Uus tagakiusamine (Ap 12:1-4)

Kuningas Heroodes tähendab selles peatükis Heroodes (Julius) Agrippa I (hiljem, Ap 25:13-26:32, jutustatakse Agrippa II-st). Agrippa I oli Heroodes Suure pojapoeg, kes oli sündinud mõni aasta enne Jeesust. Heroodes Suur oli oma umbusklikkuses lasknud hukata tema isa Aristobulose ja Agrippa oli saadetud Rooma keisri õukonna kasvandikuks, nagu Roomale alluvate riikide vürstide õukondades tollal kombeks.

Agrippast sai Roomas Klaudiuse õpingukaaslane ja hea sõber. Roomas tutvus ta ka teise tulevase keisriga – Caligulaga. Õpingute ajal jäi ta siiski võlgadesse ja pidi põgenema oma võlgade eest Palestiinasse.

Caligula sai keisriks aastal 37 pKr ja samal aastal suri ka nelivürst Filippus. Tänu sellele Agrippa seisukohast õnnelikule kokkusattumusele päris ta Filippuse riigi ja omandas isegi kuninga aunimetuse. Aastal 40 pKr tagandati ametist tema lang (Heroodes) Antipas ja Agrippa sai enda valitsuse alla ka Galilea.

Aastal 41 Caligula mõrvati ning keisriks sai ettevaatlik ja haritud Klaudius, kes andis Agrippale valitseda ka seni otse Roomale allunud Samaaria ja Judea. Nii oli Agrippa saanud enda valitseda kogu oma vanaisa Heroodes Suure riigi.

Heroodes Suur oli edomlane (Uues Testamendis kujul Idumea ja idumealane), aga Agrippa vanaema oli olnud juuditar Mariamne, kelle Heroodes Suur oli lasknud armukadedushoos tappa – hoolimata sellest, et Mariamne oli tema lemmiknaine. Seega oli Agrippa osaliselt juut.

Juutidele tahtis Agrippa olla juut, aga samamoodi hellenistidele hellenist, kes korraldas tsirkuseetendusi jms.

Et juutidele meeldida, algatas Agrippa kiriku ajaloo esimese ametliku, riigivõimu poolt teostatud tagakiusamise, millest Luukas jutustab meile Apostlite tegude 12. peatükis. Ajast, mil Stefanos kividega surnuks visati, oli möödas juba üle kümne aasta. Varem oli rahvas suhtunud kristlastesse üsna heatahtlikult (Ap 2:47; 3:9; 5:16,26), aga aastate kestel oli olukord muutunud kristlaste suhtes vaenulikumaks.

Kuna evangeeliumi ei võetud vastu, oli tagajärjeks paadumus ja üha jõulisem pöördumine Jumala vastu. Selle taustal avaldas mõju juutide üha teravnev soov eralduda paganaist – olid ju kristlased võtnud endi hulka ka mittejuute.

See, et just Jaakobus, Johannese vend, sai esimeseks märtriks apostlite seas, näitab, et tal oli algkoguduses silmapaistev positsioon. Samale viitavad ka evangeeliumide paljud jutustused, milles öeldakse, et Jeesuse apostlite seas moodustasid tuumiku kolm meest: Peetrus, Jaakobus ja Johannes (näiteks Lk 9:28). Hilisem kristlik pärimus teab, et kõik apostlid, välja arvatud Johannes, surid märtrisurma.

See, et Luukas jutustab Jaakobuse märtrisurmast vaid mõne sõnaga, tuleb ilmselt sellest, et ta oli jutustanud ühe märtri – Stefanose – kividega surnuksviskamisest väga üksikasjalikult. Luukas talitas samamoodi ka mujal: ta jutustas esimesest juhtumist, aga hilisemad samalaadsed olukorrad said vähem tähelepanu.

Selle põhjus on olnud soov vähendada raamatu mahtu – Apostlite teod on juba niigi Uue Testamendi pikim raamat. Antiikajal olid raamatud kallid ja sellepärast tuli neid kokku suruda võimalikult lühikesse vormi.

Peetrus vabaneb ahelaist (Ap 12:5-17)

Peetruski pandi vangi, kuna Agrippa märkas, et Jaakobuse surm oli juutidele meeldinud. Ilmselt soovis Agrippa saavutada just variseride soosingut. Variseridest saigi – eriti pärast aastal 70 pKr toimunud Jeruusalemma hävitamist – juutide juhtiv rühm. Taas kord näib, et Agrippa tabas oma poliitiliste liitudega märki.

