimases salmis. Eelnevalt (s 14) on vihjates räägitud “ainusündinust”. Alles 18. salmis lisab kirjutaja olulise sõna: Jeesus on “ainusündinud Poeg”.

Lugeja saab kohe esimeses peatükis aimu tüüpilisest Johannese teoloogiast. Selle üks kesksetest sõnapaaridest on “valgus” ja “pimedus”. Sama sõnapaar esineb korduvalt ka nt 1. Johannese kirjas. Kogu maailm elab patust pimendatud maailmas. Kristuse saabumine maailma tähendab pilkases pimeduses süttiva kirka valguse saabumist, millest mõned said aru, teised mitte. Kes leiab Kristuse, siirdub pimedusest valgusesse - või nagu Johannes teisal väljendub - surmast ellu.

Ristija Johannese tunnistus 1:19-28

Ristija Johannes on kõigis neljas evangeeliumis määrava tähtsusega isik. Juba esimene evangelist Markus alustab Jeesuse tegevuse kirjeldust just Jeesuse ristimisest Johannese poolt. Evangelist Johannes paigutab Ristija Johannese tunnistuse Jeesusest osaliselt juba logos-hümni sisse. Evangelist näib just siin eeldavat, et lugeja teab juba paljutki. Ta isegi ei jutusta Jeesuse ristimisest, vaid suunab kogu tähelepanu Johannese tunnistusele. See on kõigest üks näide neljanda evangelisti tugevalt stiliseeritud haardest: kõike ei ole vaja kirjeldada, üksnes juhtunu üdi ja selle tähendus.

Ristija juurde tulid “juudid” - selle sõnaga kirjeldab Johannes enamasti Kristuse tõrjunud valitud rahva liikmeid, eri koolkondi sageli omavahel eristamata. Evangeeliumi kirjutamise ajal elati Jeruusalemma hävitamise järgses ajas ning näiteks variseride, saduseride ja Heroodese pooldajate erinevused olid minetanud tähtsuse. Ristija Johannes pannakse justkui proovile ning tema vastused on selged ja eeskujuks hilisematele usku tunnistavatele inimestele. Ta ise ei ole Kristus ega Eelija ega ka Moosese lubatud prohvet (5.Ms 18:18). Ristija oli Jesaja ennustatud “hüüdja hääl” ja tema ülesanne oli teatada endast palju suurema Isanda saabumisest.

Ristija Johannese tunnistuses on huvitavaid jooni. Kahtlemata on tähenduslik, et tema jüngrid jätkasid tegevust oma õpetaja surma järel. Evangelist suunab Ristija sõnad, mis evangeeliumis talletatud, ka sellele rühmale. Teine huvitav koht Ristija tunnistuses on küsimuste sari selle kohta, kes ta on. Eriti tõmbavad tähelepanu kaks viimast küsimust. Johannes eitab olevat Eelija. Matteuse kohaselt nimetab Jeesus teda siiski Eelijaks (Mt 11:14) ja Ristija ka käitub ”Eelija vaimus”. Kolmas suur isik, kelleks osad Ristijat pidasid, on Moosese lubatud prohvet. Juutide, kuid ka samaarlaste keskel on selle isiku peale pandud suuri lootusi. Johannes tõrjub kõik need tiitlid ja asetub selle tunnistajaks, kes oli ilmumas.

Jumala Tall 1:29-34

Järgmisel päeval Johannese tunnistus täpsustub. Nüüd kohtub ta Jeesusega ja Jumal avaldab talle Jeesuse tõelise olemuse. Just Jeesuse tõttu oli Johannes oma tegevust alustanud. Ristija sõrm osutab inimeseks tulnud Jumala Sõna poole.
Rääkides Jumala Tallest, peab Johannes silmas kaht Vana Testamendi sõna. Esimene neist on seotud paasapühaga. Kui Jumal vabastas oma rahva Egiptuse vangipõlvest, andis ta korralduse paasasöömaaja pidamiseks. Selle söömaaja keskmes oli tall, kelle verega võõbati iisraellaste uksepiidad. Kui Jumala saadetud hävitaja surmas egiptlaste esmasündinud, oli talle veri märgiks, et majas elab Jumala rahvas. Nendes peredes esmasündinuid ei surmatud (2 Ms 12). See kirjakoht on Johannese kirjutatu taustaks ka hiljem, Jeesuse ristisurmaga seoses (Jh 19:36). Teine Vana Testamendi tallest rääkiv koht on Jesaja raamatu 53. peatükk. Nende viidetega asetab Johannes kohe evangeeliumi alguses Kristuse sellele taustale, millest lähtuvalt mõistame tema tõelist olemust. Jeesus on Jumala Poeg ja ise Jumal, kuid samaaegselt see, kes päästab oma vere kaudu patused inimesed.

Neljanda evangeeliumi kohaselt olid Jeesuse esimese jüngrid esmalt Ristija Johannese jüngrid. Seda kinnitab mingil määral ka Luuka kirjutatu Apostlite tegude raamatus, kui ta ütleb, et Juuda asemele tuli valida keegi, kes oli järginud Jeesust ”alates Johannese ristimisest” (Ap 1:22).

Johannes kirjeldab sündmusi detailselt ja viisil, mida on kohati keeruline sünoptiliste evangeeliumitega ühte sobitada. Põhilised tegevusliinid on siiski samad, nimelt, et Jeesus kutsus kaksteist jüngrit (Jh 6:67) ning et Peetrusel oli jüngrite hulgas eriline positsioon. Kaks esimest jüngrit järgnevad Jeesusele Johannese nõul. Üks neist on Andreas, teise nime ei nimetata. Kiriku traditsioon on juba ammusest ajast näinud selles jüngris evangeeliumi kirjutajat ennast. See ei rajane küll tõenditel, mis meile tänapäeval kättesaadavad oleksid, kuid samas pole see väide sugugi võimatu. Andrease kaudu liitus Jeesuse jüngritega ka Siimon, kellele Jeesus andis nime Keefas, mis on kreeka keeles Petros ja eesti keeles kalju. Siinkohal võib tähelepanu juhtida taas Johannese evangeeliumi ja sünoptikute erinevusele, kes erinevalt Johannesest seovad Peetrusele nime andmise Peetruse tunnistusega (Mt 16:16).

Jeesus jättis Jordani jõe oru selja taha ja läks Galileasse. Sellel reisil järgnes talle Filippus, kes rääkis Naatanaelile, et oli leidnud Kristuse. Natanael küll kahtleb, kuid kogeb, et Jeesus näeb imelisel kombel kogu tema elu. Siin kohtame esmakordselt pinget imede usu ja õige usu vahel. Naatanael hakkab Jeesust järgima ime tõttu. See valik talle muidugi jäetakse, kuid imedele toetuv usk on veel üsnagi pinnapealne. Tõeline ja õige usutunnistus kõlab näiteks Marta suust - ja mis eriti tähelepanuväärne, enne tema venna Laatsaruse surnuist ülesäratamist - „Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.” (Jh 11:27) Jeesuse jüngrid ei ole veel omaks võtnud seda usku, mis kõlab nii selles usutunnistuses, evangeeliumi algushümnis, kuid ka Ristija Johannese tunnistuses. Siiski tohivad nad jääda Jeesuse seltsi ja õppida tema jüngritena järjest enam.