1. Johannese kiri 4 internetis (Piibel.net)

Oleme jõudnud Johannese esimese kirja neljanda peatükini. See peatükk on seotud laiema osaga (peatükid 4–5), kus teemaks on õigest usust tulenev õige elu. Neljandas peatükis hoiatatakse esmalt eksiõpetuste eest ja kõneldakse siis ligimesarmastusest.

Ära usu iga jutlustajat! (4:1–3)

Kirja kirjutamise ajal oli liikvel palju rangeid eksiõpetusi. Sellepärast oli põhjust hoiatada Jumala omi, et iga jutlustaja ei aja tingimata Jumala asja. Kuuljad saavad kätte mõõdupuu, mille abil teha vahet õigel ja vääral vaimul. Kes ei tunnista Jeesust Kristuseks, lihasse tulnuks, on väär vaim, kes tunnistab, on õige vaim.

Üldiselt on üsna raske määratleda UT kirjutajate kritiseeritud valeõpetajaid, kuna me ei tea neist muud kui loetud hoiatused. Algkirikus tegutsenud eksiõpetust, mille vastu siin seistakse, tuntakse üsna hästi. Oli neid, kes õpetasid, et Jeesus oli vaimolend, mitte tõeline inimene. Kuna ta ei olnud tõeline inimene, siis ta ka ei kannatanud ega surnud mingil juhul. Kuna ta ei surnud, siis ta ka ei lepitanud patte. Jeesus oli justkui valguspitser, mis osutas inimestele õiget teed valgusse. See õpetus oli umbrohi, mille kitkumisega oli varasel kirikul palju tööd.

Rakendades neid salme meie aega, juhime tähelepanu, et jutlustajate jälgimine ei ole sobimatu vigade otsimine. Vastupidi, Jumala sõna just manitseb meid seda tegema. Väär õpetus on ohtlik asi ja haavab Jumala pühadust. Ei tohi nõustuda seda kuulama.

Teiseks tõdeme, et maailm ei ole muutunud kuigivõrd: sama eksiõpetus avaldab mõju ka praegu meie keskel. Meil on küsimuse all Rudolf Steineri antroposoofia (või sellega lähedases suguluses olev teosoofia või kristosoofia). Just samad õpetused on nende eksiõpetuste taga. Just see teeb ka Steineri koolid kristlikust vaatenurgast problemaatiliseks.

Eksiõpetused võidetakse neid välja tõrjudes (4:4–6)

Kirja saajad ei olnud väärõpetustega kaasa läinud, vaid need välja tõrjunud. Nad olid võitnud väära õpetuse kiusatuse. Neid ei olnud kaitsnud oma tarkus, vaid Jumala armastus. Jumal oli kaitsnud omi. Ja ehkki eksiõpetajate õpetus sobib suurepäraselt inimeste mõtetega – muidugi sobib maailma tahtel sündinud õpetus maailma –, oli alles Jumala laste hulk, keda oli hoitud langemast. Apostlik sõna on Jumala sõna: kellele Jumal selle avab, see kuuleb apostleid. Kes Jumala tagasi lükkab, lükkab tagasi ka apostliku sõna. Piir on nii lihtne ja selge.

Õpime jälle mõndagi eksiõpetuste kohta. Erinevalt Jumala sõnast võib eksiõpetus olla vägagi inimeste meele järgi. Väär jutlustaja võib olla siin suures aus, sest õige õpetus on tihti meie patusele olemusele väga vastumeelne. Oleks lihtsam anda järele ja loobuda Piibli õpetusest – aga siis hüljatakse Jumal ise! Küsimus on millestki väga käegakatsutavast: kes hülgab apostliku sõna, hülgab ka Jumala ja on eksitava vaimu meelevallas.

Armastage üksteist! (4:7–12)

Apostel naaseb õige kristliku elu juurde, mis järgneb õigele õpetusele ja usule. Eriti salmid 7–12 on hümnilaadne, väga kaunis kõne Jumala armastusest ja kristliku inimese armastusest. Sõna „armastus” kordub ikka uuesti ja uuesti. Teatud mõttes on meil siin vaste Pauluse kirjutatud kuulsale „armastuse ülemlaulule” (1Kr 13).

