Kas ümberlõikamine on vajalik? (Ap 15:1–5)

Kui Paulus ja Barnabas oma esimeselt misjonireisilt Süüria Antiookiasse tagasi jõudsid, tuli sinna kristlasi ka Jeruusalemmast. Luukas ei ütle, kas nad tulid teadlikult „parandama” Pauluse ja Barnabase õpetust või oli nende tulemine juhus. Tagajärjeks oli igatahes tõsiasi, et tekkis tüli päästetee üle: ühel pool olid Paulus ja Barnabas (oma pooldajatega), teisel pool Judeast tulnud kristlased (oma pooldajatega). Milles oli õieti küsimus?

Luukas võtab vaidluse kokku sõnadega: „Kui te ei lase endid Moosese kombe järgi ümber lõigata, siis te ei või pääseda.” Ometi ei olnud ümberlõikamine mingi üksik ega hoopiski mitte eraldiseisev ettekirjutus, vaid see tähendas juutidele allumist kogu Seadusele (võrdle Gl 5:1–6). Juudidki ristisid pöördunuid proselüüdiristimisega, aga alles ümberlõikamine tegi pöördunust juudi.

Küsimus oli tegelikult selles, kas kristlik usk on vaid osa juudi usust või iseseisev usk. Kui Pauluse vastaste seisukoht oleks võitnud, oleks kristlikust usust saanud vahest üksnes vahefaas juudi usku pöördumises ja juudi usu lahk.

Seevastu Pauluse seisukoht tähendas selgema vahe tegemist juudi usu – st Moosese Seadusest kinni pidava käsuvagaduse – ja ristiusu vahel. See, et Pauluse esindatud seisukoht võitis, tähendas juudi usu ja kristliku usu kiiremat lahknemist. Kokkuleplikum seisukoht oleks arengut kindlasti pikendanud.

Aga miks ilmnes probleem alles 40-ndate lõpus (ilmselt 48 pKr)? Oleme märganud probleemi olemasolu juba varem (Ap 11:1–18), aga nüüd tegi selle tõsisemaks asjaolu, et paganaid oli pöördunud palju ning enamus Pauluse ja Barnabase esimesel misjonireisil asutatud koguduste liikmeid olid taustalt ilmselt endised paganad.

Lõppude lõpuks oli küsimus seega pääste alusest: kas inimene pääseb oma tegude (= Seaduse täitmise) või üksnes Jumala armu kaudu. On vaid need kaks valikuvõimalust, kompromissi või kokkulepet nende kahe vahel ei ole.

Ilmselt jõuti Antiookias koosmeelele vaid ühes asjas: probleem tuleb lahendada Jeruusalemmas, apostlite juuresolekul. Antiookia kogudus saatis oma esindajaiks Pauluse ja Barnabase koos kaaslastega (salm 2). Teekond Süüria Antiookiast Jeruusalemma läbiti seekord maad mööda. Nii avanes võimalus käia (Foiniikia, Galilea, Samaaria ja Judea) ranniku kogudustes.

Kui tähtis oli see küsimus Paulusele, tuleb esile Galaatia kirjas, kus Paulus pidi uuesti võitlema ümberlõikamise vastu. Galaatia kiri on Pauluse kõige kirglikum kiri.

Apostlite koosolek (Ap 15:6–21)

Asi lahendati Jeruusalemma apostlite ja vanemate koosolekul, kus osalesid ilmselt kõik koguduse liikmed, kes soovisid (võrdle salm 13: „Mehed-vennad...”). Juutide usualaste vestluste ja vaidlustega oli seotud tava, et esmalt kõnelevad nooremad ja lõpuks vanemad. Viimaks tuli Peetruse kord. Ta ei viidanud mingitele teooriatele või mõistuspärastele seletustele, vaid Jumala tegudele.

„Juba ammusest ajast” (salm 7) oli Jumal ilmutanud oma seisukoha: Korneeliuse maja paganad olid kõlvanud Jumalale ilma ümberlõikamiseta, oli ju Jumal andnud Püha Vaimu aktsepteerimise märgiks (Ap 10:1–11:18). Asi oli seega juba otsustatud; see, kes ei aktsepteeriks Jumala otsust, kiusaks Jumalat (salm 10).

Pane tähele Peetruse väljendit „juba ammusest ajast”. Tihti mõtleme, et Apostlite tegude sündmused järgnesid kiiresti üksteisele, aga tegelikult kujutab Apostlite teod umbes 30 aastat ehk aastaid 30–60 pKr. Apostlite koosolek toimus aastal 48 või 49 pKr, seega enam kui 15 aastat pärast esimest nelipüha.

