Peetruse esimene kiri 5. peatükk internetis (Piibel.net)

---

Kari ja selle karjased (1Pt 5:1–5)

Selles lõigus on viide kolmele Uues Testamendis mainitud koguduse ametile.

1. Vanem (presbyteros).

Salmis 1 on „vanem” ehk presbyteros, millest on tulnud paljudesse keeltesse preestrit tähendav sõna. Vanemad ei olnud siiski preestrid, vaid koguduse juhid. Nende ameti juurde kuulus päris ilmsesti ka õpetamine.

Vanema ameti sai kristlik kirik judaismist. Juba Moosesel oli abiks 70 vanemat (2Ms 24:9). Egiptusest lahkumise ettevalmistus toimus vanemate juhtimisel (2Ms 12:21). Pärast sundpagendust rajatud sünagooge juhtisid vanemad.

Kristlikes kogudustes olid vanemad algusest peale (Ap 11:30; 14:23; 20:17; 1Tm 5:17; 2Jh 1; 3Jh 1).

2. Karjane.

Karjase ametit otse ei nimetata, aga sellele viidatakse salmides 2–4. Karjane on ladina keeles „pastor”.

Mõistet „karjane” kasutati Vanas Testamendis tihti, et kirjeldada Jumala rahva juhte: Js 63:11 – Mooses; 2Sm 5:2; 7:7 – Taavet. Ka Jeesus nimetas end heaks karjaseks (Jh 10:1–18).

Vahest tähtsaim taustateave on siiski ülestõusnud Jeesuse pöördumine teda salanud Peetruse poole. Jeesus õhutas Peetrust toitma tema lambaid (Jh 21:15–17).

Juba varem (1Pt 2:25) oli Peetrus nimetanud Jeesust „hingede Karjaseks ja Ülevaatajaks”.

3. Ülevaataja (episkopos).

Viidatakse kolmandalegi Uues Testamendis mainitud ametile : ülevaataja (võrdle salm 2). Ülevaataja oli kreeka keeles episkopos, millest tuleb sõna „piiskop” (võrdle Ap 20:28; 1Tm 3:1).

On raske öelda, kuidas kujunes algkirikus ametite hierarhia. Kõik algas apostli ametist, millele järgnes peagi diakoni amet (Ap 6:1–6). Ka vanema amet näib olevat väga varane; selle kõrvale tulid peagi piiskopi ja karjase ametid. Võimalik, et nende kolme vahele ei tohiks tõmmata väga ranget piiri; vahest kasutati samu ülesandeid täitvate koguduse teenijate kohta eri kogudustes eri ametinimetust.

On siiski selge, et kogudustel on olnud algusest peale oma juhid. Ükski kollektiiv ei tule toime ilma juhita. Teatud vabade suundade eitav hoiak ametite suhtes on seega agaloo valguses asjatu ja väär.

See, et kirja kirjutaja ei rõhuta selles kontekstis oma apostli positsiooni (salm 5; võrdle 1Pt 1:1), tõendab kirja ehtsust. Kui kirja oleks soovitud koostada Peetruse nimel, oleks kindlasti selleski kontekstis rõhutatud Peetruse apostli staatust (võrdle Ap 15:2,4,22).

See, et Peetrus seab end „üksnes” vanema positsiooni (salm 1), näitab, et ta on ise valmis elama oma õpetuse kohaselt: mitte valitsema isandana, vaid olema eeskujuks (salm 4).

„Kristuse kannatuste tunnistaja” (salm 1) ei viita niivõrd oma silmaga pealtnägijale, kuivõrd Kristuselt saadud tunnistaja ülesandele (Mt 28:18–20; Ap 1:8). Apostlid vahendasid oma ülesannet edasi, ja „teatepulk” on siirdunud põlvelt põlvele kuni meie päevini.

Jumala kogudust nimetatakse karjaks (salm 2) ka Vanas Testamendis (Hs 34). Samuti tegid ka Jeesus (Lk 12:32) ja Paulus (Ap 20:28).

Karjase ülesanne oli liikuda karja eel, mitte järel. Juhi ülesanne on liikuda karja eel ja seda kaitsta (salm 8). Liiga tihti on kristlastegi juhtidest saanud „eesõigustega kari”.

Jumal nimetas Iisraeli juhte vääradeks karjasteks (Hs 34:1–10). Kahjuks on kristlikeski kogudustes saadud ametit tihti valesti kasutatud: mitte Jumala riigi auks, vaid oma kasu taotlemiseks.

