Apostlite teod 14 – Inimesed jumalaiks

Autor: 
Pasi Hujanen
Tõlkinud: 
Urmas Oras

Ajalugu kordub (Ap 14:1–7)

Pisiidia Antiookiast lahkudes kuulutasid Paulus ja Barnabas, et pöörduvad tulevikus paganate poole (Ap 13:46). Ometi märkame, et järgmises linnas, 200 km eemal asuvas Ikoonionis, alustavad Paulus ja Barnabas kuulutustööd jälle sünagoogis.

Pauluse sõnum paganate pöördumisest oli siiski tähtis. Neil aegadel hakkas „kaalukauss” kirikus kalduma paganlusest pöördunute kasuks. Juudid olid küll esimestena evangeeliumi kuulnud, aga lõviosale neist see ei kõlvanud. Sellepärast oli enamik kristlasi üsna varsti pärast paganamisjoni algust endised paganad ja juutkristlased jäid kiiresti üha kahanevaks vähemuseks.

Miks läksid Paulus ja Barnabas Ikoonioni sünagoogi? Juutide tehtud misjonitöö (võrdle Mt 23:15) oli heaks aluspõhjaks evangeeliumi kuulutamisele. Sellepärast oli loomulik, et evangeeliumi kuulutamist alustati sealt, kus juba tunti Vana Testamenti ja selle sündmusi.

Aga juutide misjonitööst ei olnud üksnes kasu, vaid ka kahju: juudid kogesid, et uue usu levitajad on tõsised konkurendid, ja sellepärast kordus ikka ja jälle sama: rahvas ässitati evangeeliumi kuulutajate vastu.

Ikoonion – tänapäeva Konja – asus idast läände ja lõunast põhja suunduvate teede ristumiskohas ja oli seega tähtis kaubalinn. Nii elas seal ka juute, kellest osa olid ilmselt rikkad ja heades suhetes linna juhtidega. Varsti sündiski salaselts, mis püüdis ilmselt algatada rahutusi, mille käigus Paulus ja Barnabas tapetaks. Süüdlasi poleks vaja otsida, sest tapatöö oleks toimunud rahutuste segastes oludes.

Ometi said Paulus ja Barnabas sellest plaanist kuulda ja põgenesid ligi 50 km kaugusel asuvasse Lüstrasse.

Kogu maailma kõnts

1Kr 4:13 ütles Paulus, et kristlased on kõigist hüljatud. Ehkki paljud Rooma keisrid ei korraldanud üleriigilisi kristlaste tagakiusamisi, ei saanud esimesed kristlased olla iial kindlad oma turvalisuses.

Kristlasi võidi kergesti süüdistada erinevates asjades, ja keegi ei söandanud kaitsta kahtlasi uue religiooni pooldajaid. Kristlaste veri voolas tihti. Nii mõtlesid paljud Rooma elanikud, et keiser Nero pani ise Rooma põlema, aga asjatu oli sellest lärmi teha – said ju samas karistuse kätte nood veidrad kristlased, kelle süüks Nero tulekahju veeretas.

Nii on olnud läbi kiriku ajaloo. Alati on olnud maid, kus kristlik usk on olnud piisav põhjus taga kiusata. Nii on ka täna. ÜRO ei sekku eriti usulistesse diskrimineerimistesse ja tagakiusamistesse, ehkki muudesse inimõiguste rikkumistesse ollakse valmis sekkuma. On ju ÜRO liikmeteks mitmed maad, kus pole usuvabadust isegi mitte paberil, ehkki ÜRO alusdokumentides tahetakse seda tagada kõigile inimestele. Kas religioonist on saanud ka poliitikas eraasi?

Meil, Soome kristlastel, pole praegu suurt kurta. Aga kes teab tulevikku? Teisest küljest: kui usuasja võtta „liiga tõsiselt”, võid kergesti sattuda „väljapoole kogukonda” koolis, töökohas jne.

Sõnum Kristusest nõuab tänapäevalgi, et kuulaja võtaks seisukoha. Sellepärast jagab see ka täna inimesed kahte leeri (võrdle salm 4).

Kaks imet Lüstras (Ap 14:8–20)

Lüstras tervendas Paulus sünnist saadik vigaste jalgadega mehe. Selle ime tõttu arvas linnarahvas, et Paulus ja Barnabas on jumalad inimkujul.

Kuna rahvas kõneles Lükaoonia keelt, ei saanud Paulus ja Barnabas aru, mis on teoksil, enne kui oli juba algamas härja ohverdamine Zeusi preestri eestvõtmisel. Vaevu suutsid Paulus ja Barnabas takistada neile ohverdamast.

Aga varsti rahva suhtumine apostlitesse muutus: naaberlinnadest tulnud juudid said rahva enda poole ja Ikoonioni plaan õnnestus teoks teha: Paulust visati kividega (kividega surnuksviskamine oli just juutide hukkamisviis). Apostlit peeti surnuks ja ta viidi linnast välja (tõenäoselt prügimäele, mis oli hukatute „surnuaed”).

Aga sündis uus ime: Paulus tõusis üles, naasis linna ja läks järgmisel päeval 60–70 km kaugusele Derbesse.

Kas imede olid antiikajal üldlevinud?

Selle looga on seotud mitu tähtsat teemat.

Praegused piibliteadlased rõhutavad tihti, et vanaajal oli palju erinevaid rändimetegijaid. Nende järgi laenasid kristlased arvestatava osa Uues Testamendis jutustatud imedest neist „jumal-inimestest” jutustavatest lugudest! Aga kui selliselt teadlaselt küsida viit või kolme või kas või üht sellise rändimetegija nime, on vastuseks vaikus.

