Vahel tasub Piiblit lugeda suuremate üksustena, isegi terve raamat korraga; nii näeb ulatuslikumaid seoseid eri sündmuste vahel. Eriti peab see paika paljude Vana Testamendi raamatute juures. Aga ulatulikumate üksuste vaatlemisest tervikuna on kasu ka Uue Testamendi lugejaile.

Apostlite tegude kolmas peatükk on tükike arengust, mille tagajärjel juudid Jeesuse hülgasid. Tükk tükilt jutustab Luukas, kuidas Jumala omandrahvas pööras Messiale selja. Selle peatüki sündmused toimuvad otse „pealuu asemel”, Jeruusalemma templis.

Jalutu terveneb Jeesuse nimel (Ap 3:1–10)

Eelmises peatükis tuletas Peetrus rahvale esimesel nelipühal meelde, et Jeesus oli teinud imesid. Nüüd jutustab Luukas, et ka Jeesuse järgijad tegid imesid.

Üheksandal tunnil – meie arvestuse järgi kell 15 – olid Peetrus ja Johannes minemas Jeruusalemma templisse palvetama. Juutidel oli iga päev templis kolm jumalateenistust: esimene kohe päikese tõustes – kell 6 –, teine üheksandal tunnil – kell 15 – ja kolmas päikese loojudes – kell 18.

See, et Peetrus ja Johannes olid teel juutide templisse palvetama, on märgiks, et kristlaste ja juutide vahel ei olnud algul ületamatuid erinevusi. Juudid aktsepteerisid kristlasi ja kristlased pidasid end tõeliseks Iisraeliks. Aja möödudes olukord muutus – ja on tänagi selline, et judaism ja ristiusk on teineteist välistavad religioonid.

Peame olema hoolikad, et me ei loeks Piiblit tänapäeva olukordadest lähtudes. Tuleks tunda olukorda, milles Piibli sündmused tegelikult toimusid. Vahel on erinevused väikesed, vahel nii suured, et Piibli lugusid võidakse mõista valesti, kui arvatakse, et olud olid samasugused nagu täna. Erinevatest seletusteostest saab teavet Piibli aja ajaloost.

Ei ole kindlalt teada, millist Jeruusalemma templi väravat nimetati „Ilusaks väravaks”. Ilmselt võis see olla nn Nikanori värav, mis viis paganate eesõuest naiste eesõue. Värav oli kaetud pronksplaatidega ja saanud oma nime Egiptuses elanud annetaja – Aleksandria rikka juudi Nikanori – järgi.

Kumb oli enne: usk või tervenemine?

Ilusas väravas oli ka sünnist saadik jalutu kerjus. Peetrus tunnistas, et tal ei ole väärt raha, mida kerjus ootas, aga tal on midagi väärtuslikumat. Peetrus lubas mehele tervist ja aitas ta seisma, kusjuures mees sai terveks. Mõni võib küsida: kas usk sündis tervenemise tulemusel või paranes mees tänu usule? Mk 3:1–6 on jutustatud, kuidas Jeesus tervendas kuivanud käega mehe. Too lugu tuletab väga meelde seda lugu. Mõlema looga seoses võime öelda, et ei saa kindlaks teha, kumb oli enne. Tervenemine tugevdas usku, aga ka eeldas usku. Me ei saa alati kõike täpselt kindlaks teha, vahel jääb Jumala tegevus meile saladuseks.

Kas tänapäeval toimub selliseid imetervenemisi? Paljud väidavad, et on imeliselt tervenenud, teised aga väidavad, et kõike saab seletada mõistusega. On ju neid, kes väidavad, et imetervenemisi pole enam vaja, kuna Jumal on andnud meile arstid ja ravimid.

Baaslähtekoht on see, et Jumal on Looja, kes saab oma loodut tervendada või jätta tervendamata, Tema saab ka valida viisi, kuidas see toimub. Me ei saa eitada Jumala tehtud imesid ka täna! Aga tuleb meeles pidada, et ei tohi joosta vaid imede sabas. Kummalisi asju juhtub ka teistes religioonides. Tähtis on see, et tervenemine või muud imed toimuvad Jeesuse nimel (salm 6).

Mis siis on see rahastki väärtuslikum, mida Peetrus jalutule lubas? See ei olnud tervis – selle mees küll sai –, vaid usk Jeesusesse. Üksnes usk Jeesusesse kestab edasi, kui see aeg peatub, kõik muu jääb siia; ainult usul on igavikuline väärtus.

