Me armastame oma lapsi ja tahame neile parimat. Kas me anname neile seda?

Kõige parem ei ole pakkuda lapsele võimalust tegeleda hea harrastusega – olgu harrastused kuitahes tähtsad. Kõige parem ei ole maksta lapse reisi eest ega osta talle uhkeid mänguasju. Parim on usk Jeesusesse.

Üks mu sõber, kes on pikka aega õpetanud lastele usuasju, ütles: „Lapse süda on peaaegu alati külvaja mõistujutu hea muld.” Laps on avatud ja võtab vastu seda, mida talle õpetatakse. Inimese kasvades ta sulgub ja usuasjade omaksvõtmine on kui mitte võimatu – Jumala jaoks pole miski võimatu –, siis palju raskem. Seepärast on nii oluline lastele Jumalast kõnelda.

Enamik neist, kes on kuulnud lapsena Piibli õpetusi, usub või naaseb usu teele, kui on käinud mõnd aega teisi teid ja avastanud, et need on väärad teed. Võib-olla vanemad ei jõua seda näha ja nad surevad kurbusega, et laps elab uskmatuses. On öeldud, et uskliku kodu laps elab kas usus või halva südametunnistusega, suutmata lõputult oma südametunnistuse vastu võidelda.

Piiblit tuleks lastele õpetada ka sellepärast, et tänapäeval õpivad meie lapsed nii palju muud: usuasju ignoreeritakse, need on keelatud, lapse mõtted täidetakse millegi muuga või segatakse meie usk kokku muinasjuttude ja teiste religioonidega. Eriti õpetab seda lastele televisioon.

Mida usk lapsele annab?

Meie Martti kartis magama minna. Mina ja mu naine kuulsime pimedast lastetoast nelja-aastase lapse tõsidusega öeldud sõnu: "Hea Jeesus, anna mulle hea uni." Ja hommikul ütles poiss, et ta polnudki nii hirmul. Usk Jeesusesse annab turvatunde nii väikestele kui ka suurtele: on olemas suur Jumal, kes on minuga igas olukorras ja hoolitseb minu eest.

Usk Jeesusesse annab elule mõtte: ma ei ole siin juhuslikult, ma olen siin, sest Jumal on mind siia loonud ja andnud mulle elu. Kui sa tead ja usud seda lihtsat asja, ei ole elu kunagi asjatu. Paljud inimesed ei usu, ja pole ime, et isegi lapse elu võib olla kaotanud oma mõttekuse.

Usk Jeesusesse õpetab kõige paremini, mis on õige ja mis vale. Õige on see, mida Piibel käsib teha, vale on see, mida see keelab. Kui laps õpib Piiblit järgima, väldib ta paljusid kibedaid pisaraid. Ja usk Jeesusesse annab jõudu Piiblit järgida.

Laps tunneb end süüdlasena oma halbade tegude pärast. Süütunne rõhub, masendab ja võtab ära elutahte. Parim ravim süütunde vastu on usk Jeesusesse. Lapsele ei öelda, et patte pole olemas – ta ise teab, et on teinud halbu asju. Aga laps saab Jeesuselt andeks kõik võimaliku. Ja see annab talle puhta südametunnistuse.

Selles elus pole midagi nii tähtsat kui need asjad. Me anname need lastele, kui õpetame neile Jumala sõna. Me jätame nad neist ilma, kui jätame nad ilma sõnata, millega Jumal loob usu Jeesusesse.

Pärast seda elu on igavik ning selles on taevas ja hukatus. Taevasse pääseme ainult siis, kui usume Jeesusesse. See, kas me tahame, et meie lapsed oleksid ühel päeval taevas, sõltub sellest, kas me õpetame neile Jumala sõna.

Mis on õpetamine?

Me viime lapsed kirikusse, loeme koos nendega õhtupalvet või kõneleme lapsele vahel midagi Jumalast. Seegi on oluline, aga see pole veel õpetamine. Kui ma õpetan lapsele matemaatikat, siis ma istun tema kõrvale ja lahendan koos temaga ülesandeid. Nii peakski toimuma usuasjade õpetamine: ma võtan aega, istun lapse kõrvale, kõnelen temaga Jumalast ja küsin, kas ta saab aru.

