Kas ma elan õigesti?

Autor: 
Jari Rankinen
Tõlkinud: 
Carmen Karabelnik

Jumal lõi inimese oma näo järgi. See tähendab, et teatud asjus tegi Jumal inimese Jumala sarnaseks. Jumalanäoline teadis – nagu Jumalgi teab –, mis on õige ja mis on vale. Jumalanäolistena mõistsid inimesed, et nad peavad pöörduma kurjast ja tegema seda, mis on õige, ning nad ka tegid alati seda, mis on õige. Jumala näo järgi loodud olemine tähendab ka seda, et me oleme Jumala ees vastutavad oma tegude eest. Jumal kutsub oma näo järgi looduid aru andma, kas nad elasid Jumala viisil – kas nad on teinud seda, mis on õige.

Siis tuli pattulangus. Selle tagajärjel kaotas inimene võime elada õigesti. Pattulangus toimus ning seetõttu teeme me seda, mida me ei peaks tegema, ega suuda seda peatada, kuigi me teame, et see on vale ja püüame sedaviisi mitte elada. Pattulangemisel oli ka see tagajärg, et inimese võime õiget valest eristada hägustus rängalt. Pattulanguse pärast rüvetas patt meie sisima olemuse, mis on seetõttu nii moondunud, et võib õiget valeks ja valet õigeks väänata. Ning seda ta ka tihti teeb. Seega on meil väljastpoolt meid endid vaja teadmist selle kohta, mis on õige ja mis on vale. Kuigi toimus pattulangemine, oleme me ikkagi jumalanäolised – meil on õige ja vale tunnetus, ehkki see tunnetus on hägustunud, ning me oleme Jumala ees oma tegude eest vastutavad.

Jumal tunneb õiget ja valet ning teeb alati seda, mis on õige. Jumal ei hoidnud teadmist õige ja vale kohta üksnes iseendale. Ta kõneleb sellest meile, andes oma sõna, ning see tähendab kaht asja:

  1. Jumal andis meile Piibli. Jumala mehed ja naised panid kirja selle, mida Jumal tahab enda loodud inimestele ütelda. Lugematul hulgal piiblisalmides võetakse seisukoht õige ja vale suhtes. Need on Jumala seisukohad – selle Jumala, kes teab täpselt, mis on õige ja vale. Sel põhjusel peame meie, kel meil on õige ja vale tunnetus hägustunud, kuulama Teda.

  2. Jumal ise tuli siia maailma. See toimus siis, kui Jeesus inimesena sündis. Tema on Jumala Sõna ja Jumal ise – Temas kõneles, õpetas ja tegutses Taeva ja maa Issand. Seega see, mida Jeesus õpetas õige ja vale kohta, on Jumala õpetus. Kui me küsime, mis on õige, tuleb meil küsida, mida Jeesus sellest arvab. Kui me teame seda, teame me Jumala seisukohta. Mida Jeesus millestki arvab, seda õpime me tundma Piiblist. Piibel on raamat just nimelt Tema kohta.

See, mida Piibel õige ja vale kohta ütleb, haakub sellega, mida inimesed ähmaselt oma südames ära tunnevad. Kui me kuuleme, mida Piibel käsib või keelab, siis miski meie sees justkui ütleks: „Jah, see on tõsi“ – isegi siis, kui me selle vastu mässaksime. Miks see nii on? Sest Piibel on meie Looja raamat ning meid on tehtud Tema näo järgi. Miski meis igaühes nõustub sellega, mida meie Looja õige ja vale kohta ütleb. Julgustagu see meid Piibli käske esiplaanil hoidma ning neile vastavalt käituma.

Nõukogude Liidus oli Piibli käskude õpetamine keelatud. Piiblid hävitati ning selle õpetused asendati inimeste välja mõeldud doktriinidega, mis näisid olevat palju paremad kui Piibel. Mis juhtus? Möödusid mõned aastakümned ning selle ajaga toimus palju: inimesed õppisid varastama, valetama ning ligimestega mitte arvestades elama. Riigi majandus viidi sellisesse kaosesse, et rahvas ei suutnud sellest ilma teiste riikide abita välja tulla. Isegi keskkond saastati ära. Nõnda juhtus – ning juhtub edaspidigi seal, kus Piiblit ja selle käske ignoreeritakse.

Piiblil on meie elu jaoks suurepärased juhised. Kui sa mõne seadme valmistaja antud kasutusjuhendit ignoreerid, siis peatselt pole see seade enam töökorras. Selle maailma Valmistaja kõneleb Piiblis. Ning Tema teab, kuidas me selles maailmas, mille Ta lõi, elama peame, nõnda et see oleks nii hea kui võimalik nii paljude inimeste jaoks kui võimalik.

