1. Johannese kiri 2 internetis (Piibel.net)

Raamatu esimese peatüki juures märkasime, et peatükkideks jaotamine (mis ei ole autori enese tehtud) meie Piiblis katkestab mõttekäigu. Sellepärast jäi esimese peatüki viimane salm siin käsitleda. Kordame veel selle osa ülesehitust.

Juhtlause on viienda salmi õpetus: „Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.” Pärast seda hakatakse juhtlausest tuletatud õpetuslausete abil piire asetama: mis sobib kokku Jumala silmipimestava kirkusega ja mis ei sobi. Sellega ei sobi kokku see, kui väidetakse end olevat Jumala oma, aga elatakse patus (1:6–7), ega see, kui väidetakse end olevat patuta (1:8–9). Nüüd siirdume järgmise õpetuslause juurde, mis viib meid teise peatükki.

Valguse laps võitleb patu vastu (1:10–2:2)

Selle osa kolmas õpetuslause näib kordavat eelmisi, aga viib tegelikult kaugele edasi. Algusosas on tulejoonel need, kes küll põhimõtteliselt tunnistavad oma patusust, aga praktikas eitavad seda. On lihtne tunnistada, et oled patune, aga palju raskem on tunnistada oma halbu tegusid. Nii peab kristlane siiski alati tegema, sest muidu tehakse Jumal valetajaks. Nimetab ju Jumal meid patusteks ja annab patud andeks Kristuse veres; kui me nüüd teatame, et oleme puhtad, teeme kogu Kristuse risti tee tarbetuks ja samas valelikuks.

Lõpposas pöördub autor kirja vastuvõtjate, oma „armsate laste” poole. Nüüd on alus kinnitatud ja sellest saab teha oma järeldused. Jumala kirkusega ei sobi kokku patt ega ka see, et inimene eitab oma patusust või üksikuid halbu tegusid. Alles see, kes on õppinud mõistma neid tõsiasju ja tunneb Jumala pühadust, oma patusust ja Jumala Poja veres saadud lepitust, saab kuulata manitsust: võidelge patu vastu! Patt on midagi ohtlikku ja kohutavat. Ja siiski kõlab samaaegselt ka lohutus: kui keegi teebki pattu – mis on esimese peatüki ja meie endi kogemuse järgi jätkuvalt tõsiasi –, on meil eestkostja Isa juures. Jeesus Kristus on meie pattude lepitus, ja mitte üksnes meie, vaid kogu maailma pattude.

Valguse laps armastab Issanda käske (2:3–5a)

Neljas õpetuslause ütleb sama, mida Issand ise ütleb lihtsalt: „Puud tuntakse tema viljadest.” Oli selliseid eksiõpetajaid, kes küll väitsid endid hästi tundvat Jumala teed. Nende elu oli siiski hoiatav eeskuju. See ei sobinud sugugi kokku Jumala kirkusega. Seepärast tuli sellistest õpetajatest loobuda ja endid neist selgesti lahutada. Õigele õpetajale on Issanda käsud armsad ja imelised. Armastus Jeesuse vastu ei ole mingi õhus hõljuv olematus, vaid see saab nähtavaks selles, kuidas suhtutakse tema sõnasse.

Jumala sõna on selleski kohas väga range. Me peame endid uurima ja oma pea kummardama. Mäletame eestpoolt õpetust: valguse laps ei saa eitada oma täielikku patusust. See olekski raske nende sõnade ees.

Saame ka ehmatavalt ajakohast õpetust. Õpetajaid on palju, veenvaid, kütkestavaid, andekaid. Tundub üllatav, et Jumala sõna õpetaja elu ei ole tema eraasi, mis ei puutu koguduse liikmetesse. Vastupidi, meil soovitatakse jälgida, kuidas õpetajad elavad. Proovikiviks ei anta naeratuse laiust ega kummarduste nõtkust, vaid seda, kui armsad näivad Jumala sõnad olevat õpetaja enda elus. Küsimus on suhtumises konkreetsetesse Piibli lausetesse. Kui õpetaja elu ei kannata ses osas valgust, eitab ta eluga oma jutlust ja keegi ei pea teda kuulama.