Juho alustas kooliteed eelmisel sügisel. Sõprade pere eeskujul leppisime Juhoga kokku, et enne kooli algust õpime selgeks kümme käsku, usutunnistuse ja Meie Isa palve. Istusime kevadel ja suvel mitu korda koos, mina ütlesin, kuidas üks või teine lõik kõlab, poiss kordas seda, kuni ta selle selgeks sai, ja siis kõnelesime, mida see tähendab. Võtsime läbi palju asju oma usu kohta. Poiss kuulas tähelepanelikult, esitas küsimusi, ja ma usun, et ta ka õppis. Ja poeg õpetas ka oma isa. Kui olime kuuenda käsu juures ja ma küsisin, mida see tähendab, mõtles Juho hetke ja vastas: „Noh et kui keegi on saanud naise, aga siis märkab, et ei ole temaga täiesti rahul, ei tohi ta teda siiski maha jätta.” Mis siis, kui sa võtaksid endale kohustuse õpetada oma lapsele sel viisil meie usu põhiasju? Ja vähemalt kõnele lapsega rahulikus olukorras usuasjadest. Sellel on ka selline mõju, et usuasjad muutuvad lapse jaoks loomulikeks asjadeks, millekski, millest saab kõnelda nagu kõigest muustki.

Mida tuleks õpetada?

Laps on aus ja nõuab ausust. Õpetatut ei tohi tühjaks teha. Kui see tühjaks tehakse, küsib laps endamisi, kas kogu usk on vale. Kui on öeldud, et on hukatus, ei tohi lapsele öelda, et kõik pääsevad taevasse. Siin on ausus raske. Ma ei taha öelda, et me peame ütlema ligimese kohta, kes ei paistnud Jeesusest hoolivat ja siis suri, et ta on kindlasti sattunud hukatusse. Ausus on see, kui me ütleme: „Me ei tea, mis temaga juhtus. Me jätame ta Jumala hoolde ja Jumal mõistab tema üle kohut nii, nagu tema õigeks peab. Aga meie usume Jeesusesse, et me pääseme kindlasti taevasse.”

Lapselegi tuleks õpetada seadust ja evangeeliumi. Kõnele talle, mida ütlevad Jumala käsud. Kõnele suurest Jumalast, kes on püha ja vihkab pattu. Ja kõnele lapsele, et Jeesus suri meie eest, ja et kõik patud saab andeks, ja et Jeesuse surma tõttu – sellistena nagu oleme – oleme Jumalale meelepärased. Kõnele lapsega Jumalast, kes armastab, halastab ja juhib meid taevase kodu poole.

Miks me ei õpeta?

Me peame lastele usuasjade õpetamist oluliseks. Ometi õpetame neid nii vähe. Võib-olla sellepärast, et pole aega. Päevad mööduvad hommikust õhtuni kiiresti ja on nii palju muud. See on kuradi töö, et elu muutub nii kiireks, et pole aega lastega usuasjadest kõnelda. Piibel

käsib meil kuradile vastu seista. Kuradile vastuhakkamine tähendab ka seda, et jätame vähemaks muid asju, näiteks tööd või koristamist, ja võtame aega nende tähtsamate asjade jaoks.

Või ei kõnele me usuasjadest, sest kardame, et laps esitab raskeid küsimusi. Lapsed esitavad kindlasti raskeid küsimusi. Aga me ei pea teadma vastuseid kõigile küsimustele. Võime öelda: „Ma ei tea.” Ja last tuleb õpetada ka kummardama suurt Jumalat, kellest me kõike ei mõista. Me usume elavasse Jumalasse, mitte jumalasse, kelle oleme ise loonud ja kelle kohta me teame seetõttu kõike. Meil see oskus sageli puudub. Me ei ole nõus olema nii väikesed, kui me oleme. Kas seda saaks õpetada ka murdeealisele, kes mässab religiooni vastu? Me jääme mõtlema, mida Piibel õpetab, isegi kui me seda praegu ei mõista. Võib-olla hiljem saame sellest veidi rohkem aru. Kui me seda teeme, veenab Piibel meid selle tõesuses viisil, mida me ei oska seletada.