Peetruse kõnes on tähtis vaatenurk: kristlik usk ei ole juudi usu lahk, vaid juudidki peavad pääsema samuti nagu teised: usu kaudu (salm 11). Kui juudid ei pääse Seaduse kaudu, miks peaks siis paganlusest pöördunud kristlasi koormama asjatute nõudmistega? Kui usk on pääste alus kõigile, milleks on seda vaja veel segada Seadusega? See ei oleks üksnes tarbetu, vaid ka kahjulik, nagu hilisem areng näitas.

Juudiusulised arvasid, et iga kristlane peab saama ka juudiks. Ümberlõikamine oli nimelt märk, et soovitakse täita kogu Moosese Seadust! Võime öelda, et neile oli usk Kristusesse üksnes teatav vahefaas paganlusest juudi usku või juudile teatav lisand vanale vagadusele.

Peetrus (ja Paulus oma pooldajatega) arvas aga teisiti: kristlane ei pea pöörduma üksiti ka juudiks; saab olla kristlane, olemata juut. Tegelikult läks Peetrus isegi kaugemale: tema nõudis, et juudid saaksid kristlasteks, seega ei ole juudi usk eesmärk, vaid üksnes „vahefaas”.

Kui me veel meelde tuletame, et Vanas Testamendis on Iisraelile korduvalt tõotatud eristaatust Jumala valitud rahvana, saame aru, et otsustada ei olnud kerge. Ehkki kristlased olid ja on uus Iisrael, ei ole vanagi täielikult oma tähendust kaotanud.

Võib öelda, et apostlite koosolekul põrkusid teineteisega kaks misjonitöö mudelit: juudi iisraelikeskne mudel ja kristlik mudel „Jeruusalemmast maailma otsani”. Ilmselt soovisid ka judaistid, et paganadki pöörduksid kristlasteks, aga nad soovisid asetada esikohale Iisraeli. Paulus aga nägi, et Iisrael oli juba hüljanud Jumala (Ap 13:46–48), sellepärast oli nüüd aeg keskenduda paganamisjonile.

Kui Peetrus oli lõpetanud oma kõne – mis on tema viimane kõne Apostlite tegudes –, kinnitasid Paulus ja Barnabas oma jutustusega, et Jumal on (uuesti) aktsepteerinud paganaid kristlastena, kuigi nad on ümber lõikamata ega täida Seadust.

Otsus

Otsuse tegi lõpuks Jaakobus, Jeesuse vend – mitte siis apostel Jaakobus, kellele sai osaks märtrisurm viis aastat varem ( Ap 12:1–2). Jaakobus põhjendas otsust ka Vana Testamendiga: Aamos 9:11–12 (salmid 16–18).

Seadus ei ole enam päästetee, ja nii see jääks välispidiseks tavaks, mida võib täita või jätta täitmata. See ei tähendanud muidugi näiteks 10 käsu ümberlükkamist, vaid just juutide tseremooniaseaduse tühistamist.

Kuna kogudustes on enamasti nii juudi kui ka paganliku taustaga kristlasi, on siiski mõistlik seada teatavad piirid pagankristlaste vabadusele, et juutkristlasi mitte asjata ärritada. Jaakob loetles neli ettekirjutust, millest tuleks pidada kinni, et osadus kahe rühma vahel ei katkeks (salm 20):

1) Kristlased peaksid hoiduma sellest, mida ebajumalateenistus on rüvetanud.

2) Samuti tuleb hoiduda pilastusest, mis siin tähendab lähisugulaste abielusid (3Ms 18:16–18).

3) Ei tohi süüa liha, millest pole verd välja lastud (täht-tähelt „lämbunut”), ega

4) verd.

Vanas Testamendis (3Ms 17–18) olid samad neli nõuet Iisraelis elanud muulastele. Salm 21 kinnitab meie järeldust: juudi usk oli laialt levinud, sellepärast tuli sellega arvestada. Küsimus oli kaksipidine: ühest küljest ei tohtinud ärritada juute, kuna nii oleks nende pöördumine ristiusku saanud veelgi raskemaks; ja teisest küljest tuli arvestada koguduses olnud juudi taustaga kristlastega.

Ehkki me ei näe selle korralduse mõjusid Pauluse tegevuse kirjeldustes Apostlite tegudes ega maini Paulus kunagi seda oma kirjades, märkame, et Paulus soovis seda oma töös järgida. 1Kr 10:14–33 kutsub Paulus Korintose kristlasi arvestama oma söömises ja joomises „teisiti mõtlevate” kristlastega. See, et apostlite koosoleku otsus on Pauluse tegevuses nähtav vaid pisut, tuleb sellest lihtsast põhjusest, et Pauluse kogudused olid paganakristlikud, ja neis oli juutkristlastega arvestamine palju väiksem probleem kui Palestiina kogudustes.

