Johannese 14 – Tee, tõde ja elu

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Helene Toivanen

Järgnevad peatükis jätkub Jeesuse kuulus hüvastijätukõne, mis tegelikult algas juba Jh 13:31 ning ulatub kuni 17. peatüki lõpuni. Antiikajal pöörati erilist tähelepanu suurmeeste viimastele sõnadele, mis muutis ka Jeesuse sõnad eriti kaalukaks. Hüvastijätukõnet on nähtavasti mingil määral toimetatud, sest näiteks 14. ja 15. peatüki vahel on selgelt tajutav liitekoht. Sel põhjusel on osad uurijad püüdnud tagantjärgi peatükke ja alapeatükke uuel viisil järjestusse asetada. Üksmeelele pole selles küsimuses siiski jõutud ning kuna uurijate võimalused on tõe väljaselgitamiseks niivõrd piiratud, on ehk pigem mõttekas need üritused sinnapaika jätta.

Tee Isa juurde 14:1-14

Ilma mingi sissejuhatuse või viiteta eelnevale, jätkab Jeesus oma kõnet sellega, kuidas ta läheb Isa juurde enda omadele eluaset valmistama. Johannese evangeeliumis rõhutatakse esimesest peatükist alates jõuliselt Jeesuse pre-eksistenti ehk seda, et Jeesus oli juba olemas enne, kui ta siia maailma sündis. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil Issand pöördub tagasi oma kirkusse. Tema ülesanne - valmistada eluase enda omadele Isa juures - on nüüd lõpusirgel.

Jeesuse sõnades, kuidas tema omad pääsevad kirkuse eluasemetesse, on vähemalt kaks üksteisest täiendavat vaatenurka. Esimene on pigem sünoptikute rõhutatud, kuid ka Johannesel esinev (14:3, vrdl Jh 11:24) motiiv Kristuse tagasipöördumisest viimsel kohtupäeval. Johannese evangeeliumis on siiski pigem esil nn presentne eskatoloogia: kui inimene kohtub Kristusega ning usub temasse selles elu, on ta juba siirdunud surmast ellu ja tal ei tule viimsel päeval kohtu ette astuda. See vaatenurk on mitmeti nähtav nii Jeesuse sõnades kui ka jüngrite küsimustes.

Toomas ja Filippus esitavad Jeesusele mõlemad oma sama teemat puudutavad küsimused. Toomas ei tunne teed Isa kirkusse ja Filippus tahab näha Isa. Jeesuse vastused näitavad ka meile kätte tee, mida jüngrid igatsevad: Jeesuse tundmine on tee - ja veel täpsemalt - ainus tee Isa juurde. Kes on õppinud tundma Jeesust, on õppinud tundma Isa. Nii on Isa ja Poeg üks: Isa on Pojas ja Poeg Isas. Tulevase misjonikäsu eelaimduse annavad Jeesuse sõnad, et tema omade hulgas saab Jumala tegutsemine veel mitmekordsemalt nähtavaks.

Lubadus Pühast Vaimust 14:15-31

 14. peatüki lõpuosa tuum on lubadus Pühast Vaimust, kes saadetakse jüngrite “lohutajaks”. Sõnal “lohutaja” (kreeka keeles parakletos) on mitu tähendust. Selle religiooniloolist tausta on püütud uurida eri religioonide tekste uurides. Sarnane tegelane esineb judaistlikus kirjanduses, samuti Qumrani kogukonna juutide ning hilisemast ajast ka mandalaste tekstides. Samas ei ole nende tekstide uurimisest palju kasu meie ees oleva teksti avamiseks. Sõna on vana, kuid tähendus, mille ta Jeesuse sõnades ja kristlikus kontekstis saab, on uus.

Igatahes on “lohutaja”, Püha Vaim, kristlaste kaitsja ja nende eestkostja (vt Iiobi raamat 33:23 ja 1Jh 2:1), eestpalvetaja ja aitaja. Käesoleva koha põhjal õpime, et Püha Vaim on eelkõige kristlaste aitaja selle järel, kui Jeesus ei ole enam ihulikult enda omade keskel. Peagi on Jeesus läinud, kuid Lohutaja töö tulemusena näevad Jeesuse omad teda jätkuvalt. Erinevalt “maailma inimestest” saavad Jeesuse omad aru, et Isa on Pojas, Poeg Isas, Jeesus tema omades ning tema omad Jeesuses. Nende arutlustega tõuseme tohututesse teoloogilistesse kõrgustesse! Maailma silmis on Lohutaja mõistmatu ning selliseks ta ka alatiseks jääb.

Teine käesoleva peatüki lõpuosa suurtest joontest on mitu korda esile tõusev teema Jeesuse omade kuulekusest oma õpetaja sõnadele. Kui keegi armastab Jeesust, ilmneb see tema konkreetses käitumises. Ta tahab järgida seda, mida Jeesus on õpetanud. See rõhuasetus on väga jõuliselt esil terves johanniitlikus kirjanduses (vt ka 1Jh 2:7-11). Armastus Issanda vastu ei ole teoreetiline, vaid see tähendab Jeesuse sõnade tõelist järgimist. Inimene ei saa armastada Jeesust ning samal ajal tõrjuda tema õpetust.

Peatüki viimases lõigus hakkab pimedus laskuma kirkuse üle. Hetk on saabumas ning Jeesus on liikumas risti teele. Poja kuulekus Isale osutab, et Jeesus on ise just lausutud sõnade taga: armastus Isa vastu kaalutakse konkreetses teos ja nii astub Issand risti teele.