Peetruse esimene kiri 4. peatükk internetis (Piibel.net)

---

Loobuge patust! (1Pt 4:1–6)

Salme 1 ja 2 võidakse tõlgendada: kannatus toob kaasa võidu patu üle. Ometi ei ole küsimus selles. Peetrus seab siingi Kristuse eeskujuks: Kristus ei pidanud kannatama, et saavutada võitu patu üle. Ta oli ju patuta (1Pt 2:22). Kannatades saavutas Kristus võidu inimkonna patu üle, ta ei kannatanud oma pattude pärast.

Selle kirjakoha taustaks on hea lugeda Rm 6:1–12:

„Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?
Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?
Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.
Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega,
teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.
Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.
Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga,
teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,
sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale.
Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad.”
(Rm 6:1–12)

Siin kõneleb Paulus ristimisest kui suremisest patule. Kristuse surm tõi kaasa võidu patu üle, sellepärast saab kristlane patule surra.

Kannatused tulenesid sellest, et usuti Kristusesse ega elatud enam endise eluviisi järele (salmid 3 ja 4). Kannatused olid seega usu tagajärg, mitte vastupidi.

Vanaaja elu oli mitmel moel amoraalne. Vana-Kreeka elu hea kirjelduse saame Robert Flacelière raamatust „Selline oli elu Vana-Kreekas” ja Jérome Carcopino raamatust „Selline oli elu keisrite Roomas”. Võib öelda, et Rooma riik varises kokku sisemise allakäigu tõttu: germaani rahvad olid elanud põhja pool juba pikka aega, aga võidu said nad alles siis, kui Rooma nõrgenes.

Meie aeg ei erine palju vanaaja väärtustest. Homoseksuaalsus oli Vana-Kreeka hinnatuim seksuaalsuse vorm, mida kristliku usu mõjul enam ei soositud. Praegu oleme jälle lähenemas vanaaja paganluse ideaalidele.

Enamuse eluviisist erinemine (salmid 3–4) oli üksiti meeldetuletus selle jätkajaile teisest, paremast võimalusest. Südametunnistuspiinade äratajaid on alati soovitud vaigistada.

Peetrus tuletab meelde, et kristlaste süüdistajail ja hukkamõistjail on Kohtunik: Kristus (Jh 5:27). Jumal on andnud kohtuniku meelevalla Jeesusele:

„...ja ta on temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese Poeg.” (Jh 5:27)

„Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja.” (Peetruse kõne Korneeliuse kojas, Ap 10:42)

„Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist.” (Ap 17:31)

Teisest küljest võiks kohtunik olla ka Isa (1Pt 1:17: „Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv...”)

Peetrus soovib oma lugejaile meelde tuletada, et kristlaseks saades ei ole nad kaotajad. Peetruse lugejate seas ei olnud ilmselt palju neid, kes oleks uhkusega meenutanud oma elu paganana (salm 3). Ja kui saatanal õnnestukski panna meid selle aja kasusid ja kahjusid valesti hindama, paljastaks hiljemalt asjade hindamine igaviku vaatenurgast (salm 5), kes on tõelised võitjad.

Kannatus näitab, et inimene on osanud oma elu väärtushinnangud õigesti seada: Kristus ja igavene elu on väärtuslikumad kui kerge maine elu lahus Kristusest.

Salmi 5 mõju apostliku usutunnistuse teise õpetuse lõpule on ilmselge (võrdle 1Pt 3:19).

Salm 6 on üks vaieldumaid piiblikohti. Tõlgendusi on palju ja need on üsna erinevad.

1. Kirikuisad Augustinus ja Aleksandria Clemens arvasid, et see kirjakoht kõneleb neist, kes on vaimulikult surnud.

2. Mõned arvavad, et Peetrus kõneleb neist kristlastest, kes olid surnud – ehk just tagakiusamistes. Mis kasu oli neile usust, kui uskmatud nad tapsid? Inimeste silmis olid nad surnud, kuid nad elasid Jumalale. Aga miks oleks Peetrus pidanud seda ütlema nii raskesti mõistetaval viisil?