Kogu Piibli õpetus õigest ja valest on kokku võetud armastuse kaksikkäsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! … Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37, 39) Kindlasti nõustub igaüks sellega, et me peame armastama. Kuid lahkarvamused on selles osas, mis on armastus. Mis on armastus ning kuidas me eri olukordades käituma peame, kui me armastame, on midagi, mida me ei teaks, kui seda poleks meile räägitud väljaspool meid endid ehk Piiblis. Teised käsud Piiblis heidavad armastuse kaksikkäsule valgust. Kümme käsku on üsna ulatuslik armastuse kaksikkäsu seletus. Esimesed kolm käsku räägivad meile sellest, mida tähendab Jumalat armastada: see tähendab mitte teenida teisi jumalaid, mitte kasutada Jumala nime ilmaasjata ning pidada hingamispäeva pühaks. Neljas kuni kümnes käsk räägivad meile sellest, mida tähendab oma ligimest armastada: see tähendab seda, et me austame oma vanemaid; et me ei tapa, ei riku abielu, ei varasta, ei anna valetunnistust ega himusta midagi, mis on meie ligimese oma.

Piiblis on veel teisigi käske. Needki selgitavad, mida tähendab armastada Jumalat ja oma ligimest. Piibel ütleb, et me annaksime igas olukorras Jumalale tänu (Pauluse 1. kiri tessalooniklastele 5:18), sest Jumalat tänada tähendab Jumalat armastada. Piibel ütleb, et me maksaksime makse (Pauluse kiri roomlastele 13:5-7), isegi kui need tunduvad ülemäära suured. See, mida me tuludeklaratsiooni täites andmata jätame, on oma ligimese armastamata jätmine.

Sellest, mida Jeesus siin maa peal tegi, kuidas Ta käitus ja mida Ta rääkis, teame me, mida tähendab armastada Jumalat ja oma kaasinimesi. Jumal ise tegutses Jeesuses ning Jumal ei riku armastuse käsku. Jeesus armastas ning tegi seda, mis on õige, isegi sellistes olukordades, mille kohta meie arvaksime, et neid oleks tulnud teisiti lahendada. Kui sa oled mõtisklemas, mis on armastus ning mida oleks pidanud tegema, mõtle sellele, mida Jeesus selles olukorras teeks. Tee sedasama! Kui sa seda teed, siis sa armastad.

Ühel mu sõbral oli kord vaidlus, kus keegi küsis temalt kiriku vaadet truudusetuse kohta. Küsija esitas oma küsimuse eri sõnastuses kolm korda, õigustades oma truudusetust mitmesugusel moel. Kui mu sõber ka kolmandat korda vastates oli ütelnud, et Piiblis on olemas kuues käsk, oli see isik solvunud ja küsis: „On sul mõni paremini informeeritud inimene, kes võiks mu küsimusele vastata?“ Piibli vaade ei tundunud kuigi köitev olevat, nii et too küsija soovis seda eirata ning mõnda meeldivamat vastust kuulda. Mitmed käsud Piiblis on meie jaoks rasked just sel põhjusel, et need ütlevad midagi, mida me kuulda ei tahaks – kuna me ise käitume teisiti kui Piibel meile ütleb. Ning just sel põhjusel kuulutavad inimesed sageli: „Seda Piibli käsku pole enam tarvis pidada.“

Kas Piiblis on iganenud käske – selliseid, mida meil tänapäeva maailmas pole enam vaja pidada? Jumala Poeg – see, kes oskab sellele paremini vastata kui meie – annab meile õige vastuse: „Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.“ (Matteuse 5:18) Piibel on Jumala sõna. Jumal ei muutu ega muutu ka see, mida Ta on ütelnud. Mida Jumal peab patuks, on patt – on olnud, on praegu ja on ka edaspidi – isegi siis, kui me tuleks lagedale heade põhjustega, miks see ei ole patt; või kui see, mida me teeme, on nii tavaline, et seda ei peetagi enam patuks või vähemalt mitte mingiks suureks patuks.

On oluline taibata, et me oleme langenud inimesed ning sel põhjusel on meie ettekujutus õigest ja valest moondunud. Jumal seevastu ei ole langenud. Tasub ka meeles pidada, et Jumal ei tee vahet suurte ja väikeste pattude vahel. Kui me Tema käske rikume, teeme me alati suurt pattu, ükskõik kui tähtsusetu see asi meile ka näiks. Jeesus õpetas, et mitte ainult mõrvar ei ole teel põrgutulle, vaid ka igaüks, kes teist lollakaks kutsub. Jumala silmis on isegi väike patt suur patt.

