Johannese 8 – Maailma valgus tuleb Galileast

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Carmen Karabelnik

Milline on Johannese evangeeliumi 8. peatüki salmide 1-11 algupära?

Johannese evangeeliumi 8. peatükk algab looga, mis on paljudele kristlastele südamelähedane: kuidas Jeesus näitas patuse naise suhtes halastust üles. See lugu paneb meid tõstatama küsimust Piibli käsikirjade kohta. On muistseid raamatuid, nende hulgas nii Cicero kõned kui ka Pauluse kirjad, mis on meieni säilinud käsikirjadena. Kui veel ei olnud trükikodasid, oli ainus võimalus endale osa mis iganes evangeeliumist saada, omandades sellest mõne käsitsi kirjutatud koopia. Harva, kui üldse, osutus koopia täpselt samasuguseks kui originaal. Mõni täht või kogu fraas võis olla välja jäänud või mujale sattunud. Ümberkirjutaja võis olla teksti sisse arvanud mõne märkuse, mis oli algselt käsikirja servale kirjutatud, või lisanud omalt poolt mingi lõigu, mida ta teadis peast ning arvas, et see oleks siin asjakohane. Ka võib olla, et mõne keerulise sõna või teema kohta on lisatud selgitusi.

Kui teadlased püüavad välja selgitada, mismoodi Cicero või Paulus algselt kirjutasid, seisavad nad silmitsi väljakutsega. Käsikirju omavahel võrreldes püüavad nad algupärast tekstikuju kindlaks määrata. Selline töö nõuab kõrgel tasemel professionaalseid oskusi klassikalise antiigi alal. Samuti on vaja Uue Testamendi raamatuid uurides eeskujulikult Piiblit tunda. Mitmesuguste väljakutsete lõpptulemuseks on algupärase Uue Testamendi kriitiline väljaanne, mis enamikel juhtudel ja üsna suure kindlusega eristab algupärase teksti lisandustest, mis on teinekord sadu aastaid hiljem tehtud.

Kui on sadu olemas või isegi tuhandeid käsikirju, on siis meie kristlik usk kõikuval alusel? Ei mingil juhul. Käsikirjad ei ohusta ühtki meie usu põhiküsimust. Teisalt on kaks olulist ning väga armastatud lõiku sellised, mis ei kuulu algupäraselt Uue Testamendi raamatutesse. Üks neist on Markuse 16:9-20, mis on kokku pandud teistes evangeeliumites ning Uue Testamendi raamatutes leiduvate ülestõusmise kohta käivate jutustuste põhjal. Teine, millest allpool juttu tuleb, on Johannese 7:53-8:11.

See tekst, mis on tollesse Johannese evangeeliumi ossa kopeeritud, ei ole sadu aastaid noorem kui Uus Testament, vaid pärineb vanemast evangeeliumitraditsioonist. Hierapolise piiskop mainib ilmselt seda teksti u 130. a. Eusebius paigutas selle heebrealaste evangeeliumisse, mida ei võetud Uude Testamenti. See tekst on ilmselt üks katkend mõnest vanast evangeeliumist ega kuulu tingimata ühtegi neisse evangeeliumitest, mis meil praegu Piibli kaanonis on. Et mitte Johannese evangeeliumi mõttelõnga katkestada, arutleme me tolle lõigu üle alles selle peatüki lõpus.

Valgus paistab Galileast (Johannese 8:12-20)

Pöördume nüüd tagasi seitsmenda peatüki juurde. Jeesuse vastased hülgasid ta seal, öeldes, et ei leidu ühtki prohveteeringut, mille kohaselt peaks Galileast mõni prohvet tõusma. Nõnda unustavad nad väga tähtsa messiaanliku teksti: Jesaja raamatus on prohvetikuulutus, et põlatud Sebuloni- ja Naftalimaa näeb suurt valgust (Js 9:1). Kohe pärast seda on jõuluprohveteering, mille kohaselt Rahuvürst tuleb oma rahvast vabastama. Sest meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst (Js 9:5). 

Nõnda ühendab evangelist, kes on eespool osutanud, et Messias sünnib Petlemmas, kaks ootust ühesainsas Jeesuse sõnas: Messias pidi olema pärit nii Petlemmast kui ka Galileast. Samal moel ühendab ta Jeesuse isiku kaks poolt: isegi kui inimesed tundsid Jeesust tema maise sünni poolest, mis oli vastupidine sellele, mida Messia kohta eeldati, ei tundnud ega tunnustanud nad tema jumalikku päritolu. Nõnda nagu nad ei tundnud Isa, ei tundnud nad ka Poega, vaid vihkasid teda ning otsisid võimalust kustutada valgust, mille Jumal oli saatnud. Taas kord jõuame tagasi Johannese evangeeliumi alguse juurde: Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. (Jh 1:5).

Mina olen – Jeesuse tõeline olemus (Johannese 8:21-30)

Jeesus räägib sellest, et ta läheb ära, ning taas kord saavad juudid Jeesuse sõnadest valesti aru. Jällegi ei ole see ilmselt mitte pilge, vaid nende täielik pimedus ning suutmatus Jumala valgust näha. Jeesuse õpetuse haripunkt jääb tema kuulajate jaoks sama arusaamatuks. Mitte kuskil mujal ei samasta Johannes Isa Pojaga nii nagu siin.