3. Kristus kuulutas evangeeliumi enne Kristuse surma surnud inimestele (võrdle 1Pt 3:19).

4. Kristus kuulutas evangeeliumi kõigile surnuile.

On vastu vaieldud mõttele, et ka pärast surma võib olla võimalus kuulda evangeeliumi. On väidetud, et see võtab aluse evangeeliumi kuulutamiselt selles ajas. Valik igavese elu ja igavese surma vahel otsustatakse selles ajas:

„Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”
(Lk 16:26)

„Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus...”
(Hb 9:27)

Tuleb siiski teha selget vahet kahe rühma vahel: need kes on kuulnud evangeeliumi, aga selle tagasi lükanud, ja need, kes ei ole seda iialgi kuulnud. Neil, kes on evangeeliumi selles ajas tagasi lükanud, ei tasu oodata uut meeleparanduse võimalust pärast surma (Lk 16:26).

Kuidas suhtub Jumal neisse, kes ei ole elades evangeeliumi kuulnud? Me ei tea, aga me tohime usaldada Jumala õiglust (võrdle Mt 25:14–30, teenijaile usaldatud rahad: saadud raha hulk mõjustas kohtuotsust).

Meile, kristlastele, on antud ülesanne kuulutada evangeeliumi kõigile inimestele (Mt 28:18–20). Me ei saa alahinnata Kristuse selget käsku ühe raskesti tõlgendatava salmi alusel. Jumal otsustab iga inimese igavese saatuse, aga meile, inimestele, on usaldatud evangeeliumi jagamine.

Jumala teenimine Jumala antud andidega (1Pt 4:7–11)

Nelipühaga algas lõpuaeg (salm 7). Jeesus manitses omasid valvama lõpuaegadel (Mk 13:37). Õigesti valvata tähendab palvetada.

Ketsemanis Peetrus ei valvanud ega palvetanud – hoolimata Jeesuse manitsusest (Mk 14:32–38).

Kainus ei ole üksnes prassimiste (salm 3) vastand. See tähendab „selget mõistust” – seda, et ei oldaks valmis milleks iganes, mida väidetakse olevat Jumala tahe (Mt 24:6; 1Ts 5:4–8; 1Pt 1:13–15).

Vanas kirikupalves paluti, et Jumal hoiaks meid „kurja, äkilise surma eest”. Sellega mõeldi, et me ei sureks enne, kui oleme selleks valmis. Kuna me ei tea oma päevade hulka, peame olema alati valmis.

Pane tähele: lõpp on ootuse, mitte hirmu põhjus (salm 7; 1Pt 4:13; 5:4). Kõige lõpp on igaviku algus.

Lauset „armastus katab kinni pattude hulga” (salm 8) tõlgendati judaismis ja roomakatoliku kirikus tegude õpetusena: inimene pääseb, kui häid tegusid on rohkem kui halbu. Küsimus oli seega tegude „kaalumises”: kummale poole kaal kaldus – heade või halbade tegude poole.

Siin peab Peetrus silmas siiski seda, et meie armastus saab kinni katta, andeks anda ligimese paljud patud (võrdle Mt 18:21–22; Jeesuse vastus Peetrusele: andeks tuleb anda 70 korda 7 pattu; vaata ka Jk 5:20). Ka mujal Piiblis rõhutatakse armastuse tähtsust; kuulsaim koht on 1Kr 13:1–13; vaata ka 1Pt 1:22 ja 3:8.

„Vihkamine õhutab riidu,
aga armastus katab kinni kõik üleastumised.”
(Õp 10:12)

Külalislahkus (salm 9) oli vanaajal kristluse levimise tähtis tegur (3Jh 6–8).