Apostlite koosoleku juhis kehtib endiselt: on asjatu ärritada juute – või kedagi teist – kristlase vabadusega. Kui kutsutakse külla juut, et tasu pakkuda verikäkki või sealiha: õige kristlase vabadus tähendab teisega arvestamist.

Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et Soomes ei ole võimalik neid reegleid järgida, sest Soomes müüdavast lihast ei ole veri välja lastud. Juutidel on Helsingis oma lihunik, kes toodab juutidele nn kosher-liha, mida saab osta juudi lihapoest. Kui „tavalises tapamajas” loom esmalt tapetakse ja alles siis lastakse veri välja, siis juudi lihunik lõikab läbi looma kaelaarteri, nii et loom sureb verekaotusse ja liha saab võimalikult veretu.

Meie elus on nende nelja ettekirjutuse järgimine harv ja erandlik. Seevastu 40-ndate lõpus oli see paljudes kohtades vältimatu, kui ei soovitud, et kogudused lõheneksid kahte rühma.

Paganamisjon võib jätkuda (Ap 15:22–35)

Jaakobuse ettepanek kiideti heaks kui koosoleku otsus. See otsus saadeti kirjalikult Antiookiasse, aga koos Pauluse ja Barnabasega saadeti Siilas ja Juudas Barsabas, kes suuliselt täiendasid kirja sisu (salm 27).

Siilasest sai hiljem – tegelikult üsna varsti – Pauluse lähedane töökaaslane (Ap 15:40; 1Ts 1:1; 2Ts 1:1). Vahel kasutatakse temast nimekuju Silvaanus.

Juudas Barsabas jääb seevastu tundmatuks. Barsabas tähendab „sabatil sündinu”, täht-tähelt „sabati poeg”.

Jeruusalemma kogudus ütles selgesti lahti neist kristlastest, kes olid põhjustanud Antiookias segadust (salm 24). Otsus, mis koosolekul tehti, tähendas, et paganlusest pöördunuilt ei nõutud ümberlõikamist ega juudi Seaduse täitmist. Otsus oli seega selge võit Pauluse esindatud seadusevabale evangeeliumile.

Mõne aja pärast naasid Jeruusalemma koguduse saadikud Jeruusalemma (salm 33). Mõnes käsikirjas on küll salm 34: „Siilas arvas aga heaks jääda nende juurde, ja nii läks Juudas üksi.” See lisandus on püüdnud selgitada, miks on Siilas juba salmis 40 tagasi Antiookias.

Ilmselt jäi apostlite koosoleku ja Pauluse teise misjonireisi vahele siiski pisut rohkem aega, kui tekst esmapilgul mõista annab. Salmi 36 „mõne päeva pärast” on Luukale tüüpiline fraas, millega ta alustab järgmist lõiku, mitte niivõrd täpne ajamäärus. Nii on soovitatud neid sõnu tõlkida: „Mõne aja pärast”. Nii võis ka Siilas vabalt jõuda käia Jeruusalemmas ja salmi 34 poleks teksti selgemakstegemiseks vaja.

Uuesti samadesse linnadesse (Ap 15:36–41)

Peatüki lõpus jutustab Luukas, kuidas Pauluse teine misjonireis algas kurvas meeleolus. Barnabas oleks soovinud ka seekord kaasa võtta oma nõbu (Kl 4:10) Johannes Markust. Aga Paulus teda ei soovinud, sest Johannes Markus oli keset esimest misjonireisi naasnud Jeruusalemma (Ap 13:13). Paulus ja Barnabas ei leidnud ses asjas üksmeelt ja mindi lahku: Paulus võttis töökaaslaseks Siilase, aga Barnabas ja Markus läksid Barnabase kodusaarele Küprosele. Lahkuminek oli kurb asi, aga selles oli ka midagi head: nüüd tegi tööd kaks rühma ühe asemel.

See on viimane kord, kus jutustatakse Barnabasest Apostlite tegudes. Aga Pauluse kirjadest saame teada, et hiljem tegutsesid nii Barnabas (1Kr 9:6) kui ka Johannes Markus (Kl 4:19; Fm 24; 2Tm 4:11) Pauluse töökaaslatena, nii et suhted ei katkenud alatiseks.

Paulus läks Siilasega samadesse linnadesse, kus ta oli käinud koos Barnabasega esimesel misjonireisil. Seekord liikusid nad idast läände, mitte läänest itta, nagu eelmisel korral.

Ehkki Paulus oli kavatsenud käia samades linnades nagu varemgi, saame järgmistest peatükkidest näha, et Jumalal olid teised plaanid. Teine misjonireis pidi tooma Pauluse Euroopasse, aga sellest pikemalt järgmises osas.