1 Korintose 5 – Teil ei ole palju, mille üle kiidelda

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Pauluse esimene kiri korintlastele 5 internetis (Piibel.net)

Paulus kasutab nelja esimest peatükki Korintose koguduse tülide selgitamiseks. Oleme näinud, et ta ei tee seda põhjuseta. Nimelt oli peamine raskus Korintoses, et Pauluse autoriteeti ei tunnustatud. Paulus ei ole nii lihtsameelne, et ta hakkaks selles olukorras otse kõnelema koguduse probleemist ja kasutama peremehe häält. Esmalt tuleb öelda A ja B, alles siis saab öelda C. Sellepärast on Paulus näinud palju vaeva, et näidata, kuidas korintlased peavad kõigist tülidest hoolimata talle, koguduse asutajale, kuuletuma. Kui see on lõpuks selgeks saanud, siirdub Paulus koguduse teiste probleemide juurde. Nüüd ei hoia ta sõnu põrmugi tagasi, vaid laseb tulla täie hooga. Esimene teema on nimelt korintlaste sugudevahelised vääratused.

Mingi oid peab olema! (5:1–5)

Korintose kogudus oli kummaline sümbioos uljast vaimulikkusest ja uljast talitsematusest. Korintoses elati „kõlvatuses”, mis siin tähendab ilmselt kõiksugust üleaisa löömist. See hõlmab samahästi abielu eelseid kui ka abielu väliseid suhteid. Kreeka-rooma maailmas ei piirdunud mehe seksuaalelu sugugi ainult abieluga. Noored poisid elasid orjataride ja tänavanaistega suguküpsusest alates ja ka homoseksuaalsed suhted olid üsna tavalised. Abielu truudus sellisena, nagu meie seda tunneme, ei kuulunud ideaalide hulka. Eriti sündsusetu oli Pauluse esile tõstetud näide: keegi elas koos oma isa naisega. Mida see tähendas, ei ole sada protsenti kindel. Ilmselt ei ole tegu asjaosalise emaga, seda oleks Paulus kindlasti öelnud. Järele jääb seega suhe oma võõrasemaga. Kas isa oli elus või mitte, jääb oletuste varale. Igal juhul oli selline suhe Moosese seaduses täiesti tingimatult keelatud (5Ms 27:20). Just selliseid asju karistab Moosese seadus surmaga (5Ms 17:6–7). Püha rahva seast tuli kuri igal juhul kaotada. Samuti ei aktsepteerinud paganad abielu võõrasemaga. Sellepärast sai Paulus siin öelda, et Korintose kristlased olid hullemad kui paganad.

Päris eriliselt imestab Paulus selle üle, et Korintose tohutu vaimulikkus sellesse kuidagi ei sekkunud. Päris kindlat põhjust me ei tea. Võib-olla pürgis Korintose koguduse koorekiht esimestele toolidele, aga ei suutnud tõsises olukorras kogudust juhtida. Tõenäoselt oli probleemil oma teoloogiline taust. Vaimu väe tundmine pani algkiriku ajal paljusid kujutlema, et ihulikel tegudel ei ole suurt tähtsust. See ihu jääb ju siia kõdunema. Tähtis on vaid see, et vaim tõuseks Jumala kõrgustesse. Korintoses mõned ilmselt uskusid, et ülestõusmine oli juba toimunud ja et inimene ei saanud enam pattu teha. Paulus ei taha sellist juttu kuuldagi. Kogudus ei tohi elada patus. Kui inimese südames elab Kristus, viib ta ka võitlusele patu vastu.

Pauluse retseptid on karmid. Nüüd ta ei pea korintlastega nõu ega vaja rohkem ülekuulamisi. Tal on kohtuotsus valmis, puudub vaid selle pidulik väljakuulutamine. Kui Paulus tuleb, peetakse koguduse koosolek. Seal ütleb kogudus pidulikult lahti avalikus patus elavast liikmest: „...see mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks, et vaim võiks pääseda Issanda päeval.” Taas on sõnad mõistatuslikud. See on selge, et inimene aetakse kogudusest minema ja tal ei ole osa ega asja selle aaretest. Kristlane ta ei ole ja keegi ei pea teda kristlaseks pidama. Kirikul ei olnud tollal õigust kuulutada mingisugust kohtuotsust, mis oleks kehtinud maises kohtus. Sellepärast olid välistatud Moosese seadusele vastav karistus (kividega surnuksviskamine) ja Pauluse aja juutide soositud ihunuhtlus.

Nüüd tuleb eriti alla joonida üht asja: Paulus tahab koguduse langenud liikmele ainult head. Ta ei pea silmas koguduse liikmete taseme tõstmist. Kõik toimus selleks, et selle inimese vaim pääseks viimselpäeval. Uurijad on segaduses, mida salm 5 täpselt tähendab. Vaevalt manab Paulus siin kogudusest välja heidetavale liikmele ihulikke nõrkusi, näiteks haigusi. Vaevalt ta esitab siin ka väga sügavat jagunemist vaimu ja ihu vahel. Patune liha, vana aadam, peab ristiinimeses surema ja andma ruumi Kristuse Vaimule. Sellepärast on rangemadki võtted vältimatud, et kristlane taipaks end distsiplineerida ja otsida Jumalat.

