Mis on Piibli tüpoloogia?

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Carmen Karabelnik

Piibli tüpoloogia – mis on tüpoloogiline Piibli eksegees?

Piiblis on mitmeid kirjakohti, millele võib olla raske kuuletuda. Kõigist Piibli korraldustest, mida ma tean, on igatahes üks, mis näib olevat väga lihtne: „Tuletage meelde Loti naist!“ (Lk 17:32)

Soodoma ja Gomorra lugu (1Ms 19) lugedes saan ma aru, mida see käsk sõna-sõnalt tõlgendatuna tähendab: kui Jumal otsustab hävitada selle linna, milles sa elad, ning saadab enne hävingut oma inglid sind sealt turvalisse paika välja viima, ja sul kästakse mitte tagasi vaadata, siis ära vaata tagasi! Väga harva puutub mõni kristlane taolise olukorraga kokku. Seistes sellise olukorraga silmitsi, küllap me isegi suudaksime seda käsku täita.

Tegelikult saame me kõik aru, et neid Jeesuse sõnu tuleb teistmoodi mõista. Soodom ei ole enam linn, vaid tähendab seda maailma. Soodomast lahkumine ei ole enam sealt minema jalutamine, vaid vaimulikus mõttes enese eraldamine sellest kurjast maailmast. Tagasivaatamine ei ole pelgalt pilguheit üle oma õla, vaid tagasipöördumine selle vana eluviisi juurde, millest sind vabaks tehti. Soodoma lugu juhatab Piibli lugeja ühe Uue Testamendi kirjakoha juurde, milles Vana Testamendi teksti ei seletata sõna-sõnalt. On mitmeid selliseid mitte sõnasõnalise tõlgendamise meetodeid. Üht neist kutsutakse tüpoloogiliseks meetodiks. Sellega leitakse Vana Testamendi tekstist tüüp või eelkuju, mis osutab millelegi suuremale või olulisemale. Selles tekstis on Soodom tüüp või eelkuju, mis osutab maailmale, ning sealt lahkumine on meie vaimulik teekond. See tüüp – et me oleme oma teekonnal – on paljuski leitav ka mujal Uues Testamendis ning samuti kiriku õpetuses ja ka kirikulaulu traditsioonis.

Mitmed näitlikustamise viisid

Tüpoloogiline tõlgendus ehk tüüpidel põhinev tõlgendus on Uue Testamendi tekstides ja varaste kirikuisade juures väga tavaline. Selle kohaselt on Vanas Testamendis otsekui visand, mudel või kavand ning Uues Testamendis on nähtav otsekui valmis kunstiteos, kangas või ehitis. Varaseim teadaolev jutlus peale Uut Testamenti on Sardese piiskopi Melito jutlus. Oma suurepärases jutluses „Paasapühadest“ kirjeldab ta paasapühade müsteeriumi nõndaviisi: Armsad, ükski kõne või sündmus ei leia aset ilma eeskuju või kavandita; iga sündmus või kõne sisaldab endas eeskuju – see, mida kõneldakse, eeskuju, ja see, mis sünnib, eelkuju – nõnda nagu sündmus saab avalikuks eelkuju kaudu, nõnda võib ka kõne saada väljendatud oma visandi kaudu.

Ükski kunstiteos ei sünni ilma ettevalmistava mudelita. Kas pole mitte see, mis peab saama olema, nähtav mudeli kaudu, mis on talle tüüpiline? Sel põhjusel tehakse sellest, mis peab saama olema, näidis kas vahast või savist või puust, selleks et tolle hävimisele määratud mudeli väiksuses võidaks näha seda asja ennast, mis sealt esile kerkima peab – mis on suurem suuruselt, võimsam väelt, ilusam väljanägemiselt ning palju viimistletum kaunistuste poolest. Melito oli Uue Testamendi lehekülgedelt õppinud Piibli tüpoloogilist tõlgendamist. Tavalisel piiblilugejal on sellest palju õppida.

Egiptusest välja teel tõotatud maale!