Loomulikult on Piiblis mõned asjad, mis enam ei kehti. Kunagi minevikus andis Jumal käsud, mis olid osa vanast lepingust ning mida tuli ainult Iisraeli rahval pidada. Sellisteks käskudeks on mitmed ohverdamise kohta käivad seadused. Piibel ise ütleb, et seati sisse uus leping ning need käsud kaotasid oma kehtivuse. Jumala Poeg suri ristil, lepitades kogu maailma patu iseendaga ja tõi õiguse kõigile, ning just seetõttu me ei pea ega tohigi mitmeid Moosese seaduses olevaid käske pidada. Nende pidamine oleks lugupidamatus Jeesuse surma suhtes, kui me püüaksime päästet oma tegude läbi välja teenida, kuigi Jeesus on selle meile juba toonud ning tahab selle meile kingitusena anda.

Paradiisis pani kurat inimesed Jumala sõnas kahtlema. Kurat tuli lagedale ettekäändega Jumala selgesõnalisest käsust möödaminekuks ning viis nad pattu. Samal viisil tegutseb kurat siiamaani. Ta pakub välja seletusi, miks seda või toda kirjakohta Jumala sõnast pole tarvis tõsiselt võtta. See hääl, mis Piibli tähtsust pisendab või annab nõu teisiti käituda võrreldes sellega, mida Piibel ütleb, on kuradi hääl, isegi kui see hääl kõneleks tsiviseeritud ja mõistlikul moel ning sellisel viisil, mis tundub olevat täis armastust. Kui üldse miski, siis see siin on vaimuliku sõja küsimus. Kas me võtame kuulda Jumala Püha Vaimu või kuradit? Jumala Vaim tahab meid Piiblile lähemale tõmmata, seevastu kurat soovib meid sellest eemale kiskuda.

Mitte kõik, mida meil kästakse või keelatakse teha, ei põhine Piiblil. On veel mitmeid inimeste välja mõeldud traditsioone ning meilt võidakse nõuda nende järgimist. Kui inimeste välja mõeldud käske peetakse Jumala sõnaga võrdseks ning meilt nende täitmist nõutakse, põlatakse Jumala sõna – sest inimeste ettekujutused on tehtud Jumala sõnaga võrdseks. Kui sult nõutakse midagi või sul keelatakse midagi, küsi, kuskohas Piiblis seda teha kästakse. Kui sellist kirjakohta ei leidu, ei ole tarvis sellist käsku pidada.

Jumala käskude rikkumine on ohtlik. Seda vähemalt kolmel põhjusel:

  1. Jumal on püha. Hoolimatus Jumala sõna suhtes solvab Tema pühadust. Jumal võib mõnda aega inimeste sõnakuulmatust taluda, ent varem või hiljem Tema viha süttib. Üksikinimene või ka terve rahvas võib juba siin maailmas Tema vihaga silmitsi seista. Jumala käskude põlgajad seisavad sellega silmitsi hiljemalt pärast oma maist elu, kui kõik on seismas Jumala ees ning algab kohus.

  2. Jumala käskude rikkumine lahutab inimese Jumalast. Patt määrib südametunnistuse ning igaüks, kes elab musta südametunnistusega, hoidub Jumalast eemale. Mida enam sa Jumala käske rikud, seda kaugemale eemale sa Jumalast triivid. See on halvim, mis kellelegi juhtuda võib, sest meid on kavandatud Jumala ligiolus elama. Hoolimatus Jumala käskude suhtes lahutab sind Jumalast ükskord ja igaveseks. Lõplikku Jumalast lahutatust kutsutakse igaveseks hukatuseks.

  3. Jumala käsud on elu enda seadus. Kui neid peetakse, on palju lihtsam selles maailmas elada. Kui neid ei peeta, siis seda halvem see maailm on. Jumala seadus juhatab meid õigesti elama. Käskudel on veel teinegi tähtis ülesanne. Need on nagu peegel, mis paljastab, millised me oleme. Kui ma kuulen, kuidas ma peaks elama, seisan ma vastamisi karmi küsimusega: kas ma elan õigesti? Kõik, kes ennast ja oma elu siiralt läbi katsuvad, peavad paratamatult ära tundma, et see ei ole nõnda. Mõni on Jumala käske rikkunud ühel, mõni teisel moel – ning igaüks meist mitmel moel. Jumal vihkab seda ning seetõttu on igaüks meist Jumala kohtu all.

