Sünnib diakoonia amet (Ap 6:1–7)

Ehkki Luukas ei nimetagi selles peatükis mainitud seitset meest diakoniteks, võime põhjendatult öelda, et Apostlite tegude kuuendas peatükis jutustatakse diakoonia ameti sünnist.

Luukas jutustab meile, et Jeruusalemma koguduses oli juba väga varakult tekkinud kaks rühma: heebrealased ja hellenistid. Heebrealased olid juutlusest ristisusku pöördunud, kes kõnelesid emakeelena heebrea sugulaskeelt – aramea keelt. Ka hellenistid olid juutlusest ristiusku pöördunud, aga nende emakeel oli kreeka keel.

Juudi asundusi oli tekkinud ümber Vahemere idaotsa ja neis elavad juudid olid pidanud olude sunnil võtma emakeeleks Rooma riigi (eriti selle idaosa) ühiskeele – kreeka keele. Osa neist oli mingil perioodil kolinud tagasi oma isade maale, aga emakeel oli jäänud samaks. Jeruusalemmas oli isegi sünagoog, kus jumalateenistusi peeti kreeka keeles. See näitab, et hellenistide hulk Jeruusalemmas ei olnud väike.

Ilmselt olid keelelised raskused üheks põhjuseks probleemidele, mis koguduses tekkisid. Mainitud kaks rühma pidasid ilmselt keelelistel põhjustel ka omaette koosolekuid.

Hellenistid kogesid, et nemad jäid abi saamise osas nõrgemaks osapooleks. Nad kaebasid seda apostlitele, kes õhutasid neid valima endi hulgast seitse meest, kes jagaks hellenistidele koguduse abi. Salmi 3 „endi seast” viitab ilmselt just hellenistidele, mitte tervele kogudusele; olid ju seitse valitud meest hellenistid, nagu paljastab nimekiri salmis 5.

Mehi valides kasutati hinnangu alusena kolme kriteeriumi:

1) Mehed pidid olema hea mainega ning
2) täis Vaimu ja
3) tarkust.

Need põhimõtted sobivad hästi ka praeguste koguduse ametitesse pürgijate „testimiseks” (võrdle 1Tm 3:8–13).

Salmis 5 esinevate nimede puhul väärivad tähelepanu nimede lõpud „-us” või „-os”. Lõpp „-us” pärineb ladina keelest, ja kuna sajandeid oli läänemaailmas kasutusel ladinakeelne Vulgata tõlge, jõudsid selles esinevad nimekujud ka kinnistuda. Tänapäeval püütakse naasta algsete, kreekakeelsete nimekujude juurde, millele on omane lõpp „-os”.

Huvitav on Luuka märkus, et Nikolaos oli endine pagan ehk juudi usku pöördunu. Ilmselt oli ta esimesi mittejuudist kristlasi, ehkki ta oli saanud kristlaseks juudi usu kaudu.

Neist seitsmest diakonist jutustab Luukas meile väga vähe. Üksnes Filippusest (keda ei tohi segi ajada apostel Filippusega) ja Stefanosest saame Apostlite tegude edenedes rohkem teada. Vähemalt need kaks tegutsesid ka evangelistide ja jutustajatena, nagu peagi märkame.

Luukas jutustab, et isegi osa Jeruusalemma templi 8000-st preestrist pöördus ristiusku. Neile ei antud kristlikus koguduses mingit eriseisundit, sest nad olid juudi usu ohvripreestrid, ja selliseid polnud kristlikus koguduses tarvis (võrdle Hb 9:24–28).

Ajalugu kordub (Ap 6:8–15)

Stefanose vangistamine ja surmamõistmine meenutab mitmes suhtes evangeeliumide lugusid Jeesuse vangistamisest ja süüdimõistmisest: (tahtlikud?) valestimõistmised, valetunnistajad jne.

Ehkki Stefanose vangistamine toetus suuresti valedele ja väljamõeldud süüdistustele, tuleb samas tõdeda, et hellenistlikud kristlased suhtusid templisse ja Seadusesse vabamalt kui heebrea kristlased, ja kindlasti tõid nad selle oma kuulutustöös ka esile.