Vana Testament räägib meile, kuidas Mooses hämmeldunult Jumala nime küsis. Jumal vastas talle ning ütles: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen” on mind läkitanud teie juurde.” (2Ms 3:14b) Just seda nime kasutab Jeesus nüüd iseenda kohta neis lausetes, mida on raske eesti keelde tõlkida. „Ma just ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et mina olen see, siis te surete oma pattudesse.” (Jh 8:24) Need, kes ei mõista, et Isa ja Poeg on üks, jäävad patu tõttu surma vangi. Need, kes mõistavad seda üksolemist ning tunnistavad, et Poeg tuli Isast, et olla maailma valguseks, leiavad pattude andeksandmise. Mõned inimesed tunnevad Jeesuse tõelise identiteedi ära, samas kui teised seda eitavad ega näe seda. Sama kehtib ka Jeesuse „äraminemise” ning „ülendamise” kohta. Need, kes eitavad seost Kristuse ja Jumala vahel, näevad tema äraminemises ainult ühe jumalateotaja surma ning ülendamises ainult ühe avalikult pühadust teotava inimese ülesriputamist kõigile mõnitamiseks. Need, kelle silmad on Jumal avanud nägema seost Isa ja Poja vahel, näevad tema äraminekut tõusmisena üles Isa kirkusesse ning tema risti suure põhjusena rõõmu tunda.

Aabrahami või kuradi lapsed? (Johannese 8:31-59)

Lõik, mida me nüüd vaatame, on ülioluline selle koha pealt, milline on Iisraeli seisund pärast seda, kui Jeesus tuli siia maailma. Jeesus räägib juutidele – ning pane tähele, et Johannes kasutab tihti sõna juudid viitamaks üksnes neile juutidele, kes Jeesuse tagasi lükkasid (otse loomulikult olid juudid kõik apostlid ning ka Jeesus ise). Nüüd räägib Jeesus juutidele, kes temasse uskusid, kuid see vaidlus asetab kõik uude valgusesse. Nende usk – üks väga mitmetähenduslik sõna Johannese evangeeliumis – on olnud väga pinnapealne. See ei olnud sedasorti usk, mis tunnistab Jeesuse Jumala Pojaks, kes lepitas maailma patud ning on meie ainus valgus pimeduses. Üsna pea on vaidlejate vahel märkimisväärseid erimeelsusi. Juudid lükkavad Jeesuse tagasi, õigustades ennast, et nad on Aabrahami lapsed. Seega arvavad nad, et kõik tõotused, mida Jumal Aabrahamile andis, on nende omad.

Jeesus lükkab selle väite otsekohesel ning väga järsul viisil tagasi: tema vastased ei olnud Aabrahami, vaid kuradi lapsed. Aabraham nägi ette Kristuse tulekut maailma ning rõõmustas selle üle. Need inimesed aga lükkavad hoopis Kristuse tagasi ning püüavad teda tappa. Juutidel, kes hülgavad Kristuse ega usu, et ta tuli Isa juurest, ei ole mingit tõelist ühendust Aabrahamiga.

See sõnum oli aktuaalne isegi veel sel ajal, kui Johannese evangeelium kirja pandi. Ka siis elasid kristlased olukorras, kus Jumala rahvas hülgas Jeesuse. Kahtlemata õigustasid nad ka tol ajal ennast, et nad on Aabrahami lapsed. Mis eelis siis on Jumala rahva hulka kuulumisel? Arutluse all olev lõik annab väga selge vastuse: kui keegi hülgab Jeesuse, pole valitud rahva hulka kuulumisest mingit kasu. Seega on Johannese antav tunnistus täpselt samasugune kui Pauluse oma, kes kirjas roomlastele Jesajat tsiteerib: Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed” (Rm 9:27).

Kui vaidlus algas, rääkis Jeesus nende inimestega, kes temasse uskusid. Õpetus keskendus Jeesuse tõelisele identiteedile. Juudid lükkasid selle õpetuse tagasi ning püüdsid Jeesust tappa. Nõnda ei õnnestunud neil ei Jeesusesse uskuda ega ka teda tappa – ei ole lihtne Jeesust haarata.

Jeesus ja abielurikkuja naine (Johannese 7:53-8:11)

Lugu Jeesusest ning abielurikkujast naisest on omaette kalliskivi ega kuulu selle pärlikee hulka, mille evangelist Johannes on kokku pannud. Sellegipoolest on see lõik muljetavaldav ja ilus. Otsustav mõte selles loos on, et Jeesus on patuste sõber. Sel põhjusel on mitmed uurijad seostanud seda lugu Luuka teoloogiaga, kus eriti selgesti taolisi asju rõhutatakse.

Lugu leiab aset Jeruusalemmas, tõenäoliselt Jeesuse viimaste maiste elupäevade jooksul. Kui nii, siis mõistame, et õhkkond oli isegi veel pingelisem kui see, mida me näeme seda lugu esimest korda lugedes.

Lugu sarnaneb sünoptikute looga maksurahast: ükskõik kuidas Jeesus vastaks, oleks ta lõksu püütud. Võimatu oli kokku sobitada ustavust Moosese seadusele ning sõprust patustega. Tuli valida, kas olla ustav seadusele ning lasta inimestel see naine surmata (5Ms 22:22-24) või vaadata naise patule läbi sõrmede ning seega salata Moosese seadust. Mida Jeesus teeb?

Jeesuse reaktsioon näitab täielikku üleolekut sellest olukorrast. Tema maa peale kirjutamine vaevalt midagi konkreetset tähendas. Jeesus ootab lihtsalt, et draama alguse saaks, selleks et siis selle kulgu muuta. Tema rahulik ja vaikne olek näitab, et temalt ei saa mingit vastust välja pigistada. Üks lause Jeesuselt ning tema ründajad peavad oma käigu tegema. Esmalt taipasid vanemad ja targemad ning seejärel ülejäänud, et nende kohalolek on liig ja nad läksid minema. Ainus, kes lõpuks jäi, oli naine, kellele Jeesus andeks annab ning saadab ta uude ellu.