Salm 2 paljastab, et koguduse juhtidele maksti palka. Paulus kõneleb koguduse juhtide palgast mitmes kohas: 1Kr 9:3–18; 1Tm 5:17–18; Tt 1:7,11. Paulust süüdistati ülekohtuse kasu taotlemises (2Kr 12:11–18; Ap 20:33): seega oli koguduse juhtidele tavaks palka maksta.

Salmi 3 taustaks on ilmselt Jeesuse sõna apostlitele: Mk 10:42–45 (vaata ka 2Kr 1:24).

„Ja Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles neile: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal.
Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks palju””
(Mk 10:42–45)

Paulus rõhutas eeskujuks olemise tähtsust (2Ts 3:9: „...me tahaksime anda teile head eeskuju.”)

Hellenistlike linnade hästi töötanud ametnikud võisid saada oma teenete eest tunnustusena aupärja. Kristus annab omadele närtsimatu pärja (salm 4; võrdle 1Pt 1:4). Igavene elu ei närtsi ega ole võrreldav selle maailma autasudega.

Nooremad (salm 5) tähendab ilmselt ka mingit koguduse ametit (võrdle Ap 5:6–10; vaata ka 1Jh 2:12–14).

Alandlikkuse nõuet salmis 5 põhjendatakse Vana Testamendi tsitaadiga Õp 3:34 (kreekakeelse Septuaginta tõlke järgi). Jk 4:6-s on sama tsitaat:

„Aga ta annab veel suuremat armu; seepärast ta ütleb: „Jumal paneb vastu ülbeile, aga alandlikele annab armu!””
(Jk 4:6)

Kui inimene mõistab, mida Kristus on teinud tema eest, ei saa ta olla muud kui alandlik. Pääste on üksnes Kristuse tegu, meil ei ole selles mingit osa:

„Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?”
(1Kr 4:7)

„Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses...”
(Ef 4:1–2)

Kristus alandas end ja andis meile eeskuju, milline on õige, ligimest armastav alandlikkus:

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.”
(Fl 2:5–8)

Kuigi see lõik näib olevat pühendatud üksnes karjastele, on selles siiski sõnum ka karjale: tuleb palvetada oma karjaste eest, et nad saaksid püsida Jumala valitud teel.

Alandlikud ja valvsad (1Pt 5:6–11)

Lõppude lõpuks ei ole inimesel muud võimalust kui alanduda Jumala võimsa käe alla (salm 6). Mäss Jumala vastu on arutu, sest Jumalal on võimus igavesti (salm 11). Võidakse kujutleda, et mäss õnnestub, aga lõpuks on võitja siiski Jumal. Jumala võimas käsi kujutab Jumala võimu ja väge (2Ms 3:20; 5Ms 3:24; Jr 21:5).

„Aga ma sirutan oma käe välja ja löön Egiptust kõiksugu imetegudega, mis ma seal tahan teha; pärast seda ta laseb teid minna.”
(2Ms 3:20)

Jumal ülendab omad (salm 6; Lk 1:52; 14:11), kui koidab tema valitud aeg. Valitud aeg tähendab siin lõpuaega (1Pt 1:5; 2:12). Päralejõudnu autasu on närtsimatu (salm 4).

Psalmis 7 on tsiteeritud Ps 55:23:

„Heida Issanda peale oma koorem,
ja tema hoolitseb sinu eest;
ta ei lase iialgi kõikuda õiget!”
(Ps 55:23)

Jeesus jättis end Isa kätte Kolgata ristil (Lk 23:46). Sedasama soovitas Paulus kristlastele:

„Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.”
(Fl 4:6–7)

Valvsaks jääma manitseb ka 1Ts 5:6–8:

„Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained,
sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel.
Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga...”
(1Ts 5:6–8)

Peetrus ei olnud valvas Ketsemanis (Mt 26:36–46), ja tagajärjeks oli langemine saatana ahvatlustesse.

Lõvi ei söanda rünnata karja, vaid otsib lambaid, kes on sattunud karjast eemale. Need on talle kerge saak. Ka kristlased peavad püsima koos: käima jumalateenistustel ja teistel koosviibimistel. Kui keegi arvab, et ei ole mingit ohtu, muutub ta hooletuks.
Saatana parim relv nüüdisajal on väide, et saatanat ei ole olemaski. Siis ta saab üllatada saaki, kel pole kaitsevarustust ja kes pole valvas. Saatan teab, et tema aeg on lühike (Ilm 12:12), sellepärast teeb ta oma tööd usinasti.

Rooma riigi ajal võis sattuda usu pärast reaalselt amfiteatrite areenidele lõvide kiskuda, aga Peetrus kõneleb veel kohutavamast vastasest: saatanast, kes võib saata inimese hukatusse.

Mitmes psalmis kujutatakse Jumala omade vastast lõvina: Ps 7:3; 10:9–10; 17:12; 22:14; 58:7.