See, et Pauluse tehtud ime kutsus esile kirjeldatud reaktsiooni, kõneleb sellest, et imed ei olnud tollal sugugi levinud, vaid haruldased.

Selle loo taustaks on pakutud ka Ovidiuse jutustust sellest, kuidas Zeus ja Hermes (või Rooma jumalateperekonna vastavad jumalad Jupiter ja Mercurius) olid kord tulnud inimkujul neile aladele. Neid ei võetud vastu. Vaid üks vana abielupaar, Filemon ja Baukis, majutas nad külalislahkelt oma tagasihoidlikku onni. Jumalad tasusid abielupaarile, muutes nende onni templiks, kus nad said pidada teenistust. Seevastu nende ebasõbralikud kaasmaalased uputati üleujutusega.

Kui Ovidiuse jutustatud müüt oli Lüstras tuntud, seletab see osalt linnarahva käitumist. Aga sellest hoolimata tuleb endiselt oletada, et imed olid haruldased; müüt ei võinud kindlasti korduvalt teoks saada.

Laen või vastupanu?

Pauluse ja Barnabase suhtumine nende „jumalikustamisse” on tähelepanuväärne. Nad ei soovinud mingil juhul, et neid seostatakse paganlike jumalatega.

See teeb eriti ebatõenäoseks selle tihti esitatud teooria, et kristlased laenasid mitmeid keskseid mõtteid – mh neitsistsündimise ja ülestõusmise – paganlikest religioonidest. Kui paganlikud religioonid olid esimestele kristlastele jõledus, miks nad oleksid siis pidanud neist laenama oma usu kesksed mõtted!

Veel üks tõsiasi teeb vaadeldavad teooriad ebatõenäoseks. Miks kristlik usk võitis? Kui selle moodustasid vaid laenud teistest religioonidest, miks nood teised religioonid ei võitnud? Kristlik usk võitis, kuna see erines teistest tolle aja religioonidest!

Paulus oli juht

Nii salmis 12 mainitud Pauluse pidamine Hermeseks – kreeka jumalate sõnumiviijaks; Zeus oli peajumal – kui ka Pauluse kividega viskamine salmis 19 näitavad, et Paulus oli juht (võrdle Ap 13:13).

Paulus mainib Teises kirjas korintlastele, et teda on üks kord kividega visatud (pikem loetelu apostli tagakiusamistest ja raskustest 2Kr 11:23–33).

Pauluse jutlus

Salmides 15–17 vahendatud Pauluse jutlus meenutab nii Rooma kirja 1. peatüki lõppu kui ka Pauluse kõnet Areopaagil (Ap 17:22–32). Jutluses tuleb esile paganate põhieksimus: nad on hakanud teenima loodut Looja asemel (Rm 1:25; loe ka ebajumalate meeletuse kirjeldus Js 44:12–20). Jumal oli andnud ka paganaile häid ande (salm 17), aga paganad olid käinud oma teedel. Nüüd oli siiski tulnud aeg pöörduda nonde heade andide andja poole.

Tagasi Antiookiasse (Ap 14:21–28)

Enne tagasiteele pöördumist asutasid Paulus ja Barnabas koguduse veel ühet linna. Derbe oligi piirilinn, sellega lõppes Rooma riik. Töö Derbes oli edukas (salm 21), aga sellest hoolimata ei saanud jääda sellesse linna kuigi pikaks ajaks. Neil oli juba aeg asuda tagasiteele.

Miks naasid Paulus ja Barnabas sama teed, nagu nad olid tulnud? Tauruse mägede ületamine oleks viinud nad Pauluse kodumaakonda Kiliikiasse, kust oleks jäänud vähe maad Süüria Antiookiasse. Peale selle ei olnud naasmine Ikoonioni ja Lüstrasse päris ohutu. Ehkki kividega viskamine ja muud tagakiusamised olid olnud ebaseaduslikud, polnud mingit tagatist, et need ei kordu.

Paulusel ja Barnabasel oli siiski tähtis ülesanne: järelhoolitsus asutatud koguduste eest. Paulus hoolitses koguduste eest ka kirjadega, aga isiklik külastus on muidugi parem variant. Oma lühikülastustega seoses valisid apostlid kogudustele juhid, vanemad. Kreeka sõnast, mis tähendab vanemat – presbyteros –, ongi tuletatud paljudes keeltes vaimulikku tähendav sõna (präst, Priester jne).

Muidugi ei olnud koguduste valitsemine samasugune nagu tänapäeval, aga tähtis on panna tähele, et algusest peale on kogudustel olnud valitud, ametisse kutsutud juhid. Koguduse tegevus on alati vajanud ja jääb alati vajama juhte. Sellepärast on mõte, et algkogudust „juhtis otse Püha Vaim”, kirikuajalooliselt võimatu.

Jõudnud Ataaliasse, ei lähe Paulus ja Barnabas Küprosele, mille kaudu nad olid teekonda alustanud, vaid purjetavad otse Antiookiasse (või kui soovitakse olla täpne, siis Antiookia sadamalinna Seleukeiasse).

Saabumispidu Antiookias

Naasnud oma läkitajakogudusse, Süüria Antiookiasse, korraldasid Paulus ja Barnabas „tagasijõudmispeo”, kus tunti rõõmu Jumala suurtest tegudest.

Paulus oli kogudustele ennustanud: „Meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki.” See ennustus pidi tõeks saama ka paganamisjoni osas.

Mõne aja pärast (salm 28; 15:1) saabus Antiookiasse Jeruusalemmast rühm juudikristlasi, kes ei rõõmustanud, et paganaid oli võetud kogudustesse ilma ümberlõikamiseta. Aga nende sündmuste uurimine on juba järgmise lõigu teema.