Võib-olla kõneleme usuasjadest nii vähe, sest kardame, et meie lapsel tekivad konfliktid – kõik tema sõbrad ei usu – või kardame, et meie last kiusatakse sellepärast, et ta usub. Seda võib juhtuda. Aga on hea seista varakult silmitsi reaalsusega, et kõik ei usu ja et usu eest tuleb maksta. Igal juhul tuleb selle reaalsusega mingil hetkel silmitsi seista, ja sellega tuleb leppida, kui tahad käia taevateel.

Tunnen sageli, et ma ei ole võimeline oma lastega Jumalast kõnelema: ma ei ole selline, nagu peaksin olema, ma vihastan kodus ja ütlen nii halvasti. Sellegipoolest ma püüan kõnelda. Ja võib-olla on see kõige olulisem õppetund, mida mu lapsed hiljem mõistavad: isa polnud mingi pühak, aga ta uskus Jeesusesse. Seda ma teen ja tohin teha, kuigi olen patune inimene.

Usk on Jumala tegu

Me ei saa kedagi uskuma panna, isegi mitte oma lapsi. Jumal annab usu sellele, kellele Ta selle annab. Usk ristilöödud Issandasse ei ole üks maailmavaade teiste seas, mille keegi valib ja millesse lapsedki pööratakse. Kristlik usk on midagi täiesti erinevat ja mõõtmatult enamat. Kuid on ka tõsi, et usk ei teki lihtsalt eimillestki. Jumal loob selle oma sõnaga. Ja Jumal ei tee seda kuidagi teisiti kui oma sõnaga. Sa ei saa oma lapsele anda usku, aga sa saad talle anda Jumala sõna. Ja sõnades, mida sa ütled – kui sa loed ja õpetad Piiblit – on Jumal, ja Ta tegutseb sinu lapses. Võib-olla tunduvad hetked, mil sa oma lapsele Jumala sõna kõneled, nii tagasihoidlikud või rahutud, et sa ei suuda seda uskuda. Ometi on tegu just sellega. Kas sinu lapsed on Jumala sõna kuulnud?

Head hetked

On tähtis, et hetkedest, mil me usuasjadest kõneleme, jääks meeldiv mälestus. See aitab sõnal pärale jõuda. Ja vaevalt on abi sellest, kui sõna kuulmisest jääb meelde ängistav tunne.

Vähemalt vanemaid lapsi ei saa vist sundida sõna kuulama. Aga neid saab meelitada. Ja neid saab isegi veidi ära osta. Isegi siis töötab Jumala sõna lapse või täiskasvanu südames, olenemata kuulmise põhjusest.

Õhtupalvus

Kas teie kodus peetakse õhtupalvust? See ei pea olema keeruline sündmus. Elutoas või lastetoas loeme Piiblist, lastepiiblist või mõnest hardusraamatust lõigu, loeme koos Meie Isa palve ja laulame mõne laulu. Nendel hetkedel külvame seda head seemet, mis idaneb omal ajal – isegi siis, kui me kahtleme, kas midagi üldse pärale jõuab. Õhtupalvuste ajal tasub võtta aega, et ka kõnelda usust või muudest päevaküsimustest. Ja tasub küsida loetud piiblilõigu kohta – lastelt saab sageli üllatavaid ja toredaid vastuseid.

Kõnele Jumalale

Mu sõber ütles: „Minu isa oli nii palju kodust ära, et ta õieti ei jõudnudki mulle seda usku õpetada. Aga ma tean, et mu isa palvetas oma reiside ajal minu eest palju. Ja ma usun, et mu isa palvetel on olnud selline mõju, et nüüd olen ma usklik.” Kui sa ühel või teisel põhjusel ei saa oma lastele Jumalast kõnelda, kõnele Jumalale oma lastest. Sel on imeline mõju.