Saatanale tuleb vastu seista (salm 9), aga mitte omal jõul, vaid kindlana usus.

„Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.”
(Jk 4:7)

Salmis 9 on soome 1992. aasta piiblitõlkes lisatud sõna „kõikjal” – ehk on kardetud, et sõna „maailmas” oleks tõlgendatud valesti. Jutt ei ole usu ja maailma vastandlikkusest, vaid Peetrus kõneleb maakerast = maailmast.
(Eesti 1997. aasta tõlkes on sama silmas peetud väljendiga „kogu kristlaskond”; kreeka keeles kõneldakse siin „teie vendlusest maailmas”.)

Kristlase kannatused ei ole mõttetud, vaid nende kaudu teeb Jumal omades tööd (salm 10; vaata ka Fl 1:6).

„...ja olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.”
(Fl 1:6)

See, et viimne sõna kuulub Jumalale, annab põhjust ülistada (salm 11).

Lõputervitus (1Pt 5:12–14)

Silvanuse ehk Siilase (Ap 15:22; 2Kr 1:19; 1Ts 1:1) osa üle kirja loomises vaieldakse. Osa uurijaid peab Silvanust kirja päraleviijaks, saadikuks. Osa oletab, et Silvanus tegutses kirjutajana. Mõned peavad Silvanust kirja teiseks autoriks, teised selle tegelikuks autoriks.

Sissejuhatuses oletasin, et Silvanus vastutas ilmselt kirja lõpliku „vormistamise” eest: Peetrus dikteeris oma mõtted, mis Silvanus riietas heasse kreeka keelde.

Paulus kirjutas enda dikteeritud kirjadele tolle aja stiilis oma käega lõputervituse (1Kr 16:21; Gl 6:11; 2Ts 3:17; vaata ka Rm 16:22).

Peetruse esimene kiri ei olnud vanaaja kirjade mõõdupuu järgi lühike (salm 12), pigem vastupidi. Selle väljendiga peetakse silmas ilmselt seda, et autoril oleks olnud kirjas käsitletavatest asjadest veel palju muudki ütelda.

Salmi 12 lõpu kinnitus Jumala armust on seotud kirja saajate kogetud tagakiusamistega: ehkki neid kiusatakse taga, on nad Jumala armu all. Mitmed võisid mõelda tagakiusamistest kui märgist, et nad on sattunud väljapoole Jumala armu, aga see polnud nii (võrdle 1Pt 4:12–14).

Paabel (salm 13) tähendab Roomat (võrdle Ilm 14:8; 16:19; 17:5; 18:2,10). Kristlik pärimus jutustab, et Peetrus veetis oma viimased aastad Roomas. Samale viitab ka Markuse mainimine, kes Papiase järgi (umbes aastal 120 pKr) tegutses Peetruse tõlgina Roomas.

Kristlased olid Rooma riigis nagu sundpagenduses. Omal ajal lõpeb pagenduse aeg ja nad pääsevad koju taevasse.

(Johannes) Markus on ilmselt Markuse evangeeliumi autor. Tema kodus Jeruusalemmas kogunes kristlik kogudus (Ap 12:12). Ta oli Pauluse ja Barnabase töökaaslane esimese misjonireisi algupoolel, aga läks oma teed pärast Küproselt lahkumist (Ap 13:13). Sellepärast ei soovinud Paulus Markust teisele misjonireisile kaasa võtta, vaid läks koos Silvanusega, Markus läks aga tööle koos Barnabasega (Ap 15:36–41).

Hiljem said Pauluse ja Markuse suhted korda, sest Paulus mainib teda Kl 4:10 ja Fm 24 kui oma kaastöölist.

Markus ei olnud Peetruse lihane poeg, vaid salm 13 peab ilmselt silmas, et Markus oli saanud kristlaseks Peetruse töö kaudu (võrdle 1Tm 1:2,18).

Salmis 13 ei ole kreekakeelses algtekstis sõna „kogudus”, vaid kõneldakse üksnes „valitutest”.

Armastussuudlus (salm 14) oli seotud algkiriku armulauaga (vaata ka Rm 16:16; 1Kr 16:20; 1Ts 5:26).

Kiri lõpeb rahusooviga (salm 14). Ka kirja alguses soovis Peetrus lugejaile armu ja rahu (1Pt 1:2). Ainust tõelist rahu saab leida osaduses Jeesusega.

„Rahu ma jätan teile,
oma rahu ma annan teile.
Mina ei anna teile nõnda,
nagu maailm annab.
Teie süda ärgu ehmugu
ega mingu araks!”
(Jh 14:27)