1 Korintose 15 – Ülestõusmine – meie usu alus

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse esimene kiri korintlastele 15 internetis (Piibel.net)

Peatükkides 11–14 käsitles Paulus jumalateenistust ja selle probleeme. Pärast seda tõstab ta esile teema, mis oli olnud Korintoses probleemiks, nimelt ülestõusmise.

Vanim tunnistus ülestõusmisusust (15:1–11)

Esmalt teeb Paulus salmides 1–3a selgeks, kui suurest asjast on küsimus. Ülestõusmine kuulub evangeeliumi tuuma. Seda evangeeliumi ei ole Paulus ise leiutanud. Ta on saanud selle pärimusena teistelt ja vahendanud sama pärimuse edasi Korintoses. Korintlastelgi tasub sellest muutmata kujul kinni pidada.

Salmides 3–7 tsiteerib Paulus igivana usutunnistust. Selle tuumaks on, et Kristus suri meie pattude eest, „nagu on kirjutatud” ehk nagu Vana Testament oli ennustanud. Ta maeti, aga äratati kolmandal päeval üles „pühade kirjade järgi”.

Seejärel ta jutustab, kellele oli Jeesus pärast surma ilmunud. See Ülestõusnu tunnistajate loetelu on vanim, mida me tunneme. See on kümneid aastaid vanem kui evangeeliumi lood. Paulus ei näi nüüd kõnelevat karismaatilistest kogemustest ja nendega kaasnevatest ilmutustest. Küsimus on selgesti piiratud tunnistajate loetelust. Pauluse järgi on nüüd ilmutused lõppenud; ka tema ise on pääsenud äbarikuna tunnistajate hulka.

Tunnistajate loetelu ei ole täielik. Selles puuduvad vähemalt evangeeliumide lugude naised. Tollal oli see iseenesest mõistetav: taheti toetuda apostlite meelevallale tunnistatena ja see loetelu õpiti pähe. Seevastu meile on ka evangeeliumide naiste tunnistus oluline.

Sooviksime rohkem teada Jeesuse ilmumisest Jaakobusele ja eriti tema samaaegsest ilmumisest viiesajale vennale. Kahjuks ei tea me muud, kui et nii on juhtunud.

Vana usutunnistuse lühikesed ja täpsed laused kõnelevad Kristuse töö täideviimisest maa peal: Ta kannatas, suri ja maeti, aga kolmandal päeval ta tõusis surnuist üles. Jutt Jeesuse ülestõusmisest ei ole soovunelm. Apostlid olid näinud ülestõusnud Issandat. Kiriku usk ei ole soovunelm, vaid see seisab kindlal alusel. Meil on apostlite tunnistus, et Kristus elab.

Korintose vabamõtlejad (15:12)

Paulus võtab Kristuse ülestõusmise vaatluse alla sellepärast, et Korintose koguduses oli olnud raskusi selleski suhtes. Oli mõningaid, kes eitasid inimeste ülestõusmist. See ei ole kummaline. On ju ihu ülestõusmine midagi, mis on olnud ristiusus proovikiviks kõigil aegadel. Kui paljud meist usuvad apostli kombel ihu ülestõusmist?

Antiikajal oli kreeka-rooma maailmas valdav arusaam, et inimese keha on mateeria ja paha, aga seevastu hing on kirkuse säde ja hea. Keha aina vaid piirab hinge võimalusi mõtelda ja head teha, nagu näiteks läheneda jumalikkusele. Sellele mõtteviisile mõjus haavavalt traditsiooniline vanatestamentlik mõte, et inimene on üks tervik ja täielikult Jumala loodu. Temas ei ole ühtki osa, mis oleks täiesti rikkumatu. Ta on täielikult see, mis ta on – pattu langenud ja paha –, ja Kristuse lunastatuna täiesti puhas ja Jumalale armas.

Korintose mõtlejad ei tahtnud ihu ülestõusmist oma arvestustesse sisse võtta. See oli neile võõras ja vastumeelne mõte, peale selle ääretult harimatu. See oli miski, mis tuli teha abstraktseks ja kaugeks, „tõlgendada” selle sõna halvas tähenduses. Me ei tea täpselt, mida nad uskusid. Ehk uskusid nad mingil moel hinge surematusse, aga mitte mingil juhul ihu ülestõusmisse.