Stefanose vastased, kes olid kõik hellenistlikud juudid – neile ju hellenistlikud kristlased muidugi evangeeliumi kuulutasid –, väitsid, et ta oli väljendanud vastuseisu kahele juutluse tugisambale: templile ja selle jumalateenistusele ning (Moosese) Seadusele. Seekord saadi ka rahvas ja Suurkohtu variseride rühm süüdistuste taha.

Stefanose mõtted toetusid Jeesuse õpetustele (Mk 14:56–59; Jh 2:18–22). Mõte jätta Seadus ja tempel päästest kõrvale oli juutidele siiski liiga radikaalne.

Salmis 9 mainitud „vabakslastud” tähendavad nende juutide järglasi, keda Gnaeus Pompeius viis 60-ndail eKr sõjavangidena Rooma. Rooma vallutas Vahemere idaalad Rooma riigi osaks ja siis kaotasid juudid oma iseseisvuse, mille nad makkabite sõdades olid napilt sada aastat varem saavutanud.

Iisraelil ajaloo kulminatsioon on Jeesus (Ap 7:1–53)

Stefanos sai võimaluse end kaitsta, aga kaitsekõnest sai lõpuks süüdistus ülekuulajate vastu. See on Uue Testamendi pikim kõne.

Stefanose kõne keskpunkt on kahtlemata Jeesus ja tema lepitustöö. Stefanos ei soovinud niivõrd vabaneda tema vastu esitatud süüdistustest, kuivõrd äratada süüdistajais usku Jeesusesse.

Stefanos alustas, esitades Iisraeli ajaloo peajooned (salmid 2–43), aga ta lõpetas oma kõne samade süüdistustega, mis tema enda vastu oli esitatud: tema ülekuulajad teenisid vääralt Jumalat ja rikkusid Seadust (salmid 44–53).

Selles kõnes on lihtne näha mitmeid viiteid Jeesusele. Juba valitud isikud, juutide esiisa Aabraham (salmid 2–8), oma vendadest hüljatud ja muulaste kätte antud Joosep, kellest ometi sai oma rahva päästja (salmid 9–16), ja oma rahva poolt mitu korda hüljatud Mooses, kes juhtis Iisraeli tagasi tõotatud maale (salmid 17–43), on kõik Jeesuse ja tema tegevuse eeltüübid.

Võime öelda, et Stefanose järgi on Vana Testamendi ajalugu kolmetahuline:
1. See on Jumala ilmutuse ajalugu (salm 2).
2. See on pääste ajalugu.
3. See on Jumalast ärataganemise ajalugu.

Kõik kolm kulmineeruvad Jeesuses: Temas ilmutas Jumal end sügavaimal viisil; Temas tuli kaua oodatud pääste kõigile rahvastele; aga samas saavutas oma kulminatsiooni Iisraeli ärataganemine, sest see hülgas oma tõotatud Messia (salm 52). Juudid soovisid teenida Issandat enda valitud viisil. Sellepärast nad astusid korduvalt üle Jumala tahtest.

Mõnes oma kõne osas näitas Stefanos otsekui sõrmega kuulajaile, osutades, et nad on tegemas sama viga nagu nende esiisad:

1. Egiptuses elanud iisraellased hülgasid Moosese (salm 35).

2. Seesama Mooses oli ennustanud, et Messias saab olema tema sarnane, kogedes seega ka sama saatust nagu Mooses (võrdle ka Jh 6:1–15).

3. Jumal oli juba varem pidanud hülgama uskmatu Iisraeli (salm 42).

4. Lõppkokkuvõttes olid Stefanose süüdistajad oma isade sünge usust taganemise ja Jumalale vastupanemise ajaloo jätkajad. Ehkki nad olid väliselt juudid, olid nad sisimas Jumala tahte vastased, seega paganad (salm 15).

Stefanose vastu oli esitatud kaks süüdistust: ta oli pilganud ja halvustanud nii templit kui ka Moosese Seadust. Mõlemad süüdistused pööras Stefanos oma süüdistajate vastu: iisraellased teenisid väliselt Jumalat, aga seesmiselt enda valitud jumalaid (salmid 39–50), ega olnud nad täitnud ka Seadust (salm 53). Juutide Jumalale vastupanemine oli saavutanud kulminatsiooni Jeesuse tapmises (salm 52; võrdle Ap 5:28).