„Nad on tunnistanud sinu armastusest siinse koguduse ees. Sa teed hästi, kui sa läkitad nad edasi väärikal viisil Jumala ees. Nad on teele läinud tema nime pärast ega võta midagi vastu paganatelt. Seepärast me oleme kohustatud nendesuguseid vastu võtma, et saaksime tõe kaastöölisteks.”
(3Jh 1:6–8)

Tollal olid võõrastemajad lausa ohtlikud ja neid ei olnud palju. Rändjutlustajad majutati kohalike kristlaste juurde. 2. sajandil kirjutatud „Kaheteistkümne apostli õpetuses” ehk Didahhe’s (11:1–6) on külalislahkuse kohta soovitusi ja hoiatusi: õige prohvet jääb ühte kohta vaid päevaks või kaheks ega võta reisile kaasa muud kui leiba. Valeprohvetid jäävad kauemaks ja küsivad raha. Ahvatlus külalislahkust kuritarvitada oli suur.

Igal kristlasel on armuanne või armuanded (salm 10). Pane tähele: Peetrus ei kõnele sugugi „erilistest armuannetest”, vaid üksnes Sõna kuulutamisest ja teenimisest (salm 11). Pauluski ei rõhutanud keeltega rääkimist, vaid prohvetlikku kuulutamist ja muid armuandeid, millega teeniti kogudust (1Kr 14:1–19). Mõlemad pidasid silmas sama: armuanded on mõeldud koguduse ülesehitamiseks, mitte isekaks nautlemiseks. See ununeb tänapäeval kahjuks tihti.

Kiriku algusaegadel asutas Peetrus diakoonia ameti, et apostlid saaksid keskenduda sõna kuulutamisele (Ap 6:1–6).

Kui kõneldakse teenimisest, tehakse tihti kaks viga:
1. Arvatakse, et see on vähemväärtuslik kui kuulutamine.
2. Arvatakse, et teenimiseks pole vaja Püha Vaimu juhtimist.

Erinevad ülesanded ei tähenda, et need on erineva väärtusega. 1Pt 3:1 ütleb Peetrus, et vahel võivad teod olla parem tunnistamise vorm kui sõnad.

Piiblis ei ole täielikku armuannete loetelu. Kokku on loetletud umbes 20 armuannet (vaata näiteks Rm 12:4–8; 1Kr 12:7–11; 27–30; Ef 4:11–16). Kui sa ei leia end nendest loeteludest, pea meeles, et need ei ole kõikehõlmavad. Igal kristlasel on oma armuanded.

Mõned teadlased peavad salmi 11 kirja algseks lõpuks. Nende arvates jätkas Peetrus kirja, olles saanud teateid uutest tagakiusamistest (salm 12).

Kirja ei kavatsetud lõpetada salmiga 11. Kui Peetrus kõneles armuannetest, tuletas ta meelde, milleks need kogudustes on: Jumala kirgastamiseks ja ülistamiseks. See juhtis teda ennastki ülistama, mistõttu oli loomulik lõpetada see sõnaga „aamen”. Aamen ei ole mingi punkt lause lõpus, vaid tähendab „tõesti”, „nii on”. Peetrusel on teinegi „aamen” keset kirja: 1Pt 5:11. Vaata ka Rm 1:25; 11:36; 15:33; Gl 1:5; Ef 3:21; Fl 4:20; 1Tm 6:16; Ilm 1:6.

Anna oma elu Jumala hoolde (1Pt 4:12–19)

Salm 12 viitab, et kirja vastuvõtjad olid endised paganad. Juudid olid ajaloo vältel harjunud sellega et neid kiusati taga usu pärast (vaata ka 1Pt 1:6–7 ja 2:20–21). See viitab ka kirja varajasele kirjutamisajale. Pärast keiser Domitianuse aegseid tagakiusamisi 90-ndail poleks keegi enam kristlaste tagakiusamisi imeks pannud.

Kristlaste kannatamise mõistmise võti on Kristuse kannatamise mõistmine. Kristus oli patutu ja veatu, ja sellepärast ta kannatas. Õige kannatamise põhjus on usk (salm 16), mitte uskmatus ja patt (salm 15).