Luukas ei kirjelda eriti üksikasjalikult, milline plaan oli Agrippal Peetrusega. Peetrust peeti nädal aega vangis (salm 6), kus ta ootas pühade viimast, suurt päeva, mil ta pidi toodama rahva ette kohtu alla, ja nii saaks Agrippa ihaldatud rahva soosingu. Paasapühadeks kogunes Jeruusalemma juudi usufanaatikuid kõikjalt tollal tuntud maailmast.

Peetrust valvati hoolega: normaalselt aheldati vang ühe valvuri külge, aga Peetrus oli kindluse mõttes aheldatud kahe sõduri vahele. Kuna öös on neli öövahikorda (18-21, 21-24, 0-3, 3-6), oli tarvis lausa 4 x 4 ehk 16 valvurit (salm 4).

Peetruse saatus näis olevat pitseriga kinnitatud. Ta saaks sama otsuse nagu Jeesuski omal ajal. Ilmselt pidasid juudid just Peetrust oma peavastaseks, nii et juudi usufanaatikute tahet ei olnud raske ära arvata.

Aga Jumala plaanis ei olnud veel Peetruse märtrisurma aeg. Ingel vabastas imeliselt raskesti magava Peetruse. Magamises võime näha märki sellest, et Peetrus oli jätnud oma asja täielikult Jumala hoolde ega muretsenud ise oma saatuse pärast.

Palveid kuulev Jumal

Peetrus otsis üles maja, kus ta teadis olevat kristlasi koos. Johannes Markust (vaata ka Ap 12:25; 13:5,13; 15:37; Kl 4:10 ja Fm 24) peetakse Markuse evangeeliumi kirjutajaks ja ilmelt just sellepärast seostatakse maja tema nimega – oli ta ju hästi tuntud kristlane. Majja kogunenud kristlased olid palunud, et Jumal päästaks Peetruse (salm 5), aga nüüd, kus Jumal oli vastanud nende palvetele, oli neil seda raske uskuda (salm 15).

Kas meil on sarnane kalduvus? Kas meiegi palume uskumata, et Jumal meie palvetele vastab? Kas palvest on saanud meile vaid vaga komme? Vahel võivad Jumala palvevastused ületada meie pööraseimadki ootused!

Kristlik põgenemine

Pääsenud lõpuks majja, jutustas Peetrus, mis temaga oli juhtunud, ja jättis koguduse juhtimise Jaakobuse, Jeesuse vendadest vanima hoolde. Peetrus ise lahkus kiiresti Jeruusalemmast, enne kui algasid otsimine ja tagaajamine. Kristlastel oli algkirikus laiemaltki levinud tava päästa end põgenemisega, aga kui nad kätte saadi, ei püüdnud nad uuesti põgeneda, vaid olid oma osaga rahul.

Tähelepanu väärib ka märkus, et Jeruusalemma algkoguduse juhtimine läks üle Jeesuse vennale Jaakobusele (salm 17). Seda kinnitab ka varane kristlik pärimus. Jaakobus Õige, nagu teda kutsuti, sobiski suurepäraselt Jeruusalemma koguduse juhiks. Ta oli konservatiivsem kui Peetrus ega ärritanud juute sama palju. Kõneldakse, et Jaakobus oli nii usin palvetaja, et tema põlved meenutasid kaameli põlvi. Hoolimata isiklikust vagadusest, sai temalegi osaks märtrisurm, kui ta 60-ndate alguses kividega surnuks visati.

Kuhu läks Peetrus?

Küsimus, kuhu läks Peetrus Jeruusalemmast lahkudes, on teadlastele huvi pakkunud.

Katoliku kirik peab Peetrust Rooma koguduse asutajaks, selle esimeseks piiskopiks ja üksiti esimeseks paavstiks. Katoliiklaste järgi läks Peetrus seega Rooma. Selle arusaama vastu sõdib siiski asjaolu, et mõned aastad hiljem (47 või 48 pKr) peetud Apostlite koosolekul (Ap 15) on Peetrus jälle Jeruusalemmas. Muidugi võib oletada, et Peetrus käis Roomas ja naasis pärast aastal 44 toimunud Agrippa surma Palestiinasse, aga kui tõenäone see oleks ajal, mil teekond Jeruusalemmast Rooma kestis kaua, on juba teine küsimus.

