Miks peaksin uskuma seda, mida Piibel õpetab?

Autor: 
Erkki Koskenniemi
Tõlkinud: 
Katrin Kask

Maailmas on palju pühi raamatuid. Piibel on üks neist. Miks just Piibel ja mitte ükski muu, näiteks mõni Piiblist märksa vanem raamat?

Nüüd räägime millestki, mida ei saa seletada ega põhjendada mõistusega. Kristlastel pole võimalik kahtlejatele mõistuse abil tõestada, et Piibel on ainsana Jumala sõna erinevalt teistest sellele tiitlile pretendeerivatest raamatutest. Me ei ole võrrelnud kõiki vanu raamatuid ega valinud pärast pikka kaalumist välja ühte, nagu teeksime näiteks uue telefoni ostmisel. Vanad luterlikud õpetlased väljendasid seda targalt. Piiblile on iseloomulik, et see ise annab oma lugejale veendumuse, et tegemist on tõepoolest Jumala Sõnaga. Piibli autoriteet ei tugine kiriku tehtud otsustele, mõistlikele argumentidele või uusimatele teadusuuringutele. See toetub üksnes Jumala suurusele ja tugevusele.

Just seetõttu võib Piibli lugeja ka tänapäeval veenduda, et Jumal kõneleb temaga. Mõni teine lugeja ei pruugi sama kogemust saada. Me usume, et see näitab, et Jumala valgus ei jõua igaühe südamesse.

Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad.
(1Kr 1:20-21)

Jumal, Sa oled andnud mulle mõistuse ja meeled. Luba mul kasutada neid targasti nii enda kui ka teiste hüvanguks.