Salm 13 on otsene kannatusmüstika (võrdle 2Kr 4:10 „...me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus”; Fl 3:10; Kl 1:24). Kogenud hingehoidjad on öelnud, et kannatuse kohta ei saa õpetada ega loengut pidada – seda tunneb vaid inimene, kes on ise seda kogenud.

Kannatamine Kristuse pärast toob rõõmu, kui on vastupidavust kannatada lõpuni. Kui keset kannatamist pooleli jätta, ei jõuta pärale. Tasub meeles pidada, et surve esimeste kristlaste vastu oli ränk: saatan teadis, et kogu kristlikku kirikut oleks lihtsaim hävitada, kuni see on väike.

Jeesus tõotas oma järgijaile Püha Vaimu (Jh 14:25–26; võrdle Js 11:2).

„Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.”
(Jh 14:26)

Püha Vaim on tõotatud Kaitsjaks (soome piiblitõlgetes Johannese evangeeliumis „Puolustaja”, Vulgatas „Advocatus”, eesti piiblitõlgetes Trööstija, Lohutaja):

„Aga kui teid reedetakse, ärge muretsege, kuidas või mida peate rääkima, sest teile antakse tollel tunnil see, mida rääkida, sest teie pole rääkijad, vaid teie Isa Vaim kõneleb teie kaudu.”
(Mt 10:19–20)

„Ja kui teid viiakse ja antakse valitsejate kätte, ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid rääkige seda, mida iganes teile antakse sel tunnil, sest teie pole kõnelejad, vaid Püha Vaim.”
(Mk 13:11)

„Aga kui teid viiakse sünagoogidesse ja ülemate ja võimumeeste ette, ärge siis muretsege, kuidas või mida enese eest kosta või mida öelda, sest selsamal tunnil õpetab Püha Vaim teile, mida te peate ütlema.”
(Lk 12:11–12)

Salmi 14 taustana võime näha ka Mäejutluse õndsakskuulutamisi:

„Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.”
(Mt 5:11–12)

Salmi 15 pahede loetelu ei ole ilmselt seotud kirja saajate tegeliku eluga, vaid see on jämedate üleastumiste loetelu, millest osa eest oli ette nähtud lausa surmanuhtlus. Viimast üleastumist/pattu on raske tõlgendada, kuna vaadeldav sõna esineb Uues Testamendis vaid üks kord. Viimases soome piiblitõlkes on siin „petkuttaja” (kelm, tüssaja), eelmises soome Kirikupiiblis on lähtutud 4. sajandi tõlgendusest: „sekaantuu hänelle kuulumattomiin” (nii ka eesti tõlgetes: „teiste ellu sekkuja”).

Pane tähele: ka patt põhjustab kannatust!

Salmis 16 on sõna „kristlane”. Peale selle esineb see sõna Uues Testamendis vaid kaks korda:
„Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks” (Ap 11:26) ja „Aga Agrippa ütles Paulusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!”” (Ap 26:28).

Juba Vanas Testamendis ennustati, et Jumala kohus algab templist, kogudusest: Jr 25:29 ja Hs 9:6; vaata ka Ml 3:1–3.

Salmi 17 lõpu küsimusele on vastus 2Ts 1:8–10: igavene hukatus.

Salm 18 on tsitaat Õp 11:31 – kreekakeelse Septuaginta järgi (vaata ka Lk 23:31). Jumala riiki minnakse läbi mitmete ahistuste (Ap 14:22).

Jeesus andis surres oma elu Jumala hoolde (salm 19):

„Ja Jeesus hüüdis valju häälega:
„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!”
Seda öeldes heitis ta hinge.”
(Lk 23:46)

Samuti tegi Stefanos:

„...ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: „Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!””
(Ap 7:59).

Ps 31:6 on osa juutide õhtupalvest: „Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.”