Ülestõusmine on tõsi! (15:13–28)

Paulus seob algul tagasihoidlikuna näiva üksikasja suurte taustsüsteemidega. Ühe inimese ülestõusmise taustal on kõigi ülestõusmine. Kõigi inimeste ülestõusmise alus on Kristuse ülestõusmine. Kristuse ülestõusmise alus on see, et Jumal kiitis heaks Kristuse lepitustöö. Iga lüli selles ahelas on tähtis ja iga kandi pealt täis tõde. Sellepärast on meie ülestõusmine täiesti kindel.

Kõik surevad, kuna Aadam tõmbas surma inimsoo peale. Kõik tõusevad surnuist üles, kuna Jeesus on toonud maailmale elu. See ilmneb lõplikult viimsel päeval, kui Jeesus annab Jumalale tagasi kogu oma saadud võimu ja Poeg alistub Jumala võimule.

Asi, millest Paulus kõneleb, on talle ääretult tähtis. Sellepärast peame süvenema tema sõnadesse põhjalikult. Kuna Jumal kiitis heaks Kristuse lepitustöö, äratas ta tema üles surnuist. Kuna Kristus tõusis surnuist üles, tõusevad kõik surnuist üles. Kes eitab ühtki lüli selles ahelas, eitab kogu ahelat. Kes ei usu kõigi inimeste ülestõusmisse, eitab Kristuse lepitustööd ja seda, et Jumal on tema läkitanud.

Nii ei saa Pauluse järgi olla olemas ristiusku ilma ülestõusmisusuta. Kui seda unustatakse või eitatakse, eitatakse kõike.

Ilma ülestõusmiseta on kõik vaev asjatu (15:29–34)

Salmi 29 on püütud seletada vähemalt 30 eri viisil ja enamik seletusi on halvad. Igal juhul teadsid korintlased, millest on jutt. Võimalik, et mõned olid pöördunud ristiusku, et saada ülestõusmise järel kokku mõnede kristlike omastega. Siiski on tõenäosem, et Korintoses olid mõned lasknud end ristida juba surnud omaste eest, et neidki päästa. Paulus ei aktsepteeri siin seda kommet ega lükka ka ümber. Ta mainib seda tava siin vaid selleks, et rõhutada ülestõusmise tähendust: kui ülestõusmist ei ole, on sellinegi ristimine asjatu. Asjatu on ka kõik apostlite vaevanägemine ja enda ohtu seadmine. Nii on ülestõusmine usu komponent, millega koos Kirik kas seisab või langeb.

Milline on inimene pärast surma? (15:35–49)

Paulus kõneleb ka sellest, kuidas surnud ärkavad ja millises ihus nad elavad. Tegelikult ei kõnele ükski piiblikoht niigi palju sellest, milline on inimene Jumala juures. Paulus kasutab siiski võrdpilte, mis jätavad veel palju asju eesriide taha.

Midagi võime igal juhul ütelda. Selle elu ajal oleme sellised nagu esimene inimene, Aadam. Tulevase elu ajal oleme nagu teine alginimene, Jeesus. Nii me muutume: kaduv riietub kadumatusega ja surelik surematusega. Ometi on küsimus ihu ülestõusmisest: kui miski meist ärkab ellu, ärkab kogu inimene, tõsi küll – kirgastatuna. Nagu seeme pistetakse põllusse ja sellest tõuseb taim. Surnuist äratatud inimeses on midagi sügavalt sama ja midagi sügavalt erinevat kui maise elu ajal.

Selle kohta kasutab Paulus mitmeid võrdpilte. Üks täht on kirkam kui teine, aga mõlemad on tähed. Loomadel on erinev liha, aga see on siiski liha. Ehk on kõige ilmekam pilt siiski see, et siin oleme sellised nagu esimene inimene, aga taevas on meil Kristuse kirkus.

Me ei tea täpselt, millisteks me saame. Meie uudishimu jääb siingi rahuldamata. Aga kui jaksame oodata, saame seda kord näha. Kõige tähtsam on, et Kristus on surnuist üles tõusnud ja purustanud surma võimu ka meie jaoks.

Kas siis kõik surevad? (15:50–58)

Peatüki lõpp teeb selgeks, et ülestõusmine ja viimne kohus on Pauluse mõtlemises lähedalt seotud. Mõned kristlased on elus, kui Kristus tuleb. See ei tähenda, et need kristlased lihtsalt astuksid Jumala riiki. Ega kaduvus päri kadumatut. Kuigi kõik ei uinu surmale, kõik muutuvad. Elusatega toimub see ühtäkki. Nii riietub kaduv kadumatusega.

Siingi saab teoks sama nagu surmas ja ülestõusmises: „Surm on neelatud võidusse!” Need vaatepildid silme ees, peavad Korintose kristlased jaksama kristlastena pingutada.