Kui vestelda misjonitöötegijatega, saab tihti kuulda, et arengukoostöö on justkui vee kandmine kaevu: inimesed ei muutu, sest probleemid jäävad. Õnneks on ka sellist arengukoostööd, mis muudab ka inimesi ja nende mõtlemist. Misjonitöö on saanud kõrvaldada paljusid ohtlikke kombeid, aga ennekõike juhatada inimesi taeva teele.

Mitte imed imede pärast (Ap 3:11–26)

Üsna tihti võib kuulda väidet: „Kui toimuks selline ja selline ime, siis usuksin minagi!” Neisse lubadustesse tasub siiski suhtuda ettevaatlikult; üsna hõlpsasti võidakse need „ära seletada” ja usku ei sünni, kuigi nõutud ime võib toimuda. Loos rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest tõdes Jeesus, et isegi surnute ülestõusmine ei oleks uskmatule piisav ime (Lk 16:31).

Kui Luukas kirjeldab Apostlite tegudes apostlite tehtud imesid, ei taha ta mitte üksnes jutustada, kui suuri imesid apostlid tegid. Luukas soovib alati esile tuua ka imedega seotud jutlused: apostlid saavutasid imedega kuulajaskonda, kellele nad kuulutasid evangeeliumi. Nii seegi kord.

Kas meie, praeguse aja kristlased, oskame ära kasutada meie ees avanevaid võimalusi kuulutada Jeesust? Või kas oskame luua selliseid olukordi? Paulus keelitas Timoteost astuma esile sobival või sobimatul ajal, mitte aga sobival või sobimatul viisil (2Tm 4:2). On suur Jumala arm, kui on saadud julgus olla Jumala tunnistaja ka rasketes olukordades.

Jalutu tervenemine tõmbas suure rahvahulga Saalomoni sammaskäiku, mis asus Nikanori värava lähedal templi idaküljes, paganate eesõues. Kui Jeesus Jeruusalemma külastas, õpetas ta seal (Jh 10:23), ja see oli esimeste kristlaste kogunemispaik (Ap 5:12).

Jutlustades kasutab Peetrus jälle rohkesti Vana Testamenti – nüüd nii tõestamaks, et Jeesus oli Jumala tõotatud Messias, kui ka põhjendamaks keelitust pöörduda.

Seegi kord ei vaiki Peetrus juutide seisukohast rasketest tõsiasjadest: nad olid hüljanud Jumala saadetud Päästja ja nõudnud, et ta tapetaks ristil. Kõige krooniks olid nad vahetanud Jeesuse mõrvar Barabase vastu. Aga seda olid nad teinud oma teadmatuses, uskumata, et Jeesus võiks olla tõotatud Messias. Teadmatuses tehtud patud sai andeks, aga nendegi eest tuli sooritada lepitus (4Ms 15:22–31; võrdle ka Jeesuse sõnad ristil Lk 23:34).

Ometi oli Jumal tõestanud, et juudid eksisid: Jumal äratas Jeesuse surnuist üles. Nüüd pidid juudid uuesti järele mõtlema, mida nad teevad (üles tõusnud) Jeesusele (salm 13). Salmis 13 on kreekakeelset sõna „pais” võimalik tõlkida nii „pojaks” kui ka „sulaseks”. Mõte Jumala Pojast on tuttav ja Uues Testamendis palju kasutatud. Aga ka tõlge „sulane” on põhjendatud: Js 53 kõneleb Issanda kannatavast sulasest; toda peatükki võib nimetada kogu Vana Testamendi suurimaks ennustuseks Messiast. Mõlemad tõlked on seega võimalikud ja mõlemaid saab põhjendada Piibli teiste kohtade abil.

Salmis 14 on „Püha” üks Jeesuse kohta kasutatavaid nimesid. Kui kuuleme sõna „püha”, võime kalduda kergesti mõtlema aupaistega maa peal elavale mungale. Selles mõttes on midagi õigetki, sest tegelikult tähendab „püha” Piiblis midagi, mis on täielikult Jumalale eraldatud. Seega oli püha elu täielikult Jumalale antud elu. Püha loom oli Jumalale loovutatud jne.

Jeesus on Püha, kuna ta täitis täiuslikult Isa tahet.