Valguse laps elab Issanda eeskuju järgi (2:5b–8)

Johannes jätkab armutut nüpeldamist ja lööb eksiõpetajate ehitised uppi nagu kaardimaja. Nad väidavad teadvat ja tundvat Jumalat hästi oma kogemuse ja tunnetuse alusel. Selle lükkab Johannes väga ühemõtteliselt ümber. Kui ollakse Issanda oma, ollakse kohustatud pidama Jeesust ennastohverdavat armastust oma eeskujuks. Kui sellest polnud jälgegi, oli õpetus väär. Eksiõpetajad olid ilmselt pakkunud erutavaid uuendusi. Seevastu Johannes annab vana ja lihtsa käsu: elage Kristuse eeskuju kohaselt!

Saame siin korrata seda, kuidas kristlik usk ei ole midagi teoreetilist ja rasket. See on väga lihtne: elatakse sellest, et omatakse Jumala armu ja armastust, kuulatakse tema sõna ja parandatakse selle järgi meelt. Meie usk ei ole midagi keerulisemat. Ja ometi on selles piisavalt uurida ja õpetada kuni igavikuni.

Valguse laps ei vihka oma ligimest (2:9–11)

Autor täpsustab edasi ega jäta ruumi väärarusaamadele. Küsimus on selles, kuidas me suhtume oma ligimesse. Kes väidab end olevat Jumala oma, aga samas vihkab oma ligimest, näitab, et ta valetab. Ta võib isegi pidada end valguse lapseks, aga tegelikult elab ta endiselt pimeduses. Pimedas kulgeja on eksinud ega tea enam üldse, kus ta on ja kuhu ta on minemas. Pimedus on ta silmad pimedaks teinud ja ta ei leia enam õiget teed. Hoopis teistsugune on selle olukord, kes armastab oma ligimest. See on töö, mis sobib kokku Jumala kirkusega. Seepärast selline inimene ka jääb valguse lapseks.

Sõnad on karmid ja lähevad üha karmimaks. Meil ei tasu hakata neid pehmendama ja olematuiks seletama. Piibel ütleb nii ja jutul lõpp. Ehk me nüüd mõistame, miks meid hoiatatakse viimse kohtu ja eriti selle eest, et me võime sattuda Jumala kohtu alla iseenda najal. Meie ainus varjupaik on selles, et oleme saanud patud andeks Kristuse lepitusveres. Need ranged piiblikohad õpetavad meid tegema õigeid järeldusi sellest, et oleme Jumala omad.

Kogudus on kindlalt kaitstud (2:12–14)

Johannes teab, et ta on kõnelnud rangelt ja karmilt. Tema mõttes on olnud ennekõike eksiõpetajad. Nüüd on lohutuse kord. Meie Piiblis on need laused tõlgitud ühtviisi, aga tõenäoselt tuleb neid mõista nii: „Ma kirjutan teile, lapsed, et patud on teile andeks antud tema nimes.” Tegu on tohutu Jumala armukinnituste reaga, mis on adresseeritud kirja lugejaile. Nüüd ei ole tegu manitsusega, vaid tõdemisega: patud on Jumala Poja vere läbi andeks antud. Kui jäädakse sellesse usku, saavutatakse võit kurja üle. Eksiõpetuste puhul on tegu hingevaenlase püünistega. Õige apostlik õpetus hoiab meid neisse langemast. Jumala kirkus on hirmuäratavalt silmipimestav ja maailma öö kottpime. Patune inimene on kaitstud ainult Kristuse Kirikus, aga seal päris täielikult, apostliku sõna hoole all.

Ärge armastage maailma (2:15–17)

Usk Kristusesse on midagi, millest tehakse järeldusi igapäevases elus. Satume pidevalt valikute ette, kus peame otsustama, mis on meile kõige tähtsam. Me armastame kas Jumalat, Isa, või seda maailma. Sama ütleb ju Jeesus: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda.” Kas annan järele oma patusele himule ja selle maailma pakkumistele või pean meeles, et olen Jumala laps? See tähendab konkreetset kristlust. Johannese esimene kiri on abiks meie valikuolukordades: see maailm ja kõik, mis seal iganes on, kaob kord. Kui see on meie aare, hukkume ise koos kaduva maailmaga. Kui meie aare on Issand, elame Jumala armust igavesti.