Meile, nüüdisaegsetele ja haritud kristlastele, on Pauluse talitusviis liig. Keegi ei eita, et Paulus võiks leida meie kogudustest palju eetilisi vääratusi. Vabaabielud on praegu täiesti üldised juba ka koguduse sees. Abielulahutused ja vabad suhted on kiiresti levinud. Kui aga keegi meie kogudustes hakkaks talitama kas või mingil määral samas suunas nagu Paulus, rõõmustaksid ajakirjandus ja avalik arvamus kindla peale ja ütleksid, et pastor tegutseb armastuseta ja julmalt. Muidugi peavad inimesed tohtima mõelda oma peaga. Ometi vastutavad nad ise oma elu üle Jumala ees. Ja koguduse töötegijal ei ole midagi ütelda selle kohta, kuidas inimesed elavad. Nii me oleme ju harjunud mõtlema. Paulus oleks täiesti hämmingus, kui sellist juttu kuuleks. Kas see on siis armastus, et inimesed lähevad põrgu suunas, seda teadmata. Mõni aasta tagasi muretsesid liiklusturvalisuse eest vastutajad õnnetuste pärast raudteeülesõidukohtadel. TV-s korraldati teavituskampaania. Seal näidati, mis juhtub erinevate autodega rongi alla jäädes. Lõpptulemus: ainus viis vältida kokkupõrget rongiga on mitte olla rööbastel, kui rong tuleb. Ka Jumala viha ja kohtuotsus on nagu rong. Ainus viis seda vältida on elada Kristuse ristitöö varju all ja Jumala hoiatavat häält kuulates.

„Teil ei ole palju, mille üle kiidelda!” (5:6–8)

Paulus lõpetab selle õnnetu üksikjuhtumi käsitlemise ja hakkab kõnelema üldisemalt. 1997. aasta Piiblitõlge ütleb: „Teie kiitlemine ei ole hea.” Paulus peab silmad, et korintlaste kiitlemise alus (kaukhema) ei ole hea. Neid sõnu saaks seega vabamalt tõlkida: „Teil ei ole palju, mille üle kiidelda!” mis sobib ka suurepäraselt konteksti. Korintlased kiidavad oma ande ja kogudust ning vaidlustavad apostli autoriteedi. Siia see tee on toonud: taganemisele ja Jumala viha alla. Korintlased peaksid õppima kiitlema Kristusest ja andma au Jumalale.

Paulus hakkab nüüd kõnelema köögist ja sellest, mida igaüks teab. Kui tehakse hapendatud leiba, ei ole vaja palju juuretist. Kui seda on ka pisut, hapneb kogu taigen. Nüüd käsib Paulus haputaigna täielikult välja rookida, päris hoolega. Taustaks on juudi paasapüha tähistamine ja lahkumine Egiptusest. Siis sai kogu rahvas Jumalalt käsu visata minema kõik haputaigen. Juba enne, kui uus juuretis jõudis valmida, juhtis Jumal oma rahva Egiptuse orjusest vabadusse. Siis elati hapnemata leivaga. Sellepärast juutidel kuulus ja kuulub endiselt paasapüha tähistamise juurde juuretise minemaviskamine ja hapnemata leiva päevad. Seega nimetab Paulus nüüd Kristuse kirikut taignaks, mis ei ole vana taigna jätk, vaid täiesti uus ehk patuta. Sellepärast tuli kogudusest täielikult välja rookida „vana haputaigen” ehk patuelu, et kogudus oleks puhas. Ja korintlased olidki puhtad – nüüd naaseb Paulus oma kirjade peateema juurde –, kuna Kristus oli teinud kõik puhtaiks. Kristuse kingitud pühadus kõige alus. Tema on see paasalammas, mille ohvriveri kaitseb Jumala karistuse ja surma eest. See ei tähenda siiski, et kogudus ei peaks otsima Jumala tahet. Nii manitseb Paulus siis kummaliselt puhtaks saama neid, kes on patuga määritud, nagu nad juba ongi puhtad. Kristlik usk ei ole tõesti raudne loogika, vaid elu Jumala ja tema armu osaduses!

Mitte lahkuda maailmast (5:9–13)

Paulus oli Korintosesse juba varem kirjutanud, et kõlvatutega ei tohi suhelda. Nüüd oli Korintoses keegi neist sõnadest aru saanud nii, et tuleb hoiduda kõigist avalikest patustest, ka sellistest, kes ei ole Kiriku liikmed. Paulus parandab kiiresti: küsimus on tegelikult vaid neist, kes on kristlased ja siiski elavad päris talitsematult. Küllap elasid tavalised Korintose elanikud täiesti jumalatult. Neid ei pruukinud siiski vältida. Selle asemel tuli hoolega hoiduda sellistest avalikest patustest, kes olid kristlased. Nüüd ei ole paturegistris üksnes kuuenda käsu vastu tehtud patud. Sellised on ka ahnus, riisumine ja pilkamine. Viimati mainitu ei tähenda siin Jumala, vaid inimeste tagarääkimist. Väljaspool olijate üle mõistku kohut Jumal – ei saa ju kristlased maailmast lahkudagi. Selle asemel tuleb Korintoses pidada täpset arvestust koguduse liikmete üle.