Tasub pöörata tähelepanu õigele järjekorrale: selles lõigus kõneldakse väga kaalukalt Kristuse armastusest ja siis tehakse sellest järeldused. Kui kõneldakse armastusest, on põhjustki näidata esmalt tõelist, ehedat ja tulist armastust. See on igaühele nähtav Kristuse ristil Kolgata mäel. Jumal andis oma ainsa Poja maailma. Tema veri toob lepituse patusele. Meie suhted Jumalaga on korras, sest Jumal tegi need korda. Tõeline armastus ei ole meie südames, vaid Jumala, Isa südames. Meie süda soojeneb, aga külmeneb taas. Jumala arm on muutumatu. Kes seda mõistab, on leidnud aluskalju, mis peab vastu kõigis tormides.

Kristliku inimese asi on teha järeldused Jumala armastusest. Kuna Jumal on armastanud meid, on meie asi armastada ligimest. Nii saab Jumala armastus ruumi meie elus. Kristlaste vahendusel voolab õnnistuse jõgi sellesse külma ja kurja maailma. Viha asemele tuleb andeksandmine, ähvarduse ja kättemaksu asemele õnnistus. Nii võtab Jumala riik kuju juba praegu selles maailmas – puudulikult küll, aga siiski kogutakse Jumala armastuse esimesed viljad juba selles ajas ja nende eest tänatakse head Jumalat, Isa.

Justkui möödaminnes ütleb Johannes sõnad, mis on pannud imestama paljusid Piibli lugejaid. Miks ütleb Johannes, et Jumalat ei ole keegi iial näinud? Aga Aabraham? Aga Mooses? Aga Jesaja? Või Hesekiel? Siin on taustaks pikk peatükk juutide usu ajaloost. Paganrahvad tegid jumalakujusid ja kummardasid neid. Vana Testamendi pühadele oli vaieldamatu, et inimesed ei tohi ega saa kujutada Jumalat. Ta ei ole inimese kujuline sel moel, nagu mõtleb jumalakuju valaja. Sellepärast oli hilisem juudi õpetus selles väga ettevaatlik ega tahtnud anda mingeid võimalusi mõista Vana Testamenti vääral viisil. Sellepärast seletati, et Vana Testamendi pühad ei näinud tegelikult Jumalat, vaid üksnes Jumala kirkust. Me mõistame seda päikest piiludes: tegelikult ei näe me päikest ennast, vaid selle silmipimestavat kirkust.

Armastus ja päästekindlus (4:13–21)

Kuidas me saame püsida usus lõpuni? Johannese vastus on, et see on Jumala Vaimu mure. Lõpuni peab vastu see, kes usub Jumala Pojasse. Jumal kaitseb teda kohtupäevani. Meie asi on elada ligimest armastades, sest nii tegutseb Jumal meie kaudu. Turvaline usaldus Jumala vastu ajab minema hirmu ja annab rahu. See, kes kardab igavest hukatust ja Jumala viha, ei ole veel saanud täiuslikuks armastuses ega ole veel õppinud täielikult tundma Jumala armastuse sügavust. Teisest küljest aga: kes lükkab tagasi ligimesearmastuse, lükkab üksiti paratamatult tagasi ka Jumala.

Õpime jälle sellest lühikesest lõigust palju asju. Armastus, mida peetakse silmas Johannese kirjades, ei ole tunne, vaid tegevus. Keegi ei saa öelda, et armastab ligimest, jättes ta samas nälga surema. Keegi ei saa ka öelda, et armastab Jumalat, elades siiski samas teadlikult vastupidiselt Jumala sõnale. Usk, õige õpetus ja armastus kuuluvad kõik kokku. Üht ei saa olemas olla ilma teisteta ega teisi ilma üheta. Kui tihti asetatakse vastamisi õpetus ja elu, ollakse täiesti eksiradadel. Need kaks kuuluvad vältimatult ja lahutamatult kokku.

Edasi näeme, mis on päästekindlus. See on Kristuse armastuse tundmine, turvaline usaldus Jumala armu vastu. Kindlus ei ole meis enestes ega meie usus. See on Kristuses ja tema armastuses. Kui patune inimene usaldab risti Issandat, siis põrgu leegid kustuvad ja Jumala rahu annab juba praegu tunda taevase rõõmu eelmaitset. Seda me ei oska uskuda ega õigesti mõista, ja see tuleneb sellest, et oleme pikaldased uskuma Piibli sõna. Tundub uskumatu, et võiksin olla Jumala oma just sellisena, nagu ma siin olen. Ometi on see tõsi, sest just nii õpetab Piibel!