Antikristused ja lõpu aeg (2:18–25)

Jumala omad ei ela selles maailmas väljaspool kurja haardeulatust. Hingevaenlane otsib oma saaki, kasutades ära valet ja valeõpetust. Johannes kõneleb antikristusest esmalt ainsuses ja siis mitmuses. Antikristuse (tähendab kreeka keeles: „vastukristus”) ilmumine on lõpu aja märk. Kirja kirjutamise ajal oli liikvel palju „antikristusi”. Need olid endised kristlased, aga mitte tõelised kristlased, nagu näitas nende taganemine. Neid sai antikristustena ära tunda nende õpetusest. Selle tuum oli see, et nad eitasid, et Jeesus on Jumala Vanas Testamendis olev Kristus. Kirjas tuleb sellest hiljem enamgi juttu. Kes ei taha kuulda kõneldavat Jeesusest, sellel ei ole ka Jumalat. Kellel on Jeesus, sellel on ka Isa. Algne apostlik õpetus kaitseb kristlasi kui igavese elu pärijaid. „Võidmine” tähendab siin Püha Vaimu, kes on koguduse liikmetel olemas ristimisest alates. See Jumala and hoiab langemast maailma lõpuni.

See lõik sisaldab arvukalt eriti huvitavaid kohti, mille rakendamist võiksime käsitleda kogu ülejäänud aasta. Kui palju kordi oleme võinud kuulda öeldavat umbes nii: „Jumalasse ma usun küll, aga milleks seda Jeesust vaja on!” Ristiusk ilma Kristuseta kõlbab paremini kui apostlik õpetus. Kui vaikitakse Issanda ristist ja kõneldakse millestki huvitavamast, tahaks veel vähemalt mõni kirikut kuulata. Aga kui sel moel kaotatakse lisaks Kristusele ära ka Isa! Jumala juurde ei minda mujalt kui uksest, ja see uks on Kristus. Seega ei ole me nõus kuulama neid, kes „moderniseerivad” ristiusku, ega mingil juhul neid, kes järjekindlalt eitavad Jeesuse toodud pattude lepitust (mormoonid, Jehoova tunnistajad).

Lõpu aegadest kõneldakse palju. Siin esitatakse antikristuse ilmumine ühe tundemärgina. Samas näeme, et kirja kirjutamise aegadel ei olnud viimne lõpu aeg veel käes, ehkki oli liikvel palju antikristusi. Ometi vilgatas juba eksiõpetajate tegevuses antikristuse vari. Ajaloo jooksul on see vari varjutanud süngena mitmeid ajastuid. Eksiõpetus, vägev eksitus, taganemine, pime viha ja kristlaste tagakiusamine on antikristuse aja tundemärgid. Näeme oma ajas paljusid tundemärke, mis viitavad lõpu ajale. Täielikult näitavad need märgid endid alles pisut enne lõppu. Keset kõike muret peame meeles, et lõpu aeg toob pärast suurt ahastust kaasa täieliku vabanemise.

Kuidas jään lõpuni usklikuks? (2:26–27)

Selles lõigus kordub eespool juba välgatanud mõte: „võidmine”, Püha Vaim, hoiab koguduse liikmeid Jumala omadena ja juhatab nad kõigesse tõesse. Eksiõpetajad ei ole Vaimust juhitud. Sellepärast nad levitavad üksnes valet. Kuuljad peavad vastupidiselt nende õpetustele jääma sellesse õpetusse, mille nad on saanud apostlitelt. Kirjutaja ütleb seega, et Püha Vaim hoiab koguduse liikmeid ustavuses.

On imeline teada, et usus vastupidamine ja jaksamine ei toetu meie endi sooritustele. Muidu me ei jaksakski elada. Me ei tohi siiski unustada, et Püha Vaim kasutab oma vahendajana Jumala sõna. Sellepärast peame sõna usinasti kuulama ja lugema ning selle alusel meelt parandama.

Peatüki viimased salmid (2:28–29) kuuluvad järgmise teema juurde. Sellepärast käsitleme neid koos kolmanda peatükiga.