Tundub tõenäosem, et Peetrus siirdus kusagile väljapoole Agrippa valitsusala; tihti on pakutud selleks Süüriat. Mingit täpset paika on võimatu esitada. Ainus, mida Uus Testament asjast jutustab, on see, et Peetrusest sai juudimisjoni juht (Gl 2:7).

See on Apostlite tegude viimane jutustus Peetrusest. Apostlite koosolekul küll Peetrust veel mainitakse (Ap 15:7-11), aga seal ei ole peaasi enam Peetruse tegevus juutide pööramisel ristiusku, vaid paganamisjon, mille juhtimise Jumal oli usaldanud teisele mehele – Paulusele (Ap 9:15).

Valvurite kimbatus (Ap 12:18-19)

Kui hommikul valgeks läks, paljastus Peetruse valvuritele sünge tõsiasi: vang oli läinud. Rooma armee – nagu enne ja pärast seda paljude teistegi armeede (võrdle näiteks 1Kn 20:35-43) – normaalne praktika oli selline, et valvurid vastutasid vangi eest oma eluga.

Kuna vangi kusagilt ei leitud, käskis ärritunud Agrippa valvurid hukata. Algtekstis esinev käsk ära viia tähendab kahtlemata viimist hukkamisele (võrdle ka Ap 16:27-28, Filippi vangivalvuri enesetapu kavatsus).

Agrippa siirdus Jeruusalemmast Kaisareasse ja ilmselt lõppes samas ka kristlaste tagakiusamine.

Agrippa surm (Ap 12:20-25)

Agrippa oli alustanud kaubandussõda Foiniikia vastu. Kuna Foiniikia sõltus Palestiinast saadavatest toiduainetest (1Kn 5:9; Hs 27:17), ei olnud tüüroslastel ja siidonlastel muud võimalust kui püüda sõlmida Agrippaga rahu. Neil õnnestuski kuninga kammerteener enda poole osta ja nii taastati rahu.

Kui Kaisareas lepitust tähistati, oli Agrippa riietunud – juudi ajaloolase Josephuse järgi – üleni hõbedast tehtud rüüsse. Ka Josephuse järgi hüüdis rahvas: „Jumala, mitte inimese hääl.” Kuninga pidamine jumalaks oli tollastes idamaades tavaline ja ka Rooma keisrit austati kui jumalat, aga nii juutidele kui ka kristlastele oli see jõledus ja Jumala pilkamine.

Josephus jutustabki, et keset pidustusi tabas Agrippat äge kõhutõbi ja ta kanti koju, kus ta suri viis päeva hiljem. On oletatud, et tegu võis olla pimesoole äkilise lõhkemisega ja selle põhjustatud kõhukelmepõletikuga. Paisetesse ja põletikulistesse haavadesse tulnud ussid (salm 23) olid tolle aja sünge reaalsus.

Kelle käes on maailmas võim?

Peatüki alguses tundus, nagu oleks kristlik kirik huku lävel. Aga peatükk lõpeb looga kristlaste tagakiusaja surmast ja evangeeliumi levimisest. Ilmselt oli Jeruusalemma algkoguduse kasvu aeg juba möödas, aga mujal tegi evangeelium võidukäiku.

Seega ei olnud – ega ole ka tänapäeval – oluline, kes näib olevat tugevaim ja võidukursil, vaid see, kelle poolel on Jumal.

 12. peatüki sündmused toimusid aastail 42-44 pKr. Agrippa suri aastal 44 ja alles aastal 41 oli ta saanud enda valitsuse alla ka Judea ja Samaaria.

Osa teadlasi oletab, et Jaakobus hukati kohe pärast 41. aastat, vahest aastal 42. Osa aga oletab, et selle peatüki sündmused paigutuvad aega pisut enne Agrippa surma ehk aastasse 44.

Luukas valmistab peatüki lõpus ette järgmise peatüki sündmusi ja toob taas lavale Pauluse ja Barnabase ning Barnabase nõbu Johannes Markuse (Kl 4:10), keda mainiti selles peatükis juba varem.