Küllap kõige tuntum tüüp, mida Uues Testamendis on kasutatud, on Iisraeli rahva väljarändamine Egiptusest. See käib samuti vaimuliku elu kohta. Uues Testamendis kasutavad seda tüüpi Paulus (1Kr 10) ning Heebrea kirja autor (Hb 3-4). Mõlemas on nähtav sama muster: Iisrael oli Egiptuses vangis, Jumal päästis Moosese juhtimisel rahva vabaks ning nad alustasid oma teekonda tõotatud maale. Nõndasamuti on kõik inimesed olnud orjad patu ja surma maal, Jumal päästis meid Kristuse juhtimisel vabaks ning me oleme alustanud oma teekonda taeva poole. Teekond aga on pikk ja ohtlik ning sellel käies seisame me silmitsi mitmete raskuste ja kiusatustega. Seetõttu mitmed jäävadki teekonnale ega jõua kohale – ning just see on mõlema Uue Testamendi teksti hoiatuse tuumaks.
Nii on selles loos Egiptus maailma tüübiks ning kogu lugu kasutatakse selleks, et kristlastele meelde tuletada tõsiasja, et me oleme ikka veel teel. Tüpoloogilist tõlgendusmudelit on kerge mõista.

Vaskmadu ja Jeesus Kristus

Tüpoloogiline piiblitõlgendus on ka selle piiblisalmi taustal, mida Luther on kutsunud minievangeeliumiks (Jh 3:16). Kui Iisraeli rahvas oli taas kord Jumala vastu mässamas, said nad karistuseks endi keskele mürkmadusid. Inimesed, keda need mürgised maod olid salvanud, surid piinarikast surma. Kui rahvas oma hädas Jumala poole palvetas, sai Mooses ülesandeks teha vaskmadu ja panna see ridva otsa. Igaüks, kes tuli ja vaatas seda madu, sai terveks ja pääses surmast. Minievangeeliumi taustal on just see lugu:

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
(Jh 3:14-16)

Loo ülesehitus on nüüd selge: iga inimest on salvanud madu ja süstinud meisse patu mürki. See mürk tapab meid ja viib meid hukatusse. Meie ainus lootus on vaadata Kristuse peale, kelle Jumal saatis kui meid tervendava vaskmao. Igaüks, kes usub Temasse, leiab igavese elu.

Kaks Aadamat

Kirjas roomlastele, 5. peatükis kõneleb Paulus Aadamast ja seab tema Kristuse võrdkujuks. Sellest räägitakse ühes pikas piiblilõigus (Rm 5:12-19), kus apostel ütleb näiteks:

Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe kaudu. Aga seda kindlamini need, kes saavad armu ülirohkesti ning õiguse anni, hakkavad valitsema kuningana elus selle ühe – Jeesuse Kristuse – kaudu.
(Rm 5:17)

Niisiis on Kristus uus Aadam ning tähistab uue ajastu algust. Esimene Aadam langes pattu ning teenis sellega ära patu, surma ja hukatuse, mis teda tabab. Selline on pärand, mille ta andis oma lastele, ning meie saime selle oma esivanematelt järgnevate põlvkondade kaudu. Igaüks meist sureb, kuna me oleme patused, ning meie saatuseks on hukatus. Üksnes uus Aadam, Kristus, kes oli ära teeninud pühaduse, elu ja igavese pääste, võib meid siin aidata. See Aadam ei hävita inimkonda, vaid annab sellele elu ning viib täide loomise algse eesmärgi – inimene elamas ühenduses Jumalaga.

Küllaldaselt eeskujusid

Vana Testament on täis isikuid ja asju, mis Uue Testamendi perspektiivist vaadatuna tüüpide või näidetena avanevad. Oma jutluses „Paasapühadest“ soovitab eelpool mainitud piiskop Melito meil:

„Nõnda siis, kui te soovite näha Issanda müsteeriumi, pange hoolega tähele Aabelit, keda samamoodi surmati; Iisakit, kes samamoodi oli käsist ja jalust kinni seotud; Joosepit, keda samamoodi maha müüdi; Moosest, kes oli samamoodi ohus; Taavetit, keda samamoodi taga aeti; prohveteid, kes samamoodi kannatasid sellepärast, et nad olid Issanda võitud.“

Melito tundis oma Piiblit ning oskas üles lugeda hulga näiteid. Võib olla turvaline piirduda vaid nende asjadega, mida Uues Testamendis käsitletakse tüüpidena, ning neid on rohkesti. Rm 8:32 seab Aabrahami lõpuni viimata ohverduse Kolgata ohvri võrdkujuks. Kristus seab iseenda võrdkujuks Joona, kes oli suure kala kõhus (Mt 12:40). Noa, kes ehitas laeva, on võrdkujuks inimesest, kellele usk on andnud ususilmad (Hb 11:7) ning tema laev räägib võrdkujuna ristimisest (1Pt 3:18-22). Manna aga on Issanda söömaaja võrdkuju (1Kr 10:3).

Näiteid on lõputult – tüüpidest aru saades avaneb Piibel meie jaoks uuest vaatenurgast ning õpetab meid Vana Testamenti ja Uut Testamenti teineteisega kokku viima.