Pärast sellist kõnet oli selge, et Stefanos ei pääse sama vähesega nagu apostlid (5. peatükk). Esimese veretunnistaja – märtri – aeg oli koitmas.

Stefanos visatakse kividega surnuks (Ap 7:54–60)

Juutide viha kasvatas veelgi Stefanose nägemus, millest ta ka ülekuulajaile jutustas. Nägemuses seisis Jeesus Jumala paremal käel: seega oli Jeesus kindlasti Jumala tõotatud Messias, kelle Jumal oli ülendanud kirkusesse (salm 56). See on ainus koht Uues Testamendis, kus keegi muu kui Jeesus ise nimetab Jeesust Inimese Pojaks.

Lisaks templi ja Seaduse halvustamisele nägid juudid Stefanoses nüüd süüd ka Jumala pilkamises, mille eest oli vaid üks karistus: surmanuhtus (3Ms 24:14–16). Roomlased olid võtnud juutidelt ära õiguse kedagi surma mõista (Jh 18:31), aga tolle määruse tohtis nüüd ununeda. Stefanose ülekuulajad karjusid ja katsid oma kõrvad kinni, et mitte kuulda Stefanose „jumalapilget”, ja kihutasid ta linnast välja, et teda kividega surnuks visata (3Ms 24:14).

Esimese tunnistaja ülesanne oli lükata surmamõistetu järsakust alla ja teise tunnistaja ülesanne oli visata esimene kivi (surmaotsuse langetamiseks oli nõutav vähemalt kahe tunnistaja tunnistus; 5Ms 17:6).

Stefanos käitus surres nagu Jeesus ristil; isegi sõnad, mis ta palus, on tuttavad Kolgata ristilt: salmi 56 palve ühtib Lk 23:46 ja salmi 60 palve ühtib Lk 23:34.

Salmi 59 palve on Uue Testamendi esimene palve, mis on suunatud (üles tõusnud) Jeesusele. Päris kristliku usu algusest peale on Jeesus olnud kultuse objekt ja palvete kuulja.

Välgatus Apostlite tegude teisest peategelasest

Salmis 58 mainitakse esimest korda Saulust Tarsosest, kellest hiljem sai kristlane Paulus. Luukas osava jutustajana esitleb Paulust, ehkki ei jutusta temast seekord kuigi palju (üksnes salmid 7:58 ja 8:1–3). Luukas naaseb Tarsose Sauluse juurde uuesti 9. peatükis (salmid 1–30) ja 11. peatüki lõpus (salmid 22–30), aga tegelikult algab Pauluse kujutamine 13. peatükis, mille järel Paulus ongi kogu teose peategelane.

Pauluse heebrea nimi toob esile erinevused nimede kirjutamisviisides. Nagu eespool tõdetud, oleks selle nime kreekapärane kuju Saulos, aga kasutatakse ka heebreapärast kuju Saul. See on seotud

teise piiblitõlkepõhimõttega: sama nimi tuleb kirjutada ühtviisi nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Nii on Jesaja ka uues Testamendis Jesaja, mitte kreekapäraselt Esaias (Ap 8:30).

Kogu probleem tuleneb sellest, et heebrea ja kreeka keeles ei ole sama tähestik, ja mõningaid heebrea tähti kreeka keeles ei leidugi. Nii ei ole võimalik kirjutada nimesid samamoodi, vaid tuleb rahulduda lähima võimaliku kujuga.

Meie tähestik erineb nii heebrea kui ka kreeka tähestikust, ja vahel võib nime kuju meie keeles olla heebrea keelele lähemal kui kreeka keeles üldse võimalik. Nii on otsustatud „parendada” mõningaid nimesid Uues Testamendis.

Tähtsaim põhjus ühtlustada Vana ja Uue Testamendi nimesid on olnud püüdlus hõlbustada sama inimese äratundmist. Esaias ja Jesaja on meie keeles teineteisest üsna kauged. Soomekeelses Piiblis on otsustatud nime Saulos kasutada kujul Saul, et oleks selge seos kuningas Sauliga. Eestikeelses Piiblis kasutatakse traditsioonilist ladinapärast nimekuju.