On neid, kellele tundub, et kuulutada ei tuleks Jumala käske, vaid et kõik, mida me vajame, on leebe evangeelium. See ei ole nii! Meie ettekujutus õigest ja valest hägustub veelgi enam, kui Jumala sõnal ei lubata meile õigeid mõisteid õpetada. Iseäranis vajame me Jumala sõna selleks, et taibata meie pidevat vajadust Jeesuse järele. Ilma seaduseta hakkame me arvama, et oleme nõnda head, et suudame Jumalale oma eludega meele järgi olla. Selline illusioon viib hukatusse. Seadus purustab selle illusiooni ning ilmutab meie kohta tõtt – ehk meie pahelisust – ja paneb meid Jeesuse juurde minema ning Temalt andekssaamist anuma ja seda vastu võtma.

Seadust on vaja, kuid see ei päästa kedagi, kuna mitte keegi ei suuda Jumala seadust nõnda hästi pidada, et see oleks piisavalt hea Jumala jaoks. Siis mis meid päästab? Evangeelium. Jumala evangeelium on sõnum Jeesusest ja ristist: Jumala Poeg mõisteti hukka ning seetõttu ei ole mingit hukkamõistu meile. Ta andis ennast ohvriks ning seetõttu annab Jumal meile kõik meie patud andeks. Jeesus pidas kõiki Jumala käske, algusest lõpuni, ning seetõttu peab Jumal vastuvõetavaks kõiki, kes Jeesuse poole pöörduvad, isegi siis, kui nad oma elude poolest Jumalale vastuvõetavad ei ole. Oma surma läbi tõi Jeesus meile Jumala armu. Kui meie usk on selles, jääme me püha Jumala ees püsima.

Igaüks, kes kuulub Jeesusele, otsib pelgupaika Jumala armus. Jeesusele kuuluvad on need, kes on Tema nimesse ristitud ja usuvad Temasse. Pääste on kingitus: me ei suuda ega pole meil vajagi seda mingilgi moel välja teenida. See on tasuta kingitus kõigile, kes ei pea paljuks seda vastu võtta – sõltumata täielikult sellest, millised me oleme või mida me teha suudame. Kes taipavad, et nad on patused ja väärivad kohut, tervitavad evangeeliumi Jeesusest, kes on lepitus meie pattude eest. Seadus, ükskõik kui palju seda ka ei jutlustataks, ei loo usku Jeesusesse. Üksnes evangeelium teeb seda. Ning seadus ei tee tugevamaks usku, mille kaudu me oleme päästetud. Ka seda teeb üksnes evangeelium.

Kas usk piirab meie elusid? Jah, piirab. Elada kristlasena tähendab Jumalat karta. Jumala kartmine tähendab arusaamist, et ma sõltun täielikult Jumalast – minu elu toetub täielikult sellele, mida Jumal mulle annab ning kas Ta halastab mu peale. Seepärast ei söanda ma Jumalat vihastada. Kui ma teda vihastaksin ja Ta mu eemale lükkaks, sünniks minuga kindlapeale igasuguseid halbu asju. Ma tean, et Jumal vihkab seda, kui Tema sõna ignoreeritakse. Seetõttu ei julge ma elada Tema sõna ignoreerides: sedasi tehes vihastaksin ma püha Jumalat ning see on mu jaoks hirmutav. Usk seab küll piiranguid mu elule – ma ei saa igal moel elada. Kuid piirid, mida Jumala käsud seavad, on head piirid. Need kaitsevad elu. Kui me neid järgime, hoidume me mitmetest halbadest asjadest.

Where can I get the strength to do God’s will? I will not get it by being told strictly and precisely how I ought to live. It is the gospel that gives me the strength; the fact that I know how much God loved me and loves me. Anyone who receives the free gift of eternal life from God desires to give thanks to God. To give thanks to God is to do the will of God in your life. The fact that I am saved solely by God’s grace gives me the strength and will to it; I desire to be obedient to God who is so incredibly good to me. At the same time, we must bear in mind that we will never be perfect, not even nearly, during this lifetime. Once finally in heaven, there will be no sin.

Kust ma saaksin jõudu Jumala tahtmist teha? Ma ei saa seda sellest, kui mulle rangelt ja täpselt üteldakse, kuidas ma oma elu elama peaksin. Evangeelium on see, mis mulle jõudu annab: see tõsiasi, et ma tean, kui palju Jumal mind on armastanud ja armastab veelgi. Igaüks, kes Jumalalt igavese elu tasuta kingituse vastu võtab, igatseb Jumalale tänu anda. Jumalale tänu anda tähendab teha Jumala tahet oma elus. See, et ma olen üksnes Jumala armu läbi päästetud, annab mulle jõudu ja tahet seda teha: ma igatsen olla kuulekas Jumalale, kes on minu suhtes nii uskumatult hea. Samal ajal tuleb meil meeles pidada, et selle elu jooksul ei saa me iialgi täiuslikud olema, isegi mitte ligiulähedaselt. Ükskord Taevas ei